Konservaatori roll rahvarõivanäituse valmimisel

Janika Turu, konservaator

Teatavasti valmivad näitused mitmete inimeste koostöös, mistõttu võib ühe rõivanäituse valmistamist vaadelda ja tõlgendada erinevatest lähtekohtadest. Tavaliselt ja tõenäoliselt ka minimaalselt kuulub näitusemeeskonda vähemalt 4-5 inimest. Sagides ringi ühise näituse nimel ilmneb, et osalised näevad ja suhtuvad esemetesse mõnikord hoopis erinevalt. Teaduritele on olulisem esemes sisalduva info, ajaloo, valmistus- ja kasutusviiside väljatoomine. Kunstnikul kõikide eksponaatide üheks tervikuks sidumine ja elamuslik eksponeerimine. Näitusemeistri seisukoht sõltub tihtipeale sellistest ressurssidest nagu aeg, raha ja nutikad paigutuslahendused. Sageli tuleb esemete riputussüsteemid ja toestused valmistada võimalikult stabiilsed ja tugevad ent esmapilgul märkamatud, mõnikord lausa nähtamatud.

Mille poole püüdleb konservaator? Tavaliselt püüab ta pidurdada vananemisprotsesse vastupidiselt eksponeerimise eesmärgile, milleks on tuua esemed päevavalgele, tutvustada ajalugu võimalikult atraktiivsel viisil, et näitus oleks sisukas ja  külastatav. Tekstiilikonservaator lähtub igast objektist eraldi arvestades selle füüsilist seisundit, eripäraseid kahjustusi ja säilivust. Selleks, et vähendada eksponeerimisel ja käsitsemisel tekkivaid riske on esmatähtis näituse saalides ja vitriinides arvesse võtta keskkonnatingimusi, eseme stabiilsust, vananemisprotsessi ja turvalisust. Kõikide osapoolte nägemust ja esemeid endeid arvesse võttes jõuame siis ka kokkulepeteni. Mida, kuidas ja kui kaua või kas üldse eksponeerida? Pidades sealjuures meeles ka muuseumi seadust, millest lähtuvalt ja iseenesest mõistetavaltki peame tagama museaalide säilivuse. Et säilivuse mõistet natukene lahti seletada kirjeldan järgmiseks rahvarõivaste puhul kasutatud tekstiilmaterjalide vananemisprotsesse.

Tekstiilid on lihtsalt öeldes materjalid, mis koosnevad kiudude võrgustikust. Tekstiile on võimalik valmistada paljudest materjalidest, mis päritolu järgi jaotatakse neljaks: loomsed, taimsed, mineraalsed ja sünteetilised. Enne 20. sajandit valmistati tekstiile vaid looduslikest kiududest (loomsed, taimsed ja mineraalsed). Ka rahvarõivanäitusel on eksponeeritud enamasti taimsetest ja loomsetest kiududest valmistatud esemed. Sageli koosnevad rõivad ka mitmest erinevate omadustega materjalidest. Taimsed kiud on varre-, seemne- ja lehekiud näiteks puuvill, lina, kanep ja  nõge. Mis moodustuvad suures osas tselluloosist ning see sisaldub kõigis rohelistes taimedes. Loomsed kiud on villa- ja siidikiud, karusloomade karvad, juuksed, mis moodustuvad suures osas proteiini valgust. Kõigile elusorganismidele iseloomulikust aminohapete ahelatest.

http://www.conniepowersknits.com/blog/why-i-prefer-natural-fibers

Muuseum on just see koht , kus puutume kokku suurel hulgal vanade esemetega, mis on paratamatu protsess. Vananemine on iseeneslik muutus, mille käigus muutuvad esemete omadused. Kiudude vananemine algab esimesest hetkest kokkupuutel hapniku ja valgusega. Vananemise põhjuseks on kombinatsioon füüsikalistest, bioloogilistest ja keemilistest teguritest, mida põhjustavad ja kiirendavad temperatuur, õhuniiskus, valgus ning hapnik. Selle käigus muutub tekstiil rabedaks, kollaseks, tuhmistub, läbipaistvus muutub ja hakkab reageerima temaga kontaktis olevate objektidega. Samuti mängivad vananemises olulist rolli värvained ja erinevad kemikaalid või desinfitseerimisained, millega tekstiile on töödeldud.

Lina kiu vananemine teatud ajalise intervalliga. https://www.omicsonline.org/open-access/effect-of-microorganism-on-flax-and-linen-2165-8064-1000229.php?aid=66053

Muuseumi kontekstis puutume kokku siiditikandite ja siidilintide hävimisega. Pottmütside, kabimütside, põllede, siidirätikute valmistamiseks kasutatud materjalide peamiseks lagunemise põhjuseks on värvained, peitsid ja raskendid. Nende koosmõjul lõhustuvad nii valguse kui hapniku toimel kiududes keemilised sidemed, mis aja jooksul muudavad kanga rabedaks, hapraks ning lõpuks tolmuks. Ühed kiiremini lagunevad näited on tanulindid ja nn mustad tikandid, mis sisaldavad esialgseid tootmise impregneere, rauapeitsi ja lisaks muuseumis varem kasutatud desinfitseerimisaineid.

Hääbuvad siiditikandid. Tanu ERM 18187:2 ja linukas ERM 122. https://www.muis.ee/museaalview/645444 ja https://www.muis.ee/museaalview/523232

Teine rahvarõivaste valmistamisel levinud materjal on värvitud lambavill. Villa põhilisteks kahjustuste liigiks on mehaanilised kahjustused, mis on põhjustatud riidekoide või inimeste poolt.  Lisaks põhjustavad kahjustusi  veel valgustundlikud värvained, mis pleekivad, tuhmuvad või valguvad laiali. Kiudude pleekimine on sageli  ka inimtegevuse põhjustatud. Villane materjal ja vanemad happevärvid on tundlikud kloori sisaldavate pleegitite ja koitõrjevahendite suhtes. Ning igasugune keemiline sekkumine põhjustab nendes kiududes ka keemiliste sidemete lõhustumist.

Kirivöö ERM 894:1 ja pleekimiskahjustus villasel lõngal. http://muis.ee/museaalview/3027035

Kolmandaks materjaliks, millest rahvarõivaid valmistati on taimsetest kiududest saadud lina või  puuvill. Eelnevatest kiududest võib lina kiudu pidada üheks vastupidavamaks nii bioloogilistele (koidele) teguritele kui füüsikalistele mõjudele. Koidele puudub nendes kiududes elutegevuseks vajalikke toitaineid. Kõige sagedamini tuleb ette nende materjalide mehaanilist kulumist. Kuna materjal on üks vastupidavamatest, kanti linaseid rõivaid pikka aega. Esmaseks suuremaks kahjustusteks on seega happelised higikahjustused ja olmetegevuse käigus tekkinud kõikvõimalikud plekid. Plekkidel on samuti oma keemiline roll mängida. Hapniku ja valguse ning pleki omaduste koostoimel muutuvad võidunud piirkonnad aja jooksul järjest kollasemaks ja pruunikamaks (laigud, oreoolid). Linase kiu keemiliste sidemete katkemise tõttu muutuvad ka need kahjustunud piirkonnad rabedaks ning koe või lõime niidid hakkavad katkema.

Kasutamisel ja kulumisel tekkinud mehaanilised kahjustused linasel särgil, ERM 1779. https://www.muis.ee/museaalview/509283

Neljandaks põhiliseks kahjustuseks on ebakvaliteetsed või väga varased sünteetilised värvained. Värvid olenevalt nende kvaliteedist ja päritolust on kas valgustundlikud või vastupidavad.  Ebapiisava peitsimise tulemusena, mis reeglina suurendab lõngade valgus— ja pesukindlust, hakkavad hilisema pesemise ja kuivamisprotsessi käigus voolama ehk värvi andma. Tekitades pöördumatuid kahjustusi, mis välistab ka mõnede muuseumi eseme pesemise.

Pöördumatu kahjustus- laialivalgunud värvid sukakatkel ERM 6575. https://www.muis.ee/museaalview/551617

Esemed vananevad paratamatult kuid ka objekte eksponeerides on võimalus seda protsessi aeglustada. Selleks on esmatähtsad eksponeerimis- ja säilitustingimused: madal valguse tase- võimaldab vähendada pleekimist; vitriinid- tolmu, putukate ja inimeste kaitseks; kontrollitud sisekliima- sobiva niiskus ja temperatuuri hoidmiseks; lühem eksponeerimise aeg- vähendab valguskahjustuse kumuleerumist. Nii saaksime vältida just selliste kahjustuste tekkimist, mis ei ole tagasipööratavad. Üldiselt haruldasi ja hapraid tekstiile ei ole soovitatav eksponeerida üle 3-6 kuu. Kahjustamata tekstiile võib eksponeerida 6-9 kuud. Pikaajaliste näituste koostamisel tuleks leida  võimalused esemeid teatud aja tagant vahetada.

Kõikide museaalide eksponeerimisel tuleb alati arvestada erinevate keskkonnateguritega.

Rahvarõiva näituse kõige valgustundlikumad on kõik värvilised siidist tikandid ja tekstiilid. Kui värvilise villa puhul võib pleekimine toimuda sõltuvalt värvi pigmendist, kus osad pigmendid pleekivad kiiremini ja teised on vastupidavamad, siis on tulemus ebaühtlane. Kuid siidi puhul sööb valgus hapniku koosmõjul ära nii pigmendi kui kiu. Ka värvimata kiududel toimuvad hapniku ja valguse mõjul  oksüdatsiooniprotsessid, mis muudab valge materjali aja jooksul kollakaks. Kollasust põhjustavad ka tekstiilide valgendamiseks kasutatud kloori sisaldavad pleegitid. Osa oksüdatsiooniprodukte on võimalik pestes esemelt eemaldada kuid loomulikult ei peata see vananemisprotsessi ennast. Kuid me saame seda aeglustada vähendades valgustugevust ja valguse käes oldud aega. Üleüldiselt loetaksegi tekstiilid kõige tundlikumate objektide hulka ning lubatud on kõige madalam valgustatuse tase 50 luksi. Kindlasti peab kontrollima ka ultravioletse komponendi osa valguskiirguses.

Pöördumatu valguskahjustusega tanu A 563:964, Tori. Autori foto.

Rõivaste eksponeerimisel on näituse saali sisekliima kontrollimine (tolm, niiskus ja õhutemperatuur) üheks olulisemaks tingimuseks. Õhus levivad hallitusseeneeosed on väga kergesti lenduvad ning need paiknevad tegelikult nii meie igapäevaste riiete kui ka museaalide peal. Vastava õhuniiskuse juures võivad tekkida hallituskahjustused. Hallituskahjustused on sageli pöördumatud kuna jätavad objektile pigmendiplekid. Eriliselt tundlik kasvupinnas hallitustele on tärgeldatud tekstiilid, mille tõttu peab nii vitriinides, kui ruumis endas suhtelist õhuniiskust pidevalt kontrollima. Avatud eksponeerimise puhul on oluline pidev koristamine ja hea ventilatsioon, et tolmul ei oleks võimalik esemetele ladestuda. Tolm sisaldab endas nii seeneeoseid kui toitaineid ning on niiskuse korral parim hallituse kasvupinnas. Parimaks loodusliku päritolu tekstiilide hoiustus- ja säilitustingimusteks peetakse 15–20º C õhutemperatuuri ja 40–60% suhtelist õhuniiskust.

Pöördumatu hallituskahjustus rüül ERM 3310. Pildid: autori foto, http://healthyhomemoldinspection.com/toxic-black-mold-testing-black-mold-inspection/

Kuid rahvarõivad ei koosne sageli ainult ühest materjalist. Näiteks metallniitidest pitside või kardpaelaga seelikute vananemine võib toimuda hoopis kiiremini tänu materjalide vastastikusele mõjule. Vask ja hõbe, mis on õhuniiskuse korrosioonile suhteliselt vastupidavad kahjustuvad oluliselt kui nendega koos hoitakse väävlit sisaldavaid materjale. Nii villa kui taimsete materjalide lagunemisel eralduvad sulfiidid põhjustavad metallniitide kiirema hävimise. Samuti peab jälgima ehete eksponeerimist ja mõtlema välja lahendusi, mis minimeeriks ja aitaks vältida kokkupuutel tekkivaid kahjustusi. Ka selliste objektide käsitsemine võib põhjustada küllaltki olulisi kahjustusi. Üldiselt kehtib reegel- mida vähem me esemeid puudutame, seda vähem me neid kahjustame. Väga oluline on see just metallniitidega kangaste puhul kuna nahalt pärit higi ja happelised ühendid korrodeerivad metalle. Kardpaelaga seelik ERM A 564:1931. Autori foto.

Kõige muu hulgas, nagu temperatuur, tolmu tase ja ülejäänud keskkonnatingimused, tuleb  eksponeerimisel silmas pidada ka esemete turvalisust. Lähtuvalt eseme eripärast peab eksponeerima nii, et kahjustusi juurde ei tekiks. Kõige parem on rõivaid esitleda tasapinnaliselt, mida juhtub siiski väga harva. Parima ettekujutuse rõivastest ja kostüümidest saab ruumilisel eksponeerimisel, mannekeenil või vitriinides vertikaalselt. Viimastel rõivanäitustel oleme kasutanud polüuretaanvahust mannekeene. Mis on muuseumi kontekstis teada ja tuntud kui mittesoovitatav materjal. Tehnoloogiad on aga muutunud ja valmistamisel kasutatud lisaained ei ole nii aktiivsed kui varem. Kindluse saamiseks viisime läbi Oddy testi, mis määrab materjalide keemilist ohutust. Täpsemalt võib Oddy testi kohta lugeda Karoliine Koroli artiklist http://blog.erm.ee/?p=6823.

Rahvarõivanäitusel kasutatud polüuretaanvahust Elastoflex ® W 5305/115mannekeenid. Autori foto.

Rippuvas asendis on vanade esemete puhul kõige nõrgemad kaunistustega tekstiilid. Kulunud piirkondade näiteks õlgade piirkonnas varruka õmblused, pitsservade õmblused, kulunud krae või seelikute alumised servad võivad pikemal vertikaalsel eksponeerimisel iseenese raskuse tõttu rebeneda. Seetõttu tuleb näitusel korraldada regulaarset ülevaatust ning pidevalt jälgida esemete seisukorda. Näitusel olevate esemete hõlpsamaks kontrollimiseks on koostatud erinevaid indikaatoreid nagu sinise villa test värvide pleekimise jälgimiseks, koipüünised bioloogiliste kahjurite tabamiseks, tolmutestid õhus lenduva tolmu hulga määramiseks ning  tavapärased õhuniiskuse ja temperatuuri logerid.

Mitmesugused arhiivipüsivad materjalid rõivaste toestamiseks, pleekimis- ja tolmutest ning feromonpüünis koidele. Autori foto.

Selleks, et esemed oleksid eksponeerimisel kindlalt hoitud on konservaatorid ja näitusemeistrid välja mõelnud mitmeid erinevad toestussüsteeme. Toestamiseks kasutatakse ainult happevabasid arhiivipüsivaid materjale, mis ei sisalda kergesti lenduvaid sideaineid, impregneere või muid lisandeid. Tekstiilide puhul kasutatakse enim arhiivipüsivat kartongi, melinex kile, siidipaberit, vatiini, fosshape´i, millest saab valmistada osalisi või täistoestuseid. Toestamise puhul on kõige olulisem jälgida, et objekti raskus jaotuks võimalikult ühtlaselt. Ning toestused võib kinnitada õmmeldes, krõpspaelaga, magnetitega või roostevabade nööp- ja haaknõeltega. Fosshape toestusmaterjali kohta on põhjalikumalt kirjutatud muuseumi blogis  http://blog.erm.ee/?p=9379.

Tolmu eest kaitstud kostüümid ootavad näitusesaali paigutamist. Autori foto.

Kohtumiseni näitusel „ Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal!“

http://www.erm.ee/et/news/rahvar%C3%B5ivas-norm-igal-aastaajal

http://blog.erm.ee/?p=10261

Leave a Reply