Seminarist “Interaktiivsus või infomüra?”

Agnes Aljas, teadussekretär

Fotod: Anu Ansu

15. mail korraldasid ICOMi Eesti Rahvuskomitee ja Muuseumiöö toimkond kolmandat korda muuseumipäevale pühendatud seminari vastandust loova pealkirjaga „Interaktiivsus või infomüra muuseumis?“. Okupatsioonide muuseumisse kogunes pungil saalitäis huvilisi interaktiivsuse üle arutlema. Kuulajad olid peamiselt muuseumidest ning rääkijad väljastpoolt muuseume. Interaktiivsusele lähenesid esinejad peamiselt siiski tehnoloogia kontekstist, toon siinkohal esile paljudest ettekannetest paar, mis rääkisid interaktiivsuse disainimise põhialustest.

Mis on interaktiivsus?

Pipedrive’i tootedisaini juht Jaanus Kase andis üldised raamid interaktiivsusest, mis koosneb kahest sõnast inter ja aktsioon ning rõhutas, et õigem oleks seda eesti keeles nimetada lihtsalt suhtluseks. Interaktiivsust defineeris ta asja või eseme võimeks lubada suhtlust. Samuti tutvustas ta interaktiivsusest rääkimisel kasutajakeskse tootedisaini põhimõisted ja analüüsialuseid – kus suhtluse ühes otsas asub saatja, keskel sõnum ning teises otsas vastuvõtja, kelle dekodeerimisele peaksid analüüsid keskenduma. Samuti peaks interaktiivse kogemuse disainimisel ja analüüsil vaatlema kolme aspekti: funktsionaalsust ja meeldivust (mis mingigi tasemeni võivad üksteist asendada) ning tähendust, mida objekt luua aitab. Edasist saab täpsemalt uudistada tema slaididelt.

Interaktiivsus või infomüra

Enamik ettekandeid rõhutas tehnoloogial põhinevate interaktiivsete objektide lühikest kasutusaega, uuendamisvajadust, räägiti info mädanemisest, üleküllusest ja tehnoloogilisest kiirest vananemisest ja kanalite paljususest. Kasutajad on muutunud kiireteks kasutajateks, levinud on tähelepanuvaegus ja vähene süvenemine.

Ettekandeid kuulates jäi kõlama vajadus, et tehnoloogial põhinev interaktiivsus peaks suutma luua sellist lisaväärtust, mida muul viisil ei ole võimalik luua ning selle eesmärgiks peaks olema tekitada andmetest, infost vm materjalist teadmisi ja tarkust.

Emotsionaalsus

Paljud ettekanded puudutasid ERMi, näiteks tutvustas Kristian Kirsfeldt (Velvet) ERMi püsinäituse „Uurali Kaja“ multimeedialahenduste kontseptsiooni, kus interaktiivsust on püütud kasutada eelkõige emotsioonide loomise abivahendina. Näitusekeskkonnas leidub füüsilisi meelelisi kogemusi, mida ei saa tekitada kodus või interneti abil. Näiteks karjala suitsusaun oma lõhna ja olustikuga või komi ahjupealne, kuhu sooja ronida. Tehnoloogia on aidanud luua originaalesemete ja teadustöö tulemuste kõrvale uue kihi ja emotsionaalsuse.

Esemed on paigutatud ekraanidel vitriinile sarnaselt, nii et esemeid saab suurendada, vaadata lisamaterjale filmikogust, fotokogust või lugeda protsessikirjeldusi.

Suhtlus ja suurandmete disain

ERMi eesti püsinäituse „Kohtumised“ multimeediakunstnik Mikk Meelak (Platvorm) tutvustas näituse kontseptsioonis interaktiivsuse põhimõtteid: 1) Eksponaadid on osa näitusest ning nad peavad võimaldama ka interaktsiooni külastajate vahel või kaaslastega (st loobuti kõrvaklappidest, VR-prillidest vm, mis külastaja eraldumist lubaks); 2) keskenduti teadmiste esitlusele (ehk loobuti mängude disainimisest); 3) multimeediaobjektid peavad olema lihtsalt kasutatavad (võttes arvesse erinevatest põlvkondadest külastajate kasutajakogemust), liigsete nuppude ja selgitusteta ning kasutuses on vaid kaheastmeline menüü (et inimene ei eksiks erinevatesse kihtidesse); 4) näitusekülastajad saaksid jätta multimeediaobjektidesse oma jälje ja osaleda sisuloomes.

Multimeedialaud sisaldab üle 3000 Johannes Pääsukese foto 20. sajandi alguse Eestist, klaasnegatiividest originaalid võimaldavad sajakordseid suurendusi.

Twitteri-postitused reaalajas näituselt „Linnad linnas“.

Olemasolev teadmine Uus-Pärnust, visualiseerimise võimalikkusest.

Kasutajakeskne tulevik

Linnar Viik tutvustas oma nägemust ideaalsest muuseumist, nimetades seda tähendusloome keskuseks. Tulevikus on edukas selline mäluasutus, mis ei võta tõemonopoli esitaja positsiooni, vaid suudab kuulata ning olla avatud erinevatele tõlgendustele. Tehnoloogia on abimeheks, mis aitaks kaasata inimesi ja nende lugusid salvestada. Inimesed tahavad olla osalised ning jagada oma emotsioone ja kogemusi.

Samuti tõi Viik esile personifitseeritud sisu olulisuse, mille puhul näitusekülastus algaks juba enne muuseumisse saabumist. Koduleht kaardistaks külastuse pikkuse, huvid ja eelistused ning muuseumisse jõudes ootaks külastajat ees soovituslik teekond näitusel, mis aitaks üles leida talle olulised teemad ning koju jõudes juhiks tähelepanu tulevastele huvikohtadele.

Lõpetuseks tooksin moderaator Peeter Marveti ettekandest esile rõhutuse, et ilma korraliku sisu loomiseta ei ole võimalik selliste tehniliste lahenduste loomine, mis oleksid külastajatele või kasutajatele tähenduslikud või kuhu tasuks investeerida.

Leave a Reply