Terje Anepaio, teadur-kuraator
Need on mälestused, mille kohta ei kehti vanasõna
– aeg kõik haavad parandab.
ERM Ak 35-1-200
Eelmise aasta 8. märtsil sõitsid ERM-i töötajad järjekordsele tööreisile Tallinnasse. Reisiliste üks kavandatud sihtpunkte oli Tallinna kesklinnas, suisa rahvusraamatukogu kõrval Endla tn 4. Maja neljandal korrusel ootasid meid Tiia Nurmis ja Laine Pernik Eesti Memento Liidust, et muuseumile üle anda väärtuslik vaimuvara.
Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit „Memento“, mis asutati 25. märtsil 1989, on tänaseks päevaks tegutsenud juba kolm aastakümmet. Laiem avalikkus teab, et mementolased ehk teisisõnu just represseeritud ise on teinud tuumakat mälutööd. Nad on olnud eestvedajad nii repressioonide mahu kui ka käigu uurimisel, veel enamgi aga iga represseeritu – küüditatu, vangistatu, hukatu või hukkunu – väljaselgitamisel. Mementolased on mõõduandvalt kujundanud möödunu traagilisuse mäletamist ja mälestamist, seda nii avalikus ruumis kui ka privaatsemates kogukondades.
Tagasi märtsipäeva 2017 ja majja Endla 4. Väärikalt tegus-asjalike Tiia Nurmise ja Laine Perniku juhtimisel läksime hoiuruumi, kust esmalt kandsime muuseumi bussi kastid Eesti Memento Liidu (EML) trükistega. Tänu EMLi hoolele on ERMi raamatukogus nüüd kaks eksemplari igast Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) eestvedamisel valminud nimekirjaraamatust. Suupärasemalt nimetatakse neid Memento mustadeks raamatuteks. Seejärel laadisime bussi EMLi kingituse teise osa, nimelt usaldas liit ERMile pikkade tegutsemisaegade jooksul moodustunud represseeritute elulooliste mälestuste kogu. Trükised jõudsid pärast infosüsteemis registreerimist meie muuseumi raamatukogu riiulitele, kuid kastid arhiivimaterjalidega maabusid esmalt 0-korrusele, ERMi arhiivihoidla tulmeriiulile.
Tundus, et aasta möödudes märtsikuus on sobiv hetk uurida, kuidas käib selle kogu käsi ERMis. Etteruttavalt võib öelda, et materjalide käsi käib väga hästi! Juba möödunud hilissügisel hakkas koguga tegelema meie tarmukas arhiivikorrastaja Tiia. Ehkki Memento kogu korrastamine ei ole olnud Tiia ainuke tööülesanne, on ta materjalide korrastamisega jõudnud viimase kolmandikuni. Iga säiliku põhiandmestik täpsustatakse, lisatakse tõestusleht ning materjalid asetatakse spetsiaalsesse arhiivimappi või ümbrikusse. Järge ajab Tiia „Mälestuste koondnimekirjast“, mis materjalidele saateks kaasa anti.
Memento kogu materjalide üldvaade. Foto: Arp Karm
Huvilisena kiikasin Memento kogu säilikutesse ning uurisin vestlusringis väga teenekatelt Memento liikmetelt, kuidas on moodustunud see mälestuste kogu, mis nüüd ERMis kannab arhiivitähist Ak-35-1. Vestlusringis olid kauaaegne ERRB juhataja ja EMLi esimees Leo Õispuu, repressioonide uurimisega mitmete komisjonide liikmena tegelenud Peep Varju ja nii Tallinna Memento kui ERRB töös algusest saadik kaasa löönud Tiia Nurmis. Täpsuse huvides olgu öeldud, et põhjalikumalt saab huviline näiteks ERRB tööst lugeda just Memento mustadest raamatutest.
Vestlusringis on Leo Õispuu, Peep Varju ja Tiia Nurmis. Foto: Terje Anepaio
Helju Mänd’i (sünd. Toompere) kiri Memento teabe- ja ajalootoimkonnale (ERM Ak 35-1-54).
ERMile üle antud kogu sisaldab 330 erinevat, peamiselt repressioonidega seotud mälestust, sh elulugu, mis kirja pandud valdavalt 1990. aastatel. Varaseimad neist on kirjad/pöördumised lausa 1988. aasta lõpukuudest, olles tegelikult vastuseks Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimestele üleskutsetele (Näit. Ak 35 – 1 – 105 või Ak 35-1-104). Edaspidi saadeti paberile pandud teadaandmisi represseeritutest ning meenutusi juba Memento Liidu teabe- ja ajalootoimkonnale, vastuseks nende pöördumistele ja kirjutistele ajalehtedes. Peep Varju meenutas: “Otsekohe peale seda, kui 25. märtsil 1989 asutati Memento, olid ajalehtedes üleskutsed. Ja seal [asutamiskoosolekul – T. A.] Linnahallis levitati ankeete. Need sajad ja tuhanded, kes seal olid, said panna kirja lühiandmed ja said teada, et kogutakse mälestusi. Enne oli mälestusi kogutud poolsalaja, aga siis moodustati Memento ajalootoimkond ja ma olin ka selles toimkonnas ning me hakkasime maakondade kaupa saama inimestelt kirju. Mina sain ka näiteks oma Virumaa osas väga palju. Ja need mälestused ja kirjad said edasi antud ja läksid nad mitmele poole [Eesti Muinsuskaitse Seltsile, mäluasutustesse – T. A.].” Miks nii? Leo Õispuu märkis, et tollal polnud ühingul tingimusi materjalide hoidmiseks: “Peale Memento loomist, umbes 4-5 aastat meil ei olnud oma kindlat asukohta. Me käisime ühest ruumist teise ruumi. Kaua aega olime kütmata ruumides, raskesti suletavates ruumides.”
1995. aastal tuli tudengil uurimistöö veel paberile panna. Ally Lutsu mälestused on kirja pannud üliõpilane Marje Ilves (ERM Ak 35-1-62)
Paljude inimeste Siberimälestused on kogutud ja kirja pandud 1990. aastate keskel tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli (TPÜ) üliõpilaste poolt. Tudengeid juhendas ja suunas koguma (koostades selleks küsimustiku) Pedagoogikaülikoolis ajalugu õpetanud teenekas agraarajaloolane Ants Ruusmann, kes osales ka ERRB töös (v.t “Küüditamine Eestist Venemaale 1949. 4. raamat, 1. köide” (2003), lk 111-113).
Tiia Nurmis aga meenutas, kuidas tema oli Memento kogusse võetavatele mälestustele eelfiltriks: “Seal Pedas kui ma käisin, siis lasti mind kateedrisse, seal oli kapp neid tudengite töid täis – ma muudkui vaatasin ja lugesin, mis oleksid sisukad ja kõlblikud kasutamiseks. Ma käisin mitu-mitu korda seal.” Tudengite süvenemine ja huvi teema vastu on olnud erinev. Näiteks peab üks neist töö sissejuhatuses vajalikuks märkida: “Oma mälestusi räägib pr. Veer „mina“ vormis.” (ERM Ak – 35 – 1 – 58)
Ja loomulikult on kogusse jõudnud represseeritute omakäeliselt kirja pandud elulood ja meenutused läbielatust. Tiia Nurmis rõhutas, et mitmetele represseeritutele oli oluline oma lugu just Memento rahvale usaldada. Mina tundsin läbielatu kirjapandud valu ja kirjutaja siirust näiteks Viire Pent-Rannamäe loos (Ak 35-1-19).
Viire Pent-Rannamäe mälestuste eelviimane ja viimane leht. Kirjas on üleelatu meenutamise valu. (ERM Ak 35-1-19).
Mälestuste koguga tutvujat võib üllatada asjaolu, et siia kuuluvad mälestused on varustatud annotatsiooniga. Annotatsioonide kohta märkis Leo Õispuu: “Meie põhimõte siin [ERRBs – T.A.] on olnud alati võimalikult palju faktilisi andmeid koguda. Meil pole kahjuks kunagi jätkunud aega repressioonilugude jaoks. Meie soov oli annotatsiooniga teha nendest mingi ülevaade. Siiski oleme mõningaid mälestusi kasutada saanud meie nimekirjaraamatutes.”
Memento on hoolitsenud ka selle eest, et kõikidest käsitsi paberile pandud mälestustest on valminud ümbertrükk. Annotatsioonide kirjutamisega ja käsikirjaliste mälestuste ümberkirjutamisega on tegelenud Virve Holozsay, Eevi Aru ja kõige pikaajalisemalt kindlasti Tiia Nurmis. Aastakümneid südamega Memento tööd teinud Tiia Nurmis rääkis ka kunagistest suurematest plaanidest: “Me tahtsime alguses, et anname ise mälestused, mälestusteraamatuid välja, aga selleks oli vaja raha ja toimetajat, aga kuna me oleme olnud pidevas rahanappuses, siis ei tulnud eraldi mälestuste väljaandmisest paraku midagi välja.” Nii vestlusringi kui ka selle blogiloo lõpetuseks olgu veelkord meelde tuletatud, et represseeritute endi suure töö tulemusena on valminud juba 13 ERRB nimekirjaraamatut ja see jätkub.
Huvilistele aga saab kohe-kohe Eesti Rahva Muuseumi arhiivis kättesaadavaks Eesti Memento Liidu mälestuste kogu.
