Eva Toulouze, soome-ugri uuringute professor INALCO (Pariis), TÜ teadur
Meie tugiisik Anna viis meid 2014. aasta suvel kokku ühe huvitava naisega Aribaši külast, Lilija Garaevaga.
Lilija Garaeva juures: paremalt vasakule Anna Baidullina, Eva Toulouze ja Lilija. Eval on peas Lilija kingitud rätik. Foto: Laur Vallikivi, 11.6.2014
Lilijat kasvatas vanaema Bigineevo külast. Noorena juhtus tema elus n-ö tavaline ootamatus – üks tundmatu noormees teisest külast röövis ta ära! Ootamatu seetõttu, et ta ei osanud aimatagi, et see noormees oli ta välja valinud; tavaline aga sellepärast, et nii need asjad sealkandis käisid (ja käivad praegugi). Kosimist asendab naise röövimine – nii on abiellunud kõik sealsed naised. Tänapäeval toimub see muidugi mõlema osapoole nõusolekuga. Tulevane abikaasa austas naise soovi edasi õppida ning lubas tal minna Iževskisse, kus ta sai õpetaja kutse. Diplom käes, pidi Lilija oma külla tagasi minema ja noormehega abielluma. Nii juhtuski. Naine meenutas vanaema õpetusi ja julgustas meest taastama küla vanu kombeid ja palvusi. Ise kirjutab ta udmurti nädalalehte Ošmesis kirjanduslikke lookesi. Lilija oli äärmiselt sõbralik ja avatud ning me otsustasime, et tuleme tema juurde niipea kui võimalik tagasi.
Tema mehe Alekseiga saime tuttavaks kahe päeva pärast 10 küla palvusel.
Teine mees paremalt on Aleksei Garaev Vilgurti mör vös’is. Foto: Eva Toulouze, 13.6.2014
Otsustasime, et Aribaši külapalvus ongi järgmine, mille ära salvestame. Lisaks Ranus Sadikovile ja minule tuli Iževski televisioonist Moja Udmurtija kohale operaator Vasili Hohrjakov.
Operaator Vasili Hohrjakov Iževskist. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Külas on kaks pühakohta. Jõeäärne paik pole praegu kasutusel, aga Lilijal ja Alekseil on plaanis seal palvusi hakata korraldama.
Aribaš 11.6.2014, vana ohvriplats jõe ääres
Probleemiks on kujunenud hanede ohverdamine. Kuigi udmurdid on traditsiooniliselt hanekasvatajad, on nad viimastel aastatel loobunud nende aastaringsest kasvatusest. Nad ostavad hiliskevadel inkubaatorist hanepoegi, realiseerivad need ning külmutavad hilissügisel. Nii et palvuste ajal kevadel ei saa hanesid ohverdada – need on juba ammu sügavkülmas hoiul.
Teist kohta kasutatakse aga just kevadtsükli palvuseks. See on imeilus koht mäe otsas.
Aribaš, toimiv ohvriplats. Foto: Laur Vallikivi, 11.6.2014
Suundumegi varahommikul sinna, lahkudes autoga Aleksei ja Lilija juurest. Ootame külas suurt traktorit, kuhu abilised peale hüppavad.
Traktorit oodates. Foto: Ranus Sadikov, 5.6.2015
See jääb kahes kohas tee peal seisma, et saaks ohvriloomad peale tõsta.
Traktor. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Traktor pole sugugi ülearune, sest pärast vihmasadu on raske teedel liikuda. Pühakojale ei pääse isegi traktor ligi, nii et see peatub tükk maad eemal (foto 8) ja asjad – katlad, puud, vesi, oinad – peab omal jõul üles viima.
Traktor, pühakoht ja sinna suunduvad inimesed. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Asjad ja loomad viiakse ise üles. Foto: Ranus Sadikov, 5.6.2015
Puude ja vee tassimine. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Märkasime, et see palvus on veidi teistsugune. Külast tulevad hiljem kohale ainult mehed, ohvriloomadeks on oinad, naised on toonud lameleivad ehk lehtleivad nimetusega kuar-njanj.
Lamedad leivad (kuar-njanj). Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Kõik see näitab, et sel palvusel on keremeti palvuse välised tunnused. Pärast saame teada, et pühakohtki oli põhimõtteliselt keremeti oma.
Esimene kollektiivne töö, mis ette võetakse, on koha puhastamine umbrohust ja võsast.
Pühakoha puhastamine võsast. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Samas on see keremeti alal keelatud – seal ei tohi puudutada ühtki elusat taime. Ilmselt on see keeld siis kohalikel ununenud. Nagu tavapäraselt, tehakse lõke ja naised pakuvad samal ajal enda valmistatud toitu: värskelt küpsetatud leiba ja pannkooke (taban’e), hommikul kurnatud võid ning kodutehtud kalja.
Lõkke tegemine lõbusa Alekseiga. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Naiste pakutud toit. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Siis hakkab Roman, Aleksei poeg, nuga ihuma: tema ongi see, kes varsti oinad ohverdab.
Roman ihub nuga. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Kui Aleksei palvetab, siis väga vaikselt, nii et kaugelt teda ei kuule.
Aleksei hakkab palvetama. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Eks keremeti palvedki on vaiksed. Kas siin on näha selle algupärase kohaliku palvuse mõju? Tema taga põlvitavad ainult naised, teised abilised jätkavad koristus- ja puhastustöid.
Aleksei palve ajal põlvitavad naised tema taga, samal ajal kui teised abilised jätkavad tööd. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Samal ajal ohverdatakse loomi: must läheb maa jumalusele Mu-Kõltšinile, valge peajumalale Inmarile. Need hoitakse eraldi ja nende veri läheb erinevasse lõkkesse.
Ohvriloomad ohverdatakse. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Roman hoiab lusikaga käes ohvriverd, kummaski lusikas ühe looma oma. Varsti viskab ta need eraldi lõkkesse. Foto: Ranus Sadikov, 5.6.2015
Külast tuli appi kaks teismelist poissi ja mäe all oli veel kaks umbes samavanust karjapoissi. Neile tundus kogu see asi huvi pakkuvat ning nad abistasid meid terve päeva.
Külakari all orus. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Noored abilised. Foto: Ranus Sadikov, 5.6.2015
Naised pesevad kaua vilja ja lähevad siis jõe äärde looma sisikonda puhastama.
Ligunema pandud vili. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Naised lähevad jõkke looma sisikonda pesema. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Kui nad tagasi tulevad, teevad nad uue lõkke. Sellel valmistatakse maitsev supp, nii et lisaks suurepärasele kodusaiale ja võile saavad kohalolijad ka sooja toitu süüa.
Naised tulevad tagasi. Foto: Ranus Sadikov, 5.6.2015
Lõunapaus abilistele ja külalistele. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Vahepeal natuke sajab, aga ilm muutub varsti jälle ilusaks.
Vihma hakkab sadama. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Liha keeb pehmeks,võetakse välja, siis valatakse kruubid puljongisse ja sorteeritakse liha, kuni puder saab lõpuks valmis.
Liha keeb. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Vili valatakse puljongisse. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Valmis ohvripuder. Foto: Eva Toulouze, 5.6.2015
Siis toimus erakordne rituaal, mis tekitas kolleeg Ranusis tohutut vaimustust: seltskond jagunes ning teine ohvripapp läks autoga tagasi külla koos kahe teismelisega, kes kõndisid mööda küla, karjudes „vös’e mõnele” ehk „minge palvusele“, just nii nagu 19. sajandil Juri Wichmann on üles tähendanud. Aleksei mäletas seda kommet oma lapsepõlvest ja otsustas selle taastada.
Seejärel ootame lihtsalt rahvast. Aleksei paneb selga vös’as’i rüü. Või pigem teeb seda tema naine, sidudes talle vöö asemele ümber pika rätiku. See on ka ainus koht, kus nägin, et naine seda teeb. Naiste roll, eriti Lilija oma, on siin märkimisväärne. Vahel kipub ta isegi liiale minema, unustades, et vös (eriti selles keremeti vormis) on ikka meeste asi. Aeg-ajalt on näha, et tema algatused pole teretulnud, näiteks siis, kui ta tuletab mehele meelde, mida peab tegema. Aleksei ütleb talle siis vaikselt, kuid resoluutselt: „Ära kamanda!“
Autod jõuavad üksteise järel kohale. Üldiselt on päev kuiv olnud ja teeolud paremad kui hommikul. Mehed pargivad autod allapoole ja kogunevad siis, et ootamise ajal juttu ajada või kaarte mängida.
Autod pargitakse mäenõlvakule ja mehed ootavad ohvripapi märki. Foto: Eva Toulouze
Kui Aleksei arvab, et osalejad on suures osas kogunenud, viipab ta neile, et nüüd võib üles tulla. Nad sammuvadki hanereas, kaetud peaga mäe peale, käes leivad ja pannkoogid.
Mehed tulevad pühale alale. Foto: Eva Toulouze
Kohale jõudnud, panevad nad leiva ja raha lauale (mille nad on enne ära pesnud aiale kinnitatud veepudeli abil), kogunevad ülemisse aeda ning laskuvad põlvili.
Leivad ja pannkoogid. Foto: Eva Toulouze
Mehed põlvili. Foto: Eva Toulouze
Aleksei ja tema ametivend palvetavad ja naised jagavad seejärel kõigile putru ning pannkooke.
Palvetavad ohvripapid. Foto: Eva Toulouze
Naised jagavad putru. Foto: Eva Toulouze
Lilija jagab meestele pannkooke. Foto: Eva Toulouze
Süüakse maas istudes – laua ümber on vaid mõned kohad ning seal istuvad papid, nende naised ja meie Ranusiga.
Pudru söömine. Foto: Eva Toulouze
Vös’ jõuab selleks korraks lõpule: mehed võtavad oma leivad tagasi ja lähevad hanereas autode juurde.
Mehed naasevad autode juurde. Foto: Eva Toulouze
Meie koristame ning pakime Aleksei autosse katlad ja muud asjad.
Koristamine. Foto: Eva Toulouze
Katla, milles on veel poolest saadik putru alles, võtavad nad kaasa, et jagada seda neile, kes palvusel ei käinud, näiteks heasoovijatele, kes pole udmurdi soost, aga tõid neile vilja.
Pudru jagamine ohvripapi kodus. Foto: Eva Toulouze
