Ülle Jäe, Riina Reinvelt, Siret Saar, kogude osakond
1981. aasta Loomingu septembrinumbris ilmus Andrus Rõugu akrostihhon “Silmades taevas ja meri”, mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõnad “sinimustvalge”. Poliitilise huligaansuse eest heideti luuletaja kõrgkoolist välja, karistada sai ka toimetus. On olnud aegu, mil selle värvikombinatsiooni kasutamine on olnud iseenesestmõistetav, aga ka aegu, mil seda pidi tegema varjatult, kuid tehti ikkagi ja seejuures vägagi teadlikult.
Sinimustvalget sümboolikat kohtab tänases Eestis pea kõikjal, alates kruusidest ja rinnamärkidest ning lõpetades jäätiste ja shot’idega. Järgnevalt väike sinimustvalge valik ERMi kogudest.
Vabariik oli alles välja kuulutatud ja Vabadussõda veel käimas, kui Tartu Kommertskooli lõpetajad kaunistasid oma koolilõpumärgi 1919. aastal sinimustvalge värvikombinatsiooniga. Valmistanud Tartu kullassepp J. Villmann. (ERM D 106:1017)
Vöö on vana setu mustriga, kuid punase asemel kasutati sinist lõnga. Selliseid vöid tehti 1930. aastatel turistidele müümiseks. (ERM A 415:5)
Kann on kingitud 1943. aastal Tartu Meestelauluseltsile 20. aastapäevaks. (ERM D 227:1)
Tallinna 2. Keskkooli õpilane Piret Kalm ostis 1970. aastate alguses tavakaubandusest kaks käevõru: sinise ja musta. Kuskilt õnnestus juurde hankida ka valge käevõru. Ta kandis neid koolis üsna demonstratiivselt, aga keegi kaebas ja tuli pahandus. Seejärel kandis ta neid koolivormi pluusi varruka all. (ERM A 1035:37-39)
Nõukogude ajal keelatud värvikombinatsiooni leidmine vennasvabariikide toodangu hulgast tekitas eestlaste seas alati äratundmisrõõmu ja elevust. Filoloog Viire Villandi ostis mütsi Läti NSVst. (ERM A 986:227)
Suitsupitsi valmistas Renee Beermann oma abikaasa Agnesele 1946. või 1947. aastal Saksamaal Eutini põgenikelaagris. (ERM A 1011:21)
1972. aastal toimusid Torontos esimesed Ülemaailmsed Eesti Päevad, mis alates 1976. aastast kannavad nimetust ESTO. Igal nelja aasta tagant toimunud kokkusaamisel on olnud oma embleem, mida on kasutatud nii kirjapaberil, ümbrikel, märkidel kui ka igasugustel suveniiridel. See embleem on alati olnud kujundatud sinimustvalge kombinatsioonis. (ERM A 861:33, numbrita)
Rinnamärgi tõid Tallinnas elavale Piret Kalmule kingituseks 1970. aastatel Kanadast külla tulnud sugulased. (ERM D 228:3)
Kruus on kingitud New Yorgis peakonsul Ernst Jaaksonile 1975. aastal. (ERM A 895:76)
Rinnamärgi annetas ERMile kanada-eestlane Sinaida Kuti. Rahvusliku iseloomuga märgid ja rinnanõelad on väliseestlaste hulgas olnud väga populaarsed, tihti kasutati neid rinnamärke erinevate Eesti ürituste märkidena. (ERM A 1026:4)
Seinapildi valmistas 1995. aastal Harald Salumäe, kel oli USAs oma äri, mis tegeles reklaamide joonistamise ja maalimisega. Muuseumisse jõudis pilt koos konsul Ernst Jaaksoni pärandiga. (ERM K 5332)
Küünlajala valmistas klaasikunstnik Uno Mäelt 1996. aastal nii Stockholmis kui ka Tallinnas toimunud ESTO 96 suveniiriks. (ERM A 924:206)
Seinakaunistus on toodetud 2000. aastate alguses ja selliseid müüdi Kanadas Waterloos suveniiripoes M&L Crafts, mis oli peamiselt keskendunud eestiaineliste suveniiride müügile. Poodi pidasid eesti päritolu Lia Stuzka-Sarafian ja tema abikaasa Michael Sarafian. (ERM A 1037:2)
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lähenedes edastati avalik üleskutse “Teeme Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks kingitusi”. Meida Planken lähtus ideest “Igale lipud kätte”. Nii kudus ta sinimustvalged lipukesed kindakirja, sest vabariigi aastapäev on ju külmal ajal ja inimestel on kindad igal juhul käes. (ERM A 1035:25ab)
