Kolm tundi rahvarõiva ilu

Aveli Asber, Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli kunstiline juht

Fotod: Berta Vosman

Päev enne ERMi suurele rahvarõivaste näitusele „Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal“ minemist püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, milliste ootustega ma näitusele lähen. Melanie Kaarma ja Aino Voolmaa rahvarõivaste raamat on meil kogu aeg raamaturiiulis olnud ja olen seda juba üsna väikesest peale ikka korduvalt ja korduvalt vaadanud. Samuti mäletan raamatu vaatamisega alati kaasnevat soovi endale isiklik rahvarõivakomplekt saada ja mäletan, et olen alati püüdnud ka hinnata ühe või teise komplekti valmistamise keerukust. Üks ootus näitusele oligi kogu seda rikkust, mis muidu ERMi kogudes peidus, oma silmaga näha.

Kuna ma igapäevaselt tegutsen rahvatantsu valdkonnas, kus rahvarõivad on esinemiskostüüm ning väga palju põnevaid komplekte on juba ERMi esemete järgi ka rühmad endile valmistanud, siis teine suur ootus näitusele oli näha veel midagi üllatavat või põnevat, mida ma tantsijatel veel seljas nägema pole juhtunud.

Näitus on üles seatud aastaaegade järgi ja nii nagu soovitatud, vaatasin minagi näitust järjekorras sügis, talv, kevad, suvi. Iga aastaaja kohta oli komplekte valitud erinevatest kihelkondadest. Panin endale meeldivaks üllatuseks tähele, et tean väga paljude rõivaste päritolu kihelkonda vaid komplektile peale vaadates, mis omakorda tõi meelde Viljandi Kultuurikolledžis kostüümiajaloo õppeaine raames antud Eesti rahvarõivaste ajaloo eksami, kus piltide järgi rõivakomplektide päritolu vastuseks pidime kirjutama. Mõned päevad peale näitust avastasin endas ka veel sportliku huvi, mitu komplekti ma siis ikka kogu väljapanekust õigesse kihelkonda paigutaksin. Küllap võtangi veelkord näituse külastamise just sellise tunnikontrollilaadse eesmärgiga plaani.

Eesti Rahvarõivad on nii mitmekesiste mustrite, lõigete, detailide ja värvidega, et üsna meelevaldne on nende hulgast mõned üksikud esile tuua, aga siiski. Seadsin ju endale eesmärgi kohata piltidelt tuttavaid lemmikuid ja leida uusi üllatajaid.

Kõige levinumad on nii näitust, kui ka tantsurühmade rõivastust vaadates pikitriibulised, ning veidi harvem ka põikitriibulised või ruuduseelikud. Pikalt jäin imetlema Räpina naise ruudulist seelikut (19. saj keskpaik), mida olen pikka aega oma isiklikuks rõivaks soovinud. Räpinas sündinuna ja Põlvas kasvanuna oleks see ka minu päritoluga igati kooskõlas, kuid on võimalik, et minu soovi on hoopis rohkem kujundanud asjaolu, et just sellises seelikus tegin ma oma esimesed rahvatantsusammud algklassides.

Sangaste nooriku seelik. Räpina naise seelik. Kirbla naise seelik

Silm jääb aga pikemaks pidama keerulisema kudumistehnikaga seelikutel, kiritriipudega Sangaste nooriku seelikul (19. saj keskpaik) ja neotud lõngadega Kirbla naise ristidega seelikul (20. saj algus). Kirbla seeliku kudumistehnika tundub Age Raudsepa kirjelduse järgi eriti keeruline, sest lõngad mõõdetakse välja, seotakse teatud kohtadest kinni ja värvitakse, nii et pärast kududes ristid tekivad. Küllap just keeruka kudumistehnika tõttu pole juhtunud ka tantsurühmadel sellised seelikud seljas nägema.

Näitusel märkasin mitmeid (ka triibu) seelikuid, kuhu oli õmmeldud ristipidine lappvolt. Kas oli tahetud seelikut selliselt lühemaks õmmelda, anda kaharust või oli see hoopis moe küsimus – päris selgeks ei saanudki.

Erinevate lõigete hulgast oli minu jaoks üllatav kaarekujuline lõige Kärla naise põlle allääres (19. saj keskpaik) ning Jämaja naise kampsuni seljatükil (19. saj keskpaik). Jämaja naise kampsun tervikuna meeldis mulle sedavõrd, et loodetavasti juba varsti võite selliseid kampsuneid näha Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli tantsijate seljas kaunistamas meie olemasolevaid Jämaja rõivaid.

Kärla naise põll. Jämaja naise kampsun. Simuna naise pikk-kuub

Väga huvitavad olid kõik külmemate ilmadega kantavad pikk-kuued ja samas ka suvised kerged rüüd. On ju need rõivaosad, mida tantsurühmade hulgas kannavad aegajalt vaid mehed. Eriliselt jäi lõike poolest meelde, aga Simuna naise pikk-kuub (19. saj keskpaik) läbilõigatud vöökoha ja ka huvitava kraelõike poolest.

Kui uhked, eriilmelised ja lausa suursugused on Eesti rahvarõivaste kaunistused peab igaüks ise minema ja oma silmaga nägema. Esmapilgul võib näiteks Audru naise pikk-kuue allääre lõhiku kaunistus (19. saj II pool) jääda isegi kahe silma vahele, sest sarnaseid kaaruspaelast aasakesi on ka mujal kaunistuseks kasutatud, kuid minu tähelepanu köitis see, et siin on aasakesed õmmeldud kolmnurga kujuliseks. Lausa baroksena mõjub Mustjala naise pitskrae (19. saj II pool) ja võib vaid ette kujutada sellele peenele näputööle kuluvat aega. Tõeliselt ülevoolavate kaunistuste meistrid on aga elanud ikka Muhu saarel, kust olgu pildina välja toodud naise rõivastuse rinnaesine ja kasuka äär (20. saj algus).

Mustjala naise pitskrae. Muhu naise rinnaesine ja kasuka äär. Audru naise pikk-kuue allääre lõhiku kaunistus

Viimasel ajal on mind lummanud sinise ja valgega värvikombinatsioonid ja nii jäid ka näitusel just värvide pärast eriliselt silma Kihnu naise põll (19. saj I pool), Haljala neiu seelik (19. saj keskpaik) ja Jõelähtme naise käised (19. saj algus).

Jõelähtme naise käised. Haljala neiu seelik. Kihnu naise põll

Mina veetsin näitusel kolm suurepärast tundi. Loomulikult saab ka kiiremini ülevaate, aga kindlasti võib seal ka tundide viisi kauem aega veeta. Minuga samal ajal näitusele sisenenud kaks toredat prouat jäid minust maha kohe sissekäigu juures seisva Mustjala naise komplekti juures, kus nad väga elavalt arutlesid kuidas ühte või teist rõivaosa kanti või valmistati. Eks nii ongi, et igaüks leiab näituselt endale meelepärase ja mina oskan nüüd lõpetuseks veel vaid välja tuua oma kolm lemmikut. Need on väga kaunite nahksete kaunistustega kasukas ja karvases talvemütsis Tõstamaa naine (19. saj II pool). Juba eespool kiitust saanud Jämaja naine (19. saj lõpp) ja päris lõpetuseks ka üks uhke Viru-Jaagupi mees (19. saj keskpaik).

Tõstamaa naine

Jämaja naine

Viru-Jaagupi mees

Leave a Reply