Soome-ugri põll

Tekst: Janika Turu, konservaator

Fotod: Anu Ansu ja Nele Tammeaid

Eelmisel aastal võeti ERMi kogudesse vastu väga põneva legendiga Slovakkia ungarlaste rahvarõivaesemed. Saue Raamatukogus toimus ekspeditsioonilt kogutud esemetest ka näitus, mille fotosid saab vaadata http://b210.ee/ungarit-otsides-naitus-sauel/ .

2ungariFoto: http://b210.ee/ungarit-otsides-naitus-sauel/

EKA 2010. aasta soome-ugri ekspeditsiooni liikmed Gerly Karu ja Mikk Freiberg (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvuslik tekstiil ja EKA sepakunst) meenutavad:


6. augustil 2010 oli meie viimane päev Koloni külas. Õhtul, pärast tööpäeva lõppu, otsustas osa meie ekspeditsioonigrupist arhitektide eestvõtmisel teha kiire põike naaberküla Zsere’sse, mis on samuti traditsiooniline ungari küla. Kuna aega oli napilt ja soovisime saada ülevaadet kogu külast (mustlaste asum, ungaripärane külaarhitektuur, maja orvades asuvad maarja altarid), siis leppisime kokku, et lihtsalt sõidame mööda külatänavaid, vaatame ja pildistame ning peatume, kui märkame midagi eriti huviväärset.
Ühtäkki me märkasimegi – keset külaväljakut oli põletusvalmis kuhjatud suur kaltsuhunnik, millest paistis midagi tuttavat: silma jäi puna-valgetriibuline kangas, millist olime varem näinud Koloni külamuuseumis pulmavoodis madratsikattena.
Asusime kaltsuhunnikut lähemalt uurima. Suureks üllatuseks koosnes see hunnik traditsioonilistest käsitsi kootud tekstiilidest ja rahvarõivastest. Tõmbasime sellest välja üha uusi ja uusi väärtusi: tikitud käistega särke, läikivaid veste, plisseeritud seelikuid ja põllesid, vateeritud jakke, pearätikuid, telgedel kootud kangaid, linikuid, isegi mõni paar saapaid leidus seal.
Meie toimetamist ei häirinud akendest piiluvad või meie üle valjusti naervad külaelanikud teisel pool tänavat, kui asju käest kätte andes hunnikut lahti harutasime. Ilmselt olid asjad seisnud õues juba pikemat aega ja olid üpris vettinud. Kaasa oleks tahtnud võtta võimalikult palju, kuid tegime valiku riiete seisukorrast lähtudes. Toppisime meeldivamad asjad samast leitud punatriibulistesse padjapüüridesse, tassisime autosse ja sõitsime ära.
Seda kõike tehes valdas meid ühelt poolt mingi ülev ja õilis tunne – päästsime hävingust midagi väga ilusat ja teisest küljest oli see kõik väga kurb. Kurb, et inimesed ei väärtustanud ega tahtnud alles hoida seda, mis päriselt neile kuulus. Kurb, et vabatahtlikult loobuti ja visati lihtsalt minema killuke iseendast, killuke omanäolist rahvakunstipärandit.
Ööbimiskohta jõudes riputasime vettinud riided hoovirõdule kuivama. Kui palju oli siis kuulda ekspeditsioonikaaslaste ohhetamist ja ahhetamist, kes kõik oleksid tahtnud seda uskumatut „lugu“ oma silmaga näha.
Tagantjärele kuulsime, et kaltsuhunnik pärines vanast hoonest, mille linnast pärit uus omanik oli otsustanud moodsaks suvilaks ümber ehitada.

Põhjalikumat lähenemist vajas nendest esemetest üks rahvarõivapõll. Selle konserveerimine tundus mulle juba algusest peale väga põnev. Siin tuli ette mitmesuguseid lahendamist vajavaid probleeme, milleks tuli leida sobivaid meetodeid. Üks põhiteema oli kortsude ja voltide sirutamine ilma tekstiili otseselt vees pesemata, leotamata ja triikrauda kasutamata.

B_242_45Põll B242:5 Ungari

Töö algas nagu alati konserveerimisülesande püstitamisega. Seadsime eesmärgiks põll kuivpuhastada, sirutada ja lahtised detailid kinnitada. Järgmiseks etapiks oli konserveerimiskava paikapanek eset põhjalikult uurides ja selle seisundit analüüsides. Uustulnukana pidasin kogemuste saamiseks vajalikuks teha põllel kasutatavatele tekstiilidele täiendavaid uuringud. Tekstiilikiudude määramiseks teostasin mikroskoopilisi vaatlusi ja tegin mõned testid. Mulle tundus, et põll on õmmeldud puuvillasest tekstiilist. Mikroskoobi all selgus, et põlle kangas, äärepits, sidumispaelad ja tikandi niidid koosnevad 100% puuvillakiust. Sinise ilupaela materjal on veel selgitamisel.

Kuna põll oli viibinud mõnda aega kaltsuhunnikus kõikvõimalike ilmastikunähtuste meelevallas, oleksin tahtnud teha esemele märgmenetlust. Sellega seoses tekkis kohe küsimus, kas põllel kasutatud värvilised aplikatsioonid ja kaunistused on ikka pesukindlad? Kinnituse saamiseks tuli teha materjalide pesukindlustest. Uuringutest selgus, et nii põlle enda kangas kui ka tikitud aplikatsioonide sinist värvi niidid annavad juba ainuüksi puhta 21° C deioniseeritud veega kokku puutudes väga kergelt värvi. Seega pidin märgpuhastusest loobuma.

IMG_7080Vatitikk ja filterpaberid pärast testi läbiviimist.

Järgnevalt koostasin pika plaani: pildistamine, mõõdistamine, uuringud, sügavpuhastus, õmblemine, märgpuhastus, niisutus ja sirutus, dubleerimine, kuivpuhastus, pildistamine, pakendamine, dokumenteerimine.

Esimese mitmekülgse toiminguna võiks kirjeldada kuivpuhastust. Võttes arvesse tingimusi, kus põll on viibinud ja seda, et eset ei saa pesta, tuleb hallituseoste ja muude bioloogiliste kahjurite riski vähendada kuivpuhastusmeetodil. Kasutasin selleks sügavpuhastavat tsentrifuugimurit Kirby. Pindmise tolmu ja mustuse eemaldamiseks kasutasin tavalist HEPA filtritega tolmuimejat. Enne imuritega tööle hakkamist kinnitasin põlle lahtised või narmendavad detailid. Lisaks asetasin põlle peale kaitsva abivõrgu, et põlle detailid imurisse ei satuks.

Kui põll oli tolmuimejatega puhastatud, kinnitasin lahtised ja hargnevad õmblusniidid, peites niidiotsad peenikese nõelaga tekstiili sisse.

Järgmiseks planeerisin põlle rulli keerdunud sidumispaelad niisutada ja sirutada. Esimesel niisutamisel imendus filterpaberisse palju pruunikat mustust.

B_242_45 copyRulli keerdunud sidumispael.

Kuna põllepaelad ei andnud värvi, oli võimalik neid siiski pesta. Pesema pidi aga ükshaaval ja väikses pesuvannis, kusjuures värvel ei tohtinud märjaks saada. Isoleerisin värvli põllepaeltest filterpaberite ja toidukilega. Pesin põllepaelu 21°C deioniseeritud veega. Rullisin mustuse välja ja loputasin korduvalt, kuni vesi oli puhas. Kuivatasin paelad marlilappide vahel ära ja asetasin nööpnõeltega filterpaberitega kaetud sirutusalusele. Paelte peale asetasin kihiti filterpaberid ja pleksiklaasraskused. Paelad sirgusid ühe ööpäeva jooksul.

B_242_45_ntPestud ja sirutatud sidumispael

Kõige aeganõudvam tööetapp oli põlle voldistiku korrastamine. Põll oli tugevalt kortsunud ja paljud originaalvoldid olid välja vajunud.

_DSC0182_RAW-failistKortsus ja sirged voldid.

Voltide sirutamiseks kasutasin niisutusmeetodit. Neid on mitmeid: nii suletud/avatud kui ka aktiivseid/passiivseid süsteeme. Antud juhul kasutasin niisutamiseks passiivset avatud süsteemi „sandwich“-meetodit. Sellisel viisil on võimalik tekstiilikiudude niiskusesisaldust aeglaselt tõsta, mistõttu kiud muutuvad plastilisemaks ja on kergemini töödeldavad. Valitud meetod on väga tundlik ja võimaldab niiskussisaldust kiududes hõlpsalt kontrollida.

IMG_7073Töövahendid: melinex kile, sünteetiline vilt, sympatex membraankangas, deioniseeritud vesi, filterpaber, sirutusalus, roostevabad nööpnõelad, liivakotid ja pleksiklaasraskused, hambaarsti töövahend.

Niiskes olekus on mittevajalikke kortse ja volte võimalik sirgeks pressida või sirutada. Pressimiseks kasutasin filterpaberit, pleksiklaasi ja liivakotte. Filterpaber imab üleliigse niiskuse tekstiilist kiiresti välja ja raskused aitavad materjalil sirguda. Põlle äärepitsi sirutamiseks kasutasin paberisse pakendatud penoplastist sirutusalust ja roostevabu nõelu. Sirutada tuleb mõõdutundlikult, et mitte materjali üleliia välja venitada. Peab arvestama, et niiskes olekus on puuvillakiud väga plastilised ja venivad eriti kergesti. Niisutasin ja sirutasin põlle volte osade kaupa.

_DSC0195_RAW-failistVoltide sirutamine peale niisutust.

Peenemat näputööd nõudis ilupaela dubleerimine. Kuna põlle sinine ilupael oli õmblusest lahti hargnenud ja lisaks veel ristikiudu põlle küljest lahti rebenenud tuli see uuesti kinnitada ja materjali hargnemine peatada. Selleks kasutasin õhukest krepeliinkangast ja läbipaistvat kaasniiti. Õmblesin krepeliini ilupaela külge, sirutasin piki- ja ristisuunalised kiud ning kinnitasin need spetsiaalsete õmbluspistetega. Kinnitada tuli ka lahti hargnenud masinõmblus ilupaela paremal serval. Uue õmbluse tegin käsitsi 13 cm ulatuses. Kinnitamine on vajalik edasiste kahjustuste vältimiseks ja põlle algse seisukorra taastamiseks. Selles töös kasutasin vastava tooniga dubleerimismaterjali ja õmblusniite.

ilupaelIlupael enne ja pärast dubleerimist.

Lõpuks sai natuke ka voltimist harjutatud. Tegin põllele hoiustamiseks sobiva pakendi.

IMG_7021Põlle pakend arhiivipüsivast happevabast kartongist ja siidipaberist.

Kokkuvõtteks julgen öelda, et saavutasin konserveerimistööde eesmärgi. Põlle lagunemisprotsess on peatatud. Eseme autentsus on taastatud ilma originaalinfot eemaldamata. Eemaldatud on küll midagi, mis jutustas põlle hoiutingimustest, see teave aga säilitatakse digitaalselt fotode ja legendi näol. Põlle seisund on stabiliseeritud, säilitades samaaegselt maksimaalses võimalikus ulatuses eseme esteetilise, ajaloolise ja füüsilise terviklikkuse.

nt0012 copyValmis põll.

 

 

One thought on “Soome-ugri põll

Leave a Reply to Maie-Ann Raun Cancel reply