Siret Saar, koguhoidja

Koguhoidja üks ülesandeid on info sisestamine muuseumide infosüsteemi MuIS, andmete süstematiseerimine ja ühtlustamine. Vahel võib tunduda, et selline pea- ja korjamisraamatupõhine sisestamine on rutiinne ja tüütu (ausalt, vahel on ka), aga sellega kaasneb peaaegu alati midagi toredat. Pööraselt põnevaid legende muidugi iga päev ette ei sattu, kuid ootamatud sõnad, seosed, väljendid pakuvad kasvõi paariks minutiks ikka nalja. Näiteks kui ette juhtuvad tõsised taluinimesed kui asjade kinkijad-müüjad, kelle perekonnanimi on Kenakann või Karumeeter; kui loed, kuidas keegi annetaja on puukingi kinkides üritanud ennast naabrist paremana näidata (ise kannan ainult heina niites, aga naabrinaine läheb isegi kirikusse, nii vaene ja sündsustundeta) või kuidas keegi on vanavarakogujatele eseme kohta lisanud: „See on nüüd 100 aastat vana. Ise tegin!“ Pildiline fantaasia hakkab ludinal tööle, asjade taha kerkivad elusad inimesed.

Tore on ette kujutada ka muuseumitöötajatest kataloogijaid, kes on esemekirjeldused pearaamatutesse kandnud. Asju saab mitut moodi kirja panna: kes on nii napp kui võimalik; kes mõõdab igat kiudu; kes nimetab asju „põllekeseks“ ja „väikseks karbikeseks“ (muudan neid alati külmavärin seljal, no ei ole need -ke , -kene ja -kesekene lõpud naiselikud); kes vahetab mõnuga ja ja ning, et tekst oleks vaheldusrikkam ja kõlavam, samas kui teine ei viitsi tegusõnugi kasutada, loe kui laibalahkamise aruannet. Siis püüad ühte või teist kataloogijat ette kujutada: on ta magamata, käib see talle närvidele, naudib ta eseme detaile, teeb ta samal ajal suitsu, kas väljas on kevad…

Foto: Leopold Matt. ERM Fk 2994:452

Foto: Viktor Salmre 1961-1966. ERM Fk 2644:447

Kui pead pika perioodi vältel lugema esemete kirjeldusi, sekka paar kommentaari või legendi, siis ei maksa tekstimõnu ootama jääda – seda saab ise kiirelt tekitada. Kui ette satub lühike kommentaar, lugu, mingi sõna, ootamatu seos, mille sügavus või jaburus või hoopis lakoonilisus tõmbab su käima, jätad hetkeks arvutiklaviatuuri rahule ja mängitad seda natuke kuklas.

Märkmed (info pearaamatust)

ERM 2958 õllekann. Legend: „Niisugusest kannust annud vanast pulma ajal ajumees (pulmarongi eesotsas käija) vastutulejatele oma maa märjukest. Ajumees sõitnud pulmarongi eesotsas, kann punase vööga kaelas, mõõk puusas, valge lina üle õla visatud ja naiste vöö otsad ümber mütsi tahapoole rippuma seotud.“

ERM 2958

Animism

Ooo, metsasaadik, kes on tulnud põletuskirjalises rüüs, mille neitsilikkust ei suuda määrida miski. Siin seisab mu hinge kuningas! Ma hakkan hüüdma õllekannuks sind, ilus asi! Puidust, lõhnav, uus, kirjatud. Sa võpatad iga kord, kui teatud indiviid end liigutab, naerab, rögiseb. Milline banaalsus. Sind, kannu, juba niimoodi ei näpita!

Ennustused

Kui saabub jaanipäev, leiad end maapulmast. Päev saab olema kuum ja lämbe. Ilm küpseb nagu lihavarras toorelt valusal leegil. Sel tunnil, mida maailm keskpäevaks hüüab, silmad pulmaliste seas üht edevat ja totrat jõmmkärakat: tal on õllekann kaelas nagu tsirkuseahvil trumm, mõõk puusal pekslemas ja valge lina õlal. Sa täheldad, et ta ei tunne end hästi ja praalib seda enam.

Kõhklused

Issand, kus see nüüd täpselt juhtus? Pulmas? Juubelil? Ristsetel? Kõrtsis? Seal oli üks… kes ta nüüd oli? Usun, et see võis olla üks pulmaline. Ta vist oli mees? Nägi välja nagu hästi toidetud pingviin. Kas oli ikka? Millegagi torkas ta silma… Millega? Oli ta punapea? Ei? Tal oli veider keha? Ei, pigem mitte. Ta oli vist kummaliselt riides, tal tolknes kaelas midagi. Eeeee… Kompass? Võti? Napsune naine? Ei, vist oli õllekann. Kas oli?

Täpsustused

Kl 14.25 ilmus õuele 1,70 m pikkune 94 kg kaaluv meessoost inimene, 43 a 2 kuud ja 2 päeva vana. Tal oli kaela riputatud õllekann: puidust, põletuskirjadega, diameeter põhjast 17 cm, kõrgus 25. Valmistatud 1841. a Häädemeeste kihelkonnas Tahkuranna vallas. Eespool mainitud meesisik kandis antud eset terve pulmapeo kaelas. Mis tore trall?

Naiselik

Käisin hiljuti pulmas. Jube ilusa linnamoelise kleidi sain selleks puhuks (siuke siidine ja veiklev, hunnitu, ma ütlen), ei mina rahvariideid taha, palav on ja paksuks teevad. Isegi natuke piinlik, et olin pruudist ilusam, aga no mis mina sinna parata saan. Ilm oli lämmatav, kartsin, et hakkan higistama, hoidsin varju. Seal oli üks varjukas hõbepaju (lehtede hõbedane alatoon sobis mu kleidiga, silmadest rääkimata. Mul on silmad kui sinised nelgid). Eks mind ikka vaadati ka. Tore oli, pulma ajumees oli täitsa kena, omal mühaklikul maamehe moel – selline peekoni- ja munatüüpi mees, natuke seebilõhna ka küljes. No minu maitse jaoks oli tal veidi liiga suur nina. Terve õhtu toimetas ringi õllekann kaelas. Ta vist ei julgenud mind tantsule paluda (mehed üldse pelgavad mu ilu) ning hoidis siis seda kannu kaelas. Ühesõnaga – see oli nagu mõõk meie vahel.

Meditsiiniline

Peale sanatooriumi värviteraapiaseanssi, holistilist rännakut ja massaaži delfiinide laulu saatel, otsustasin pulma minna. Ajumehe diagnoos, ah mis diagnoos, diagnoosid olid ilmsed: müoopiline silm, koletsüstiit, meningiit ja idiopaatilised krambid. Tüsistustena võib mainida metaboolset sündroomi ning dermatomükoosi. Reibas kretiin trampis terve pulma vältel ringi, kann kaelas, tõenäoliselt sai ta paiksed tursed. Karantiin ja voodirežiim on garanteeritud. Vältida tuleks seeneroogi. Ning nii väheste stomatoloogiliste sekkumiste korral – vabandage minu vulgarismi – soovitan naerda käsi suu ees.

***

Heidad kõrvale kogu loogilisuse krempli, mõnuled ja itsitad. Oled teinud umbes viieminutilise seisaku. Nüüd uuesti tööle – said üks kord rõõmu, ja aitab! See on õiglane!

*Stiili aitab harjutada R. Queneu „Stiiliharjutused“ Varrak 2007