Maailma etnograafiamuuseumid kogunesid Hanois

Agnes Aljas, teadussekretär

1946. aastal asutatud Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu ICOM (International Council of Museums) on suurim ülemaailmne muuseume ühendav organisatsioon, kuhu kuulub üle 30 000 liikme. ICOM koordineerib muuseumivaldkonna tööd ka läbi oma rahvusvaheliste alakomiteede, millel on oma tegevusvaldkond. Oktoobris käisin etnograafia- ja kultuurimuuseume ühendava alakomitee ICME konverentsil Vietnamis Hanois ning rääkisin ka Eesti muuseumides toimuvast.

Teame Vietnamit peamiselt sealsele sõjale, Hồ Chí Minhile ja salvile – ja seda kõike on Hanois igal sammul ka rõhutatud. Riigiisa  ja Vietnami sõda on muuseumides tugevalt esil, olgu tegemist poliitilise ajaloomuuseumiga, Hoa Lo vanglamuuseumi või naistemuuseumiga, mis käsitleb naiste rolli sealses ühiskonnas. Vietnami muuseumid üllatasid kindlasti sellega, et seal on kaasatud laiemat kogukonda – selle poolest paistsid silma just naistemuuseum ning etnoloogiamuuseum.

1_ethnology museum

Vietnami etnoloogiamuuseumi külastab aastas 450 000 inimest, kellest 60% on kohalikud. Muuseum on võtnud ülesandeks tõsta Vietnami vähemusrahvaste eneseteadlikkust.

2_ethnVaade etnoloogiamuuseumi püsinäitusele. Minu jaoks jäigi arusaamatuks, kuidas 85% välise õhuniikskusega suudetakse tagada tekstiilesemete säilimine.

Rahvusvaheline kogemus muutuvast muuseumist

ICME konverentsidel esinevad ettekannetega inimesed nii Euroopa ja Ameerika eri nurkadest kui ka Aasiast, Aafrikast ning Austraaliast. Etnograafiamuuseumeid ühendab ikka antropoloogiast, etnoloogiast või etnograafiast tulenev kogumismeetod ja kogude interpreteerimisviis, aga lisaks sellele on neil veel palju ühist. Konverents keskendus sel korral just näiteks kogukonna kaasamisele, kuigi värvikamalt tõusis seal siiski esile etnograafiamuuseumide muutumise teema.

Paljudes riikides on etnograafiamuuseumi nimetust kõlavamaks muudetud. Nii on tekkinud näiteks kultuurimuuseumid, kultuuride muuseumid, maailma muuseumid, Aafrika kunsti muuseumid või lihtsalt lühendid Momu, ROM, MuCEM jpt. Lisaks nimevahetusele on muutunud ka muuseumide roll.

Rootsi museoloog Ulf Dahre ütles sõnaselgelt välja, et muuseume on asutud juhtima kui äriettevõtteid. Majandusliku tasuvuse tähtsuse kõrval on taandunud muuseumi ülesanne kinnitada rahvuslikku või riiklikku identiteeti, loobutud on selle ühiskondlikku dialoogi pidavast või kultuurilist mitmekesisust toetavast rollist, tihti on tehtud järeleandmisi teaduslikus ja analüütilises pooles ning nende juhtimist iseloomustab detsentraliseeritud ja turupõhimõtteid järgiv nn new public management (uus haldusjuhtimine).

3_

Kesk-Vietnamis elava Ba Na rahva külakeskuse hoone etnoloogiamuuseumi vabaõhualal.

Muuseumid on muutunud kohtumispaigaks, lõbustuskohaks, sotsiaalsete suhete (mitte kultuuripärandi) keskuseks. Mõni esineja defineeris muuseumi ka foorumina, turismi sihtkohana või elamusliku õppekeskusena. Paljudes riikides on muuseumid pandud vastutama kultuuripärandi säilimise ja arendamise eest, tagamata samas selleks vajalikke vahendeid – drastilisemaid näiteid toodi Ghanast ja Keeniast.

Mõned esinejad tõid välja, et muuseum on muutunud peamiselt näitusepaigaks, kus kasutatakse projektipõhiseid näitusekuraatoreid. See omakorda tähendab, et kogude tundmine ja läbitöötamine on muutunud teisejärguliseks. Toodi näiteid esemete kasutamisest vales kontekstis, mis võib tekitada nende algsetes omanikes solvumistunnet.

Edukaks aga hinnati neid muuseume, kes on suutnud oma toimiva ärimudeli kõrval jätkuvalt ka teadustegevust rahastada ning investeerida kogukonna kaasamisse.

4_DSC_0027Naistemuuseumi ülevaade emade rollist revolutsiooni ajal.

Kogukond, koostöö ning etnograafiliste kogude tähendus

Konverents kandis tegelikult pealkirja „Museums and Communities: Diversity, Dialogue, Collaboration“, nii et ettekanded käsitlesid põhiosas siiski koostöövõimalusi kogukondadega.

Silvia Forni vaatles Aafrika kogude tähendust Kanada Royal Ontario muuseumi näitel, kus teadustegevus on allutatud kaudselt turundusosakonna reeglitele. Vastuolu tekitab juba see, kuidas turundus on määratletud potentsiaalse külastaja, keda nähakse passiivse teadmiste saajana ning näitused, mis on kaotanud oma mitmehäälsuse. Antropoloogide meelest peaks näitus aga sündima aeganõudvas koostöös kogukonnaga, nii et iga ese asetatakse ajastu konteksti ning külastaja hakkab näitust vaatama lähtuvalt oma taustast, stereotüüpidest ja seotusest ühe või teise piirkonnaga.

Paljudes ettekannetes käsitleti näituse loomise teemat koos kogukonnaga: kuidas aktiveerida dialoogi ajastute ja maailma vahel esemete kaudu; kuidas tekitada uues auditooriumis huvi esemete ja kultuuri vastu ning kuidas hoida kogusid pidevas kasutuses ja elavana. Ainuvõimaliku lahendusena nähtigi siin koostööd kogukonnaga näituse või mõnes muus vormis.

ICME konverentsid on mind alati võlunud oma ettekannetega mis arutlevad esemete ja nende tähenduste üle, muu hulgas ka võõrrahvaste kogude kui omaaegsete koloniaalühiskonna tõendite üle, millest proovitakse kaugeneda ja millele pakutakse uut tõlgendamisalust. Selle kõrval on esindatud lähenemised, kus vaadeldakse esemeid nende omanike-tegijate eneseväljendusvahendina, mis kirjeldavad ühiskonda ja sotsiaalseid suhteid.

5_Nüüdisaegne mood ja rahvakunst naistemuuseumis

Eredamaks näiteks kogukonna kaasamisest ja praegusaja tehnoloogiavõimalustest oli Graeme Were ettekanne Queenslandi muuseumi ja Papua New Guinea nalikide koostööst, mille käigus selle rahvakillu käest pärit esemed digitaliseeriti kõrge detailsusastmega 3D-na ning esemed jõudsid (küll digikoopiana) tagasi omanike juurde.

Carsten Viggo Nielseni rääkis ka sellest, kuidas kogukond võib muuseumi ära kasutada. Näitena tõi ta juhuse, kui Taani rahvusmuuseum soovis eksponeerida lakotade hälli ja mõned lakotad püüdsid selle tausta kaardistamisel ära kasutada muuseumi usaldusväärsust, et oma religioosseid tavasid legitimeerida.

Minu ettekanne käsitles tänapäevaseid kogumismeetodeid ja osalejate motivatsiooni, peamised näited olid pärit näituse #niisamalinnas (2014–2015) tegemisest. Näitus uuris kuidas noored linnaruumi kasutavad, ja see loodigi nendega koos, kasutades mitmeid meetodeid alates joonistus- ja esseevõistlustest kuni mentaalsete linnakaartide ja digipäevikuteni.(1)

DSC_0029

Vietnami muuseumid üllatasid oma kaasaja kogumise põhimõtetega. Näiteks revolutsiooni lõpus hakati koguma revolutsionääridelt esemeid, mis tundusid muuseumitöötajatele olulised. Üheks selliseks esemeks on ka fotol olev revolutsionääri rinnahoidja, kuhu on lisatud taskud salakirjade peitmise jaoks.

(1) Lisalugemist näituse tegemisest leiab Pille Runneli raamatust „Hopeless Youth“.

Leave a Reply