Tekst: Kristjan Raba, näituste juht Sügisel, pilvisel novembrikuu lõpu päeva 1918. a, kraamisin oma vähesed sõjamehe kimpsud-kompsud kokku, majaperemehele aida, viimase teadmata sinna hoovi maa sisse peidetud nagaani revolvri ja oma vintpüssi ühes ühesaja kahekümne padruniga tagavara kaasa võttes, suundusin ema saatel Viljandi linnas raudteejaama, et öise rongiga Tallinna sõita. Jaamas enne lahkumist emakene ütles…