Indrek Jääts, teadur

Meile väga lähedast rahvast, kelle keeles kirves on kirvez, ader adr ja leib leib, ähvardab hääbumine. Kõik vepsa sõnad muidugi meie omadega nii sarnased ei ole, aga eks ole ka juba üle 1000 aasta lahus elatud. Viimase rahvaloenduse andmeil oli vepslasi alles vaid 6000. Kas meie saame nende heaks midagi teha? Mitte palju, kuid mõnda siiski. Me saame nende vastu huvi tunda, nendega suhelda, neist rääkida. Saame olla neile moraalseks toeks. Ehk on abi sellestki.

Ajaloo peateel

Muinasaja lõpul oli vepslaste positsioon Kirde-Euroopa rahvaste seas küllaltki tugev. Nende asuala ulatus Laadoga lõunarannalt Valgjärveni ja kaugemalegi ning tõenäoliselt kontrollisid nad enne viikingite saabumist väga olulist lõiku Ida-Euroopat läbivate siseveeteedesüsteemis. Tollastes ürikutes vessidena tuntud rahva maale jäi kaks olulist keskust: Vana-Laadoga (Staraja Ladoga, Aldeigjuborg) ja Valgjärv (Beloozero). Esimene neist asus Volhovi alamjooksul, kust pääses otse lõunasse, Dneprile ja Mustale merele. Teise kaudu sai Läänemere vesikonnast Valgele merele ja Volga basseini. Legendis Kiievi-Vene riigi sünnist mainitakse vesse rahvaste seas, kes kutsusid kolm varjaagi venda end valitsema. Neist olulisim, Rjurik, olevat asunud esmalt Vana-Laadogasse ja kolis alles mõni aasta hiljem uude linna – Novgorodi. Teine vend, Sineus, seadis end pärimuse järgi sisse Valgjärvel. Legendi ei saa küll puhta kullana võtta, aga ilmselt peegeldab see siiski nende paikade omaaegset poliitilist ja majanduslikku tähtsust.

Volhovi jõgi – tükike teest varjaagide juurest kreeklasteni. Vaade Vana-Laadoga linnusevallilt. Foto: Indrek Jääts, 2010

9. sajandi rahvusvahelises elus aktiivselt kaasa löönud vepsa ülemkiht võttis järgnevatel sajanditel vastu õigeusu ning venestus. Vessid kadusid ajaloo näitelavalt.

Taasavastamine

Vepsakeelne rahvastik säilis ajaloo peateedest eemal, kõrvalistel kõrvemaadel, kuhu võõraid sattus harva. Naabruses elavad venelased, kes tähistasid vepslasi mõneti halvustavate nimetustega, nagu tšuudid, tšuharid või kaivanid, muidugi teadsid nende olemasolust, ent haritud üldsuse tarvis taasavastas vepslased 1824. aastal Soome õpetlane Andreas Johan Sjögren, üks fennougristika rajajaist. Ta taipas üsna kiiresti, et Olonetsi ja Novgorodi kubermangu äärealadelt leitud tšuudid on muistsete vesside järeltulijad.

Esimese ülevenemaalise rahvaloenduse (1897) andmeil oli vepslasi üle 25 000 ning see arv kasvas üha. Samas oli nende asuala võrreldes varasemate samast sajandist pärit andmetega servadest juba mõnevõrra kahanenud, põhjuseks ümberrahvustumine ehk venestumine. 19. sajandi lõpu vepslased olid talupojarahvas nii seisuslikult kui ka elatusalade poolest. Lugeda mõistis neist veidi üle kümnendiku ning oma haritlaskonda ja kirjakeelt neil polnud.

Põlismaistamise mesinädalad ja nende järsk lõpp

1920. aastail hakati tollasest nõukogude rahvuspoliitikast korenizatsija´st ehk põlismaistamisest lähtudes looma vepsa rahvuskülanõukogusid, millest osa liideti rahvusrajoonideks. Need oli plaanis koondada lõpuks rahvusringkonnaks, ent kõigele sellele tegi lõpu rahvuspoliitika järsk muutumine 1930. aastate lõpus. Likvideeriti seninegi autonoomia ning lõpetati ka vepsa kirjakeele arendamine. Koolides mõne aasta kestnud vepsakeelne õpe katkes, õpikud enamasti hävitati. See tähendas justkui vepslaste riikliku tunnustamise lõppu, andis tugeva hoobi nende niigi haprale etnilisele enesekindlusele ning soodustas assimileerumist. 1920.–1930. aastail saavutas vepslaste arvukus oma ajaloolise lae – tollal loendati neid 32 000 ringis – ning hakkas seejärel kiiresti langema.

Administratiivne killustatus

Nagu öeldud, jäid vepslased püsima keskustest kaugel, hõredalt asustatud kõrvalistel ja majanduslikult väheolulistel aladel, mitmete administratiivüksuste ääremaadel. See, mis varasematel sajanditel nende säilimisele kaasa aitas, muutus 20. sajandi teisel poolel vepslaste olemasolu ohustavaks probleemiks. Territoriaalautonoomia, olgu või rahvusringkond, oleks aidanud olukorda lahendada, kuid seda vepslastele ei antud, võib-olla nende väikese arvu ja poliitilise tähtsusetuse tõttu. Administratiivne killustatus jäi püsima. Tänini elavad põhja- ehk äänisvepslased Karjala kagunurgas, keskvepslaste ala jaotub Leningradi ja Vologda oblasti rajoonide vahel ning lõunavepslased paiknevad samuti Leningradi oblastis, kuid suguvendadest lahus.

Vepslased mälestavad surnuid. Suvistepüha Pölo (Peluši) kalmistul. Boksitogorski rajoon, Leningradi oblast. Foto: Ants Viires, 1965

Muutuv teedevõrk

Veel 20. sajandi esimesel poolel oli läbikäimine vepslaste rühmade vahel üsna elav. Külade käsitööalane spetsialiseerumine soodustas kaubavahetust, kokku saadi laatadel ja kirikupühadel. Liiguti reeglina hobustega või jalgsi ning selleks piisas vanadest kitsastest pinnaseteedest. Autode ja busside ajastul polnud vanadest küladevahelistest teedest enam abi ning need kasvasid tasapisi metsa. Uusi kruusa- ja asfaltteid ehitati rajoonide ääremaadele vähe ning needki viisid reeglina keskustesse, teispool oblasti- ja rajoonipiire asuvaist vepsa naaberküladest eemale.

Perspektiivitud külad

Nõukogude riigil ei jätkunud vahendeid, et arendada modernset taristut hõredalt asustatud põhjapoolsete alade väikekülades. Odavam ja lihtsam oli rahvas suurematesse keskustesse koondada. Nii kuulutatigi paljud keskasulaist kaugemale jäävad külad Hruštšovi ja Brežnevi päevil n-ö perspektiivituks ning loobuti sealse infrastruktuuri ülevalhoidmisest. Postkontor suleti, poodi ei toodud enam kaupa, elektrivarustus katkestati, kui seda üldse oli. Inimestel ei jäänud muud üle kui keskasulatesse või linnadesse ümber asuda, sest tsaariaegsel kombel enam elada ei tahetud ega saadudki. Kõige rängemalt puudutas see poliitika vepslaste maa idaserva. Vologda oblastis jäeti seetõttu 1950. aastate lõpul maha terved külastud ja kolhoosid. Maaelu jäi kehvaks ja vaeseks ka allesjäänud vepsa kolhoosides-sovhoosides ning inimesed liikusid sealt ära linnadesse. Kui 1970. aastate keskel hakati lõpuks ka kolhoosnikele passe andma, kiirenes lahkumine oluliselt.

Kui ERM Vepsamaal käima hakkas, oli külades veel küllalt lapsi. Požariš (Požarištše), Boksitogorski rajoon, Leningradi oblast. Foto: Toivo Pedak, 1966. ERM Fk 1474:35

Kiire assimileerumine

Kogu see maaelu muutumine puudutas muidugi ka venelasi, ent vepslaste puhul omandas see lisaks veel rahvusliku mõõtme. Asi oli selles, et suurtesse keskasulatesse ja linnadesse kolinud vepslased venestusid ümbritseva keskkonna survel reeglina kiiresti ning omakeelset linnakultuuri neil ei tekkinud. Ühelt poolt oli selle põhjuseks kahtlemata vepslaste vähene arvukus, mis tingis selle, et üheski piirkonna rajoonikeskuses nad elanike enamust ei moodustanud. Teisalt aitas venestumisele kaasa aga ka Nõukogude Liidus eksisteerinud rahvaste hierarhia, mille kõrgeimal astmel troonisid venelased ning madalaimal kössitasid igasuguse autonoomiata väikerahvad, sh vepslased. Venestumine oli edasipüüdlike vepsa noorte jaoks niisiis väga atraktiivne, sest see tähendas suurimat võimalikku tõusu sellel redelil. Kõige selle tõttu on assimileerumine olnud kiire. Kui 1959. aastal oli alles veel umbes 16 000 vepslast, siis 1989. aastaks oli see arv kahanenud 12 000-le ning praegu, nagu öeldud, on järel vaid 6000.

Vepsa külad on üsna tühjaks jäänud, kuid samas elab naabruses paiknevates rajoonikeskustes, näiteks Tihvinis, Babajevos, Podporožjes ja teistes, tuhandeid inimesi, kellel on vepsa juured ning kes teatud tingimustel võivad hakata oma esivanemate kultuuri ja keele vastu huvi tundma ning end taas vepslastena identifitseerima. Need tingimused pole praegu täidetud, ent kes teab, mis tulevik toob.

Lagunevad majad. Mägärv (Minitskaja), Podporožje rajoon, Leningradi oblast. Foto: Indrek Jääts, 2010

Saun-solaarium Babajevos. Selles Vologda oblasti rajoonikeskuses elab palju vepsa päritolu inimesi. Foto: Indrek Jääts, 2014

ERM Vepsamaal

Eesti Rahva Muuseumil on päris pikad vepslaste väisamise traditsioonid. Aino Voolmaa käis seal koostöös TRÜ-ga juba aastail 1962–1963. 1965. aasta suvel jõudis esimest korda Vepsamaale Aleksei Peterson. Lõunavepsa küladest leitud arhailine elu meenutas talle mõneti lapsepõlve Lõuna-Eestit ning jättis nii sügava mulje, et ta korraldas järgnevatel kümnenditel Vepsamaale terve uurimisreiside seeria. Tema ja ta kolleegide päevikud, fotod ja filmirullid annavad võimaluse jälgida vepslaste maal aset leidnud muutusi ning inspireerisid meid sealseid teid taas jalge alla võtma. 2015. aasta kevadsuvel toimunud reisist valmis dokfilm, mis peegeldab vepslaste praegust olukorda ning uurib, kuidas selleni on jõutud.