Tekst: Riina Reinvelt, peavarahoidja
Fotod: Anu Ansu, Arp Karm

See on üsna tavaline, et lipule on peale maalitud või tikitud tähtsaid kirju, näiteks asutuse või organisatsiooni nimi koos strateegiliste kuupäevadega. Kui aga avastad ühe sinimustvalge lipu valge paani peal paremas alumises nurgas justkui terve A4 mahus teksti, tekib vähegi uudishimulikul inimesel küsimus, mis see on. Esimesena haarab silm võõrast keelt, mis algab sõnaga „Attestado“, järgmisena trükitähtedega kirjutatud linnanime RIO de JANEIRO. Selge, oleme Brasiilias ja keel on siis ilmselt portugali. Õnneks jõuab silm ka eestikeelse tõlkeni.

TUNNISTUS
Meie, allakirjutatud, tunnustame käesoleva Eesti Rahvuse Lippu ehtsust mis sai esindatud ja Brasiilia Rahvuse Lippuga risteldud, Eestis sündinud hra Julius Tammerik’u läbi, 18mal Juulil 1919 aastal, RIO de JANEIRO COLLEGIO BAPTISTA aulas, tähendatud õppeasutuse arvurikka õpilaste ja õpetajate kogude ees.
Tähendatud Aktuse pidulikkusele vastavas kõnes ülalnimetud härra kandis ette Eesti Rahvuse Päritolu ja Eestlaste Maa ajalugu, etteseades Brasiilia kaubanduse võimalusi selle väikse kuid kangelaslise Eesti Rahvaga keda suurvõimud isegi seitsme aastasajase rõhumisega ei suutnud ärakaudata üleilmlise majanduse ja politika näitelavalt.

Allkirju leiab nii portugali- kui eestikeelse teksti alt, lisaks veel tempel, tempelmargid ja notari kinnitus. Tundub väga pidulik. Aga mida see tähendab, kui Eesti lipp on Brasiilia lipuga risteldud ja kes on härra Julius Tammerik? Algab uurimistöö. Internetipäringud eriti palju infot ei anna. Saan teada, et 23.09.1923 on Julius Tammeriku nimele registreeritud üks patent – „Improvements in or relating to electric time switching systems“. Kuna seegi Tammerik elas Brasiilias ja oli Eesti kodanik, siis küllap on tegemist sama inimesega. Ajalehes KesKus mainib sama meest Aivar Jürgenson Brasiilia eestlastest rääkivas artiklis (14.03.2010), tuues välja, et ta tegutses baptisti misjonärina mitukümmend aastat Brasiilia sisemaa ürgmetsade indiaanlaste juures, õpetades neile muuseas ka eestikeelseid laule. Baptistide mainimine sobib lipul oleva tekstiga, sest just Rio de Janeiro baptistide kolledžis on lippu „esindatud ja risteldud“. Seda infot on siiski üsna vähe, kuid õnneks leian Sander Jürissoni ajakirjas Mäetagused avaldatud artiklist veel ühe viite.
Pikemalt saab Tammeriku kireva elu kohta lugeda 1976. aastal ajakirjas Usurändur avaldatud järelhüüdes. Ta on sündinud 1891. aastal Tallinnas, 1908. aastal rändas pere koos kolme teise perekonnaga Brasiiliasse, sest Eesti luterlik kirik ei olnud tol ajal baptistide vastu sõbralik. Alguses maabuti Nova Europa asunduses, kuhu kogunes aja jooksul sadakond eesti peret. Hiljem kolisid Tammeriku pere noored Riosse, kus Julius lõpetas 1920. aastal babtisti seminari ja ordineeriti samal aastal. Lisaks pastoriametile ja misjonitööle töötas ja tegutses ta paljudes ametites, alates telefoniliinide ehitamisest kuni Teise maailmasõja järel saabuvate põgenike vahendamiseni ametivõimude juures.
Kuigi Eestist kaugel, vaimustus ta Eesti Vabadussõjast ja otsis isegi võimalusi siia sõita ning Vabadussõjas kaasa lüüa. Segaste aegade tõttu ei õnnestunud tal aga üheski laevas kohta leida. Küll aga paigutub samasse perioodi tänase loo peategelase, sinimustvalge lipu esmaesitlus Brasiilias. Järelhüüdes antakse sellest sündmusest täpne ülevaade, mis seletab lahti ka lipu „ristlemise“:
„Brasiilia pealinnas Rio de Janeiros peeti 18. juulil 1919 Collegio Baptista aulas arvuka õpilaspere, õpetajate ja riigi esindajate kohalviibimisel suur aktus. Julius Tammerik tõi seal välja Eesti Vabariigi lipu, sini-must-valge, ja asetas selle lavale ristamisi Brasiilia riigilipuga, pidades seejärel ise portugalikeelse kõne Eestist ja tema rahvast, meie päritolust, ajaloost ja kannatusist suurvõimudest vallutajate tõttu. Kuid Eestit ja tema rahvast pole nad suutnud hävitada. See oli päevaks, mil esimest korda Vaba Eesti lipp levis täisõigusliku rahva lipuna Brasiilias.“
Eesti saab vabaks ja 1933. aastal otsustatakse hakata iga aasta novembri viimasel pühapäeval tähistama väliseesti päeva. See tava jõuab Brasiiliassegi ja 1934. aastal osaleb üritusel ka koolidirektor Tammerik, kes peab pidukõne, milles ta meenutab 1919. aastal toimunud lipu esitlemist. Järgmisel vabariigi aastapäeval annetab Tammerik lipu Rio de Janeiro Eesti seltsile, lastes ilmselt enne seda kinnitada lipule allkirjadega ja notariaalselt kinnitatud teksti, mis on ära toodud selle blogiloo alguses.
Eesti Selts peab lippu aga nii väärtuslikuks, et otsustab selle edasi annetada Tallinnas loodud Välis-Eesti Muuseumile ja lisab omalt poolt teisegi allkirjadega teksti.

Sao Paulo, Rio de Janeiro, E.H.A.S. „Uus Kodu“ osakonna juhatus omal koosolekul 24.IX.1935 a. otsustas käesoleva Eesti Lipu annetata Välis Eesti Museumile Tallinn. Eesti Lipu, millel veike ajalooline tähtsus, oli esimene Eesti Lipp Brasilias Eesti iseseisvuse algpäevilt.

Georg Sander (esimees), Joh. Krisch, M. Ernits

1936. aastal jõudiski lipp Tallinnasse Väliseesti Muuseumisse. Lipuga koos anti üle hõbeplaat, mis pole kahjuks küll säilinud, kuid selle tekst on ära toodud ajakirjas Välis-Eesti: „1-ne Eesti lipp Brasiilias, esitet 18.VII 1919. Annetet J. Tammerik’ilt Eesti Seltsile, Rio de Janeiro 24.II 35“.
1941. aastal uue korra ajal likvideeriti muuseume ja suleti organisatsioone. Sama juhtus ka Välis-Eesti Ühingu ja Välis-Eesti Muuseumiga. Õnneks anti lipp üle Eesti Rahva Muuseumile ja nii on meil lisaks kõige esimesele Eesti lipule alles ka esimene Brasiilias lehvinud sinimustvalge. Tulevikus saab seda Brasiilia lipuga risteldud Eesti lippu ehk museaali ERM D 61:6 kindlasti näha ERMi uues hoones nn lipusaalis, kus on aukohal Eesti Üliõpilaste Seltsi esimene sinimustvalge.

Materjal

Jutl. Julius Tammerik In Memoriam. Usurändur 1976, nr 6, lk 9–11
Jürgenson, Aivar. Siiani eksootiline paik. KesKus 14.03.2010 (http://kes-kus.ee/siiani-eksootiline-paik-etnoloog-aivar-jurgenson-raagib-meie-kaasmaalaste-loost-teisel-pool-ookeani-brasiilias/)
Jürisson, Sander. Kuldsele Kaananimaale: esimestest eesti väljarändajatest Brasiilias. Mäetagused 50 (http://www.folklore.ee/tagused/nr50/jyrisson.pdf)
Välis-Eesti 1935, nr 1
Välis-Eesti 1936, nr 9