Palju õnne, Eesti Rahva Muuseum!

Marleen Metslaid, teadur

Eesti Rahva Muuseum saab 14. aprillil 108-aastaseks. See on esimene sünnipäev, mida muuseum saab pidada uues majas, uues kodus. Seekord ei tähistata seda kuigi suurejooneliselt, muuseumi uksed on sel päeval lausa suure reede tõttu külastajatele suletud, kuid eks kahe aasta pärast siis seda võimsamalt!

Sünnipäevajuttu kirjutama asudes mõtisklesin selle üle, et kuigi uues kodus, on ERM ju saanud tegelikult tagasi Raadile – siia, kus ta avas mõisahoones külastajatele uksed peaaegu 94 aastat tagasi (13. mail 1923). Sedagi nimetati tollal „oma kodu“ saamiseks, millele arheoloogiaprofessor A. M. Tallgren poeetilist värvingut juurde lisas: „Kodu on koht, kus mind tuntakse ja armastatakse ja kus on tükk minust enesest. Muuseum on seda kollektiivses mõttes.“ (Tallgren 1923.)

Hiljem on üks külastaja meenutanud muuseumis käiku Raadil järgmiselt: „Üldmulje oli ka see, et enamus väljapanekuid oli otsekui minu kodust toodud. Sündisin ju 1923. a. väga vanas talumajas ja elasin seal kuni 1943. a. Üldse oli minu lapsepõlves kõik väga vana ja algeline.“ (Lembit Saulep, KV 818: 204)

Foto: Tootsen 1936. Rõuge maanaiste ekskursioon Raadi mõisas, grupipilt muuseumi juures. ERM Fk 2896:518

Teine külastaja on meenutanud: „Neiuna, 1931. a. olles Raadi mõisas praktikal, õnnestus mul külastada seda imepärast ja hingejäänud kultuuri templit. Olin uhke, et nende seinte vahel on tallel ka minu sünniküla saamislood.“ (Leida Rohtla, KV 819: 72-73).

Kui Teise maailmasõja keeristes „oma kodust“ ilma jäädi, ei unustatud seda pärandit ja selle tähtsust Eesti kultuurile ka okupatsiooni- ja pagulasaastatel. Eerik Laid kirjutas Rootsis paguluses olles muuseumi 50. sünnipäeva puhul lootusrikkalt: „Ennem usume uude vabasse rahvuslikku loomingusse uuesti vabaneval kodumaal. Siis hakkab ka varasemate põlvede vaimuvara meile jälle kõnelema oma põlise, individualistliku rahvaomase keele ja meelega.“ (Laid 1959). Nõukogude Eestis märkis muuseumi 50. aastapäeva tähistamine uuestisündi, sõjajärgsete raskete aastate ületamist. Iseseisvat Eestit ja uut maja tuli aga veel aastakümneid oodata.

Kodu ja koduse tunde teema lõpetuseks avaldan lootust, et ka praegune külastaja leiab ERMi väljapanekutest midagi kodust ja äratuntavat ning mõtlemapanevat, mis tekitab vajaduse siia üha uuesti tagasi tulla.

Raadi lossis (nagu seda harilikult kutsuti) asunud muuseumi kohta arhiivimaterjale lapates võib sattuda faktidele, mis panevad muigama – kas tõesti pole 100 aasta jooksul midagi muutunud!

Kui ERMi juhatus hakkas 1921. aastal konkreetsemalt rääkima Raadi mõisahoone sobivusest muuseumi tegevuseks, siis toodi positiivsete joontena välja keskkütte olemasolu, väikest tulekardetavust ja ainult sanitaarremondi vajadust. Negatiivse poole pealt mainiti aga kaugust kesklinnast, kuid arvati, et „siin aitaks tulevikus elektri raudtee hädast välja, soojal ajal kevadel ja suvel aga oleks Raadimõisa park ja sellega ühenduses muuseum just linnarahva juuremeelitajaks“. (Protokoll 14. märts 1921)

Foto: Marta Kool 1937. Esemete kataloogimistuba Raadil. ERM Fk 810:3

Teatavasti trammiliiklust Raadile sõdadevahelise ajal (ega hiljemgi) ei sündinud. Nii kirjutati 1920. aastatel hoopis bussiühenduse parandamise vajadusest: „Kahjuks on aga senistest eelnõudest välja jäänud omnibuse liini pikendamine Peetri kiriku juurest Raadi mõisani. Nagu E. R. Muuseum linnavalitsusele saadetud kirjas seletab, oleks soovitav omnibuse ühendust linna ja Raadi vahel pidada 15. maist kuni 15. sept. iga päev peale esmaspäevade kl. ½ 12 – ½ 3 ja 15. sept. kuni 15. maini igal pühapäeval, kolmapäeval ja reedel kl. 11-2. Peale selle oleks Muuseumi kui ka ülikooli personali huvides, kes Raadil asuvad, et omnibus iga päev kl. 8-10 vahel käiks sama vahet. Liikumise alalhoidmiseks oleks esialgu küllalt, kui üks omnibuss kindlatel aegadel iga poole tunni tagant seda teed käiks. Eriti Muuseumi vaatajatele oleks omnibuse käimapanek väga tähtis, sest pika maa tõttu jätab nii mõnigi Muuseumis käimata korraliku liikumisvahendi puudumisel. Muuseumi vaatajate arv on järjest tõusmas ja see tõuseks veelgi korraliku, reeglipärase ühenduse sisseseadmisel.“ (Postimees, 25. september 1926).

Tartu, Vabadussild. „ 1926. aasta alguseks sai valmis uus sild –  Vabadussild, mis kandis ka autoliiklust. Siitkaudu liikus Tartu tihedaim bussiliin raudteejaama ja Peetri kiriku (hiljem Raadi lossi) vahel.“ (Aare Olander “Tartu kadunud vaated” 2013 lk 267). ERM Fk 2966:148

Ma ei tea, kuidas bussiühenduse küsimus muuseumi ja Tartu kesklinna vahel tookord lahendati, küll aga oli ERM 1930. aastatel oma külastajate arvuga väga rahul. Ajakirjanduses ilmus tihti ülevaateid selle kohta, kui palju inimesi on nädalas, kuus või aasta jooksul ERMis käinud; kui palju neist on koduseid ja kui palju välismaalasi. 1930. aastal külastas suvisel poolaastal muuseumi peaaegu 11 000 inimest, aasta varem oli see number 2700 võrra väiksem (Postimees, 26. oktoober 1930). 1936. aastal külastas muuseumi üle 18 000 inimese, nendest 2000 välismaalast (Postimees, 20. aprill 1937). Taoline külastatavus jätkus aastakümne lõpuni.

Foto: Elmar Einasto. Tartu 5. algkool ekskursioonil, Raadi tiigi kallastel. ERM Fk 2955:342

1934. aastal jõuti ERMis ka nn muuseumijuhtide instituudi asutamiseni, mille tänapäevaseks vasteks on muuseumiväliste giidide võrgustik.

„Uus elukutse – muuseumi tutvustajad. Alates 1. juunist on Eesti Rahva Muuseumis eriliselt ettevalmistatud juhid, kes vastava tasu eest – 1 kr. tund – annavad muuseumikülastajatele suusõnalisi seletusi muuseumis väljapandud asjade kohta. Seesugust seletuseandmist pole kasutanud mitte ainult ekskurs., kellele nad peamiselt olid mõeldudki, vaid ka mitmed üksikisikud, muuseas ka välisturistid. 1. juunist kuni 27. juulini on juhatajaid ja seletajaid nõutud ning antud kokku 90 korda. /…/

Kui kaua aega nõuab muuseumi külastamine.

Harilikult jõuavad külastajad muuseumi tunni aja kestes, olgugi pealiskaudselt läbi vaadata. Siiski on olnud juhtumeid, kus on nõutud põhjalikumaid seletuseandmisi, mis on kestnud isegi üle kahe tunni. On ju muuseumi kogusid üle 30 saali, – siis pole ka seegi aeg pikk neile, kes asjast rohkem huvitatud.

Sise- ja välismaa mitteturistidele, vaid eriliste ülesannetega Eestis viibivatele teadlastele, kunstnikele, diplomaatidele jne. – on muuseumi kogude avamisest saadik seletusi antud nõutavais võõrkeelis muuseumi personaali poolt. Kogu selle aja kestes prantsuse keele tarvitamine on olnud esikohal, sest ükski prantsuse kunstnik või teadlane, kes on peatunud Tartus, pole jätnud külastamata ka Eesti Rahva Muuseumi. Peale prantslaste eneste on tarvitanud prantsuse keelt enamasti kõik lõuna-eurooplased ja ka inglased. Saksa keelt peale sakslaste eneste on tarvitatud läbikäimiskeeleks skandinaavlastega. Poola, Leedu ja Läti noorem teadusemeeste põlv eelistab vene keelt saksa ja prantsuse keelest. Ka soome keele tarvitamine on olnud küllalt suur. Inglisekeelset juhatust on nõutud ja antud muuseumi tegevuse seitsme ja poole aasta kestes ainult 3 korda – 2 korda ameeriklastele ja 1 kord inglastele.“ (Postimees, 29. juuli 1934).

Keeleline aspekt on tänapäevaks arvatavasti vägagi muutunud ning inglise keele osakaal giidituurides kordi tõusnud.

Allikad:

Tallgren, A. M. 1923. Eesti muuseum ja soome-ugri teaduse alad. – Odamees, nr 249, 27. okt, 5.

Ühendus muuseumi ja linna vahel. – Postimees, 25. sept 1926. 

Uus amet – muuseumi tutvustajad. (30. mail ’34 teatati muuseumi hoolekogu koosolekult, et seatakse sisse muuseumijuhtide instituut, kus ekskursioonid ja teised külastajad võivad palgata omale asjatundja, kes annab seletust muuseumis väljapandud asjade kohta. – Postimees, 29. juuli 1934.

1350 vaatajat ühel päeval – laulupeo pühapäev; poolaastal olnud külastajaid 10 944, nendest 1011 välismaalast. Eelmisel aastal samal ajal oli 8190 külastajat. – Postimees, 26. oktoober 1930.

Möödunud aastal (st aprill 1936 – aprill 1937) olnud 18 225 üksikkülastajat ja 348 ekskursiooni. Nendest 2007 välismaalast. Tasulist seletuseandmist küsiti 137 korral (eelmisel aastal 156 korral). – Postimees, 20.04.1937.

Muuseumi külastas aasta jooksul 18 989 inimest. – Postimees, 8. mai 1938.

Muuseumi külastas aasta jooksul 18 406 inimest. – Postimees, 19. aprill 1939.

Leave a Reply