Kajad sinus eneses. ERMi soome-ugri püsinäitusel

Berit Petolai, muuseumikülastaja

Koos esimese varatalvise lumega avanevad hommikusele uitajale maailmad, millest tal veel eelmisel õhtul aimugi polnud või mille ta on lihtsalt unustanud. Õunaaias, kus enam tükk aega pole tegutsetud (sest mahlad-siidrid-moosid on kõik pudelis ja purkides ning turvaliselt keldrikoobastesse ladustatud), on värskel lumevaibal ometi kellegi jäljed – konksjad, ümarad, teineteiste peal ja läbipõimunud, risti-rästi nagu salajane ruunikiri. Siin on öösel krimpsus õunajusside kallal maiustamas käinud kährik (või isegi mitu?), need pikad hüplevad hargid kuuluvad aga pasknäärile. Järsud tiivakontuurid kohevas hanges, kellegi katkev teekond – siin on kakk hiire püüdnud. Puuriidas on lumi ülemisel real kahtlaselt lohku vajunud, keegi laiskvorst pole viitsinud kuuri minna ning on otse riidast märgasid puid tuppa vedanud. Külaäärsel metsateel ootab jalutajat aga juba suurem avastus – siin on pimeduse varjus hulkunud kaks hunti. Niivõrd majade lähedal! Justkui nööri mööda veetud hiiglaslike piklike käpajälgede rida suundub uljalt ja sirgjooneliselt võssa. See on juba sensatsioon ja paneb väikse külakese päevaks-paariks elevusest (ja veidi ka hirmust) kihama. Koerad korjatakse nüüd ööseks tuppa ja hiline bussilt tulija on mantlitaskusse peitnud väikse, kuid terava seenenoa. Maha sadanud lumi ning sellele justkui võluväel ilmunud jäljed on korraga sünnitanud nii palju narratiive, aimdusi nendest maailmadest, mis meie kõrval ja ümber tegelikult pidevalt eksisteerivad, kuid millest tihti läbi või mööda vaadatakse. Mida kiputakse unustama. Mida mõni ehk ei tunne ega teagi, sest käega katsutav ja harjumuspärane argiilm on mugavamalt haaratavam ning pealtnäha tuttavam. Ometi eksisteerivad need maailmad meie kõrval, tihti isegi lähemal, kui aimata oskame. Nagu peidetud noodikiri kumiseb ja võbiseb see kuskil kuulmisläve ääremaadel, end kord tagasihoidlikult vaka all hoides ning seejärel mingite ilmutuste läbi jõulisemalt tunnetada lastes.

Hea ja mõjuv näitus on just selline nagu öösel tasahilju maad katnud lumevaip ja end sellel ilmutavate märkide, vihjete ning sosinate kaja. See on ühteaaegu (taas)avastus, meenutus, üllatus ja äratundmine. Selles on kellegi mõtteid ja lugusid mujalt, ent ometi jätab see ruumi iseenda heietustele. See on võimalus piiluda võõrastesse (või tegelikult vägagi omadesse?) maailmadesse ning saada natuke raputatud ja tunda, kuidas kuskil sisimas midagi end liigahtab nagu virmaliste veiklus tähises tundrataevas. Kui söandad mööda neid jäljeradu ja viiteid süvitsi minna, lubada sellel kajal iseendas vastu kõmiseda, võib sinu osaks saada üpris erakordne ja kummastav kogemus. Kogemus, mis on omamoodi rännak ajas ja ruumis, retk iseenda iidsete juurteni ja ärevalt kompiv taaskohtumine sellega, mis su soontes tegelikult kogu aeg jonnakalt tukselnud on.

ak0065Foto Arp Karm

„Uurali kaja“ lennutas hetkeks minema. Üürikeseks hetkeks, sest see kaks tundi, mis ma seal kondasin, on ju tegelikult vaid piisake suures ajameres. Aga sellest piisast ka piisas, et tekiksid mõtted. Tundmused. Aimdused. Lüngad, mida on isu endal täita. Ütlen ausalt, et mul läks mingil hetkel justkui meelest ära, et olen koos paljude teiste külastajatega uhiuues ja suursuguses muuseumis, vist küll hetkel Tartu (ja üldse Eesti) kõige popimas kohas. Ununes ja muutus vähetähtsaks see, et kuskil koridoris mängib bänd mahedat ja sulnist muusikat, õues on sügiseselt pime ja märg ja et just kõrvalruumides nähtud Eesti püsinäitusel oli üks fotol olevast habemikust külalaulik kahtlaselt naabrionu nägu. Alates esimesest hetkest, suure puidust nikerdustega ukse lahti lükkamisest oli selline… õige tunne. Kõik sujus ja mõjus hästi. Mulle meeldib, kui mind osavalt ninapidi veetakse, haarates sellesse lustlikusse mängu kõik meeled: nägemise, kuulmise, kompimise ja selle müstilise kuklatunnetuse, mis ihukarvad püsti ajab. Siis ja vaid siis tekib lapsik uudishimu ja elevus, rõõmus rahutus ja õhetav lust, sest kogen nähtut kirega. Kui kirge ei sünni, siis ei sünni hiljem ka mõtteid, mida paberile panna… Kui asi on mänguliselt loodud, siis tekib minul kui näituse külastajal ka isu selle mänguga kaasa minna. Ja seekord ma läksin, kulgesin hullates mööda Uurali kaugemaidki soppe. Lasin kõik meeled vabaks ja lubasin endale seda rännakut ajas ja ruumis. Just ruum oli see, mis kohe esmalt koos endaga painduma ja avarduma kutsus. Kõrge eeskoda nagu värav, millest sisse astud ja jääd silmitsema sulle vastu vaatavat keeltepuud. Meenus põlispuu koduõue keskel, ühendav ja koondav sõbralik pidepunkt. Seejärel trepist alla laskumine ja helendava jõe põrandalt vastu veiklev valgus. Astumine kuskile mujale, äratulek, lahtiütlemine ja samas terekäe andmine vanale unustatud tuttavale. Natuke nagu allmaailma sisenemine, jättes seljataha selle ülalmaailma, mis on täis kära ja edumeelset võidurapsimist. Ruumide iseloom mõjus nii, nagu oleks keegi sosistanud „ära…ära!“. Ruumid, mis viivad su ära. Aina kaugemale su igapäevasest omailmast ja tuttavast olmest. Kulged nagu mööda teokarbi sisemust, keereldes aina eemale sissepääsust ja sellest maailmast, mis oli selle taga ning mille nüüd juba kaugele selja taha oled jätnud. Jõuad aina lähemale tuumale, et avastada siis… No las igaüks avastab selle ise, kuid minul oli tunne, et leidsin eest iseenda unustatud mina, mis tegelikult ei asunudki sellest maailmast, kust ma teed alustasin, niivõrd kaugel, kui see algul tunduda võis.

ak0031Foto Arp Karm

Väga vahetult ja samas kummaliselt mõjusid need kohati päris hämarad koridorid nagu käigud, tunnelid erinevate dimensioonide vahel. Tunne, nagu kulgeksidki mõnes kauges talvises ridakülas, kuskil eemal haukumas koer ja pea kohal tuhmilt vilkumas Põhjanael. Kikitad kõrvu ja kuuled põhjapõtrade sõramüdinat, keegi vilistab, eemal lumisel välul pragiseb lõke. Saun, suitsusauna lõhn! Nagu unes – kui tunned valu või lõhna, siis ei saa see olla uni, vaid on ikka päris.

bv0041Foto Berta Vosman

Ja lõhna ma ju tunnen, mõtlen. Ju siis on päris. Päris uni? Mulle ikka tõesti meeldib, kui mind osavalt ninapidi veetakse… Hämarast tunnelkoridorist saab märkamatult veelgi hämaram ruum, mille piire polegi võimalik selgelt tunnetada, maast laeni kõrguvad puutüved trikitavad omakorda tajudega ja ei luba päris täpselt piiritleda, kus on mäng ja kus on päris.

ak0034Foto Arp Karm

Siin pole sa üksi, siin on su kaaslased, inimesed tule ääres ja oma nahksetes püstkodades. Ent ometi viibid sa korraga täielikus eraldatuses ja tühjuses, ajahetkes, mis kuulub vaid sinule. Pole teisi hingelisi, ei inimesi, loomi ega linde, on vaid mingi vana rituaal ja uskumus, mille keskmesse oled sattunud. Ja ühtäkki avastad, et oled ise loom. Karu. Osaline müüdis, peategelane saamisloos, mida oled kunagi varem juba kogenud… Järgmisel hetkel oled kütt, kes seda sama karu taga ajab. Kütid iseennast. Sest nii on see tegelikult alati olnud. Seekord võidad sina, inimene (või just kaotad?), alistad oma kavalusega karu. Oled aupaklik ja toimetad vajalikud kütirituaalid, avaldad tänu ja palud andeks. See oli pikk ja vaevaga planeeritud jaht, mida ajendas tõeline vajadus, mitte himu trofee ja tiitli järele. Ning saatis pidev teadmine, et kunagi ei või sa kindel olla, kes valab kelle verd – kas täna väljub sellest võitlusest elusana inimene või karu.

bv0055_2Foto Berta Vosman

Karu-ulm lõppeb ja ruum käänab end (ja mind koos endaga) mujale. Ma märkan taas inimest. Inimest oma igapäevategemistes, argisituatsioonis ja pühalikematel momentidel. Naise kulgemist naisena, mehe kulgemist mehena ja selle kahe raja kohtumist, kindla rütmi ja harmooniaga, võiks öelda isegi rituaalset ühisjooksu. Selles maailmas, mis mulle avaneb, on elukorraldus ja (töö)ülesanded paika loksunud ja selged, see tagab selle maailma alustalade püsimise. Mehel ja naisel on siin võidelda ühine võitlus, millesse kumbki oma panuse annab. Sellises maailmas toimib see just nii. On eraldi mehetööd ja naisetööd, nende väärtus on võrdne, pole lahjemat või kangemat, kuna kõik toimub ühise eesmärgi – ellujäämise – nimel. Aga see, ellujäämine, pole mingi raskekujuline ja tumemeelne siht, see on inimesele loomuomane vajadus, mida tehakse, sest on vaja ja nii on alati tehtud. Sellise argipäeva juurde käivad väiksed lõbustused ja traditsioonid, sest seegi on inimesele loomuomane. Inimene – ikka oma murede ja rõõmudega, toimetuste ja unistustega. Puid tuppa tassiv, lund kühveldav, lapsi kasvatav, süüa tegev, jahil käiv, nuttev, naerev, magav, ärkav, armastav. Inimene.

ak0039Foto Arp Karm

Tunned ennast ära ja avastad, et näed, mina ju, kuigi ehk teises ajas ja hetkes, teiste kehakatete ja traditsioonidega, kuid üldkuju, luust ja lihast inimene – see on ikka sama. Näidake inimesele teist inimest argisituatsioonis, olenemata siis ajast ja kohast, ning äratundmismomente jagub. Kasvõi paar, kuid siiski. Tunned neid mõtteid, mida üht või teist toimetust tehes mõeldakse. Pliidile tuld alla pannes nõksatab pea üles – kas ma siibri ikka tegin lahti? Õhtul ust lukustades piilun veel korra õue, äkki on just kass ukse taha tulnud ja tahab külmade tuulte eest tuppa! Mööda metsateed sügisesel ajal sõites, kui vastu tuleb jalgrattur, ämber pakiraamil – ei tea, kas kukeseened või marjad, peaks minema ja omad kohadki veel kord üle vaatama! Hõimurahvas, aga muidugi! Ühtmoodi inimesed kõik, loomulikult. Ühise mõtteväljaga, sest kulgemised oma rollides on meile kasvatanud ka teatavad rollmõtted. Ja neis peituvadki äratundmishetked. Ka see, kui annad endale terekäe, sest ühtäkki tunned mõnes möödunud aja või kauge paiga inimeses ära… iseenda.

Käin mitu korda üle tillukese purde. Piilun nuka taha ja imetlen veel kord seda väikest karvast tikandite ja helmestega märssi – oh, selline kuluks ära küll, läheks sellega teatrisse, ei tea vaid, kust saada põdranahka. Ja see nuga! Küll sellega raiuks kivipuravikke! Need hallikarvalised justkui Nukitsamehe sussid, kindlasti kõige soojemad jalavarjud maailmas. Peakatetest ma parem ei räägigi – see näitus on küll õige koht inimesele, kellel on mütsifetiš… Selle ulja neljatuulemütsiga paneksin põhjatuule lõunast ja lõunatuule põhjast puhuma! Niimoodi olmeesemeid (hehh, olme! – need on ju käsitöö tippteosed!) silmadega ahnitsedes saan aru, et pole enam vahepeal edasi liikunud ja olen mingit kindlat mustrit tatsama jäänud. Silmad pärani ringi vahtinud, käinud saunas ja istunud pirukalõhnalises (silmad nägid pilti ja nina tundis lõhna) hubases tares, lasknud ruumil end painutada ja venitada, kasvatada ja kahandada, kuid jäänud mõttega millegi kallale pusima, mis mind nüüd ärritab ja torgib nagu püksisääre külge kinnijäänud takjanupp. Ja korraga saan aru – ma küsin endalt, kuna oli siis see hetk, mil mingid asjad said minetatud. Jah, oleme küll jätkuvalt n-ö metsarahvas, looduslähedane ja -usku, kuid ometi on mingitest kunagi pühadest pidepunktidest eemaldutud. Muidugi, eks see ole osalt paratamatus, kuid siiski tunnen ma kurbust, et üks osa iidsetest südametõdedest on nüüdseks kadunud ja unustatud. Ei taha küll üldistada, kuid… Eks ikka see, et inimene end teistest elusolenditest ülevamaks peab. Et kadumas (või juba kadunud) on see tunnetus, et kulgetakse loodusega ühiselt, võrdselt. Et tohib võtta vaid nii palju, kui tõesti hädapärast vajadus on. Mitte ahnusest ja uhkusest aina rohkem. Ja kui juba võtta, siis kasutada ära kõik, mitte lasta osa raisku või loopida minema. Nii, nagu meie hõimukaaslased ja esivanemad – põhjapõdrast kasutatakse ära kõik sabast sarvedeni, sest see on eluks vajalik ja muudmoodi pole mõeldavgi. Mitte aga nii, et valitakse paremad palad gurmeeroaks, ülejäänu metsa alla vedelema jättes. On kurb, et kiputakse unustama: kütt pole oma saakloomade ülem ja taltsutaja, vaid nendega võrdne, kes vaid läbi oma oskuste ja kavaluse võib endale toidu lauale hankida. Mitte praalides nimetada ent karukütiks, kuna pelgalt ettesöödetud juhuse läbi ning tänu ultramodernsele tehnikale on ta surmanud karu, trofeeihaluses ja ilma igasuguse autundeta. Selline teguviis pole loodusrahvale omane, see on jälk ja näotu. „Uurali kaja“ endale naha alla lastes, selles kulgedes ja vaadeldes jäi väga tugevalt kajama loodusega sümbioosis ja harmoonias sammumise rütm, kuidas inimene, ka kõige osavam kütt, säilitab siiski alandlikkuse ega allu ahnusele. Jäi kõlama looduse õiglase tunnetamise ja kohtlemise loomulik tava. Ja seepärast ongi mul kahju, et oma siinses ajas ja ruumis on väga paljud meist sellise suhtumise minetanud, eemaldudes seeläbi ka oma enese juurtest ja nendest tõdedest, mida kunagi oluliseks pidasime.

Ükspäev kuulsin reklaami, milles raiefirma kutsub erametsaomanikke oma metsa raiuma ja müüma, nagu see oleks koletu vaenlane, kes tahab koduõue trügida ja filigraanselt pügatud golfimurule oma tüütuid seemneid puistata. Umbrohtu hävitatakse vahenditega, mis teisest otsast hävitavad meid iseendit. Loomad ja linnud trügitakse nende elualadelt välja, sest inimene tahab laiutada. Võõrliike kihutatakse minema, ent tuuakse sisse võõrjahimehi, kes on nõus maksma kõrget hinda, et siin lõbu pärast tappa. Mingil hetkel on kuskil midagi nihkesse läinud, mõtlemine on paindunud ja moondunud nagu kõverpeeglipilt. Aga soomeugrilasest optimist, nagu ma olen, turgutan oma mõtted siiski lootusrikkamateks – ei, see loodustunnetus, -armastus, lugupidamine ja enese loodusega üheks arvamine (putukast puu ja loomani) pole siiski päris kadunud, sest kui ühelt poolt võib loetleda nukraid ilminguid, siis teisalt on siia vastu panna hoopis teistsugused kajad. Ma tean mitut inimest, kes talvel lindudele toitu pannes neid samal ajal entusiastlikult hüüavad, tehes seda mingis omalaadses inimlinnukeeles. Ja tihased, puukoristajad ja varblased tulevadki! Kas siis harjumusest ja soovist oma kõht kiirelt täis pugida või saavad nad tõesti kutsujast aru. Ja tore on see, et metslooma nähes tabab meid mingi kummaline elev tardumus, võiks näiteks lausa tund aega jälgida aias kalpsavat jänest (kui ta just viljapuude kallal pole) – see rahustab ja teeb tuju lihtsalt heaks. Puud istutades mõtleme me midagi, päris niisama tuimalt see tegevus ei käi (ma arvan, et isegi elukutseline metsaistutaja leiab ka nende tuhandete istikute seas aeg-ajalt mõne, kellele pilk veidi pikemalt peatuma jääb ja kelle edasisest saatusest mingi mõtteke tekib). Ja ma arvan, et igaühel on kuskil sahtlinukas mõni kivike, mille ta mingil segasel tungil on kunagi kuskilt korjanud ja endaga koju kaasa vedanud. Seega, mingid tunnetused on kindlasti jäänud ega kaogi. Sest see on meile omane, see on läbi ja lõhki soomeugrine. Ning seega pole meil sellest (õnneks) pääsu.

aa0018Foto Anu Ansu

Hea ja mõjuv näitus on tõesti nagu jäljerida värskel lumel. See annab sulle vihje, laseb tunnetada ja mõelda, annab märku, et „midagi on kuskil veel, vaid vaata ja pane tähele“. See jätab sinusse endasse jälje, mingi tuttava raja, mille juurde ka hiljem tagasi võid pöörduda, kui on vaja mõnele küsimusele vastust või tahad iseendas selgusele jõuda. Need märgid juhatavad ja tuletavad meelde, kui midagi kipub ununema. Mõnel sellisel lumisel hommikul õue minnes võid küll lausa ehmuda, et mis elukas su auto ümber luusinud on, kas tont või inimene, varbajäljed harali ja taaruvad. Aga siis meenub, et käisid ise eelmisel õhtul kalossidega autost sinna ununenud ussikarbikest (kalapüügiks, et need autos ära ei külmuks) ära toomas, aga õues oli sula ja kalossid jäid lumme kinni ning tulid jalast ära, seega paar kiiret sammu tegid sa paljajalu… Ja nüüd imestad ja uudistad sa siin iseenda eilse loo kaja. Nagu ka mõnel näitusel juhtuda võib.

Leave a Reply