Eugen Vilder ja presidendi lipp - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Tekst: Riina Reinvelt

aasta kevadel jõudis Austraaliast Eesti Rahva Muuseumisse unikaalne ese – Eesti Vabariigi presidendi lipp.

Mis teeb ühest lipust presidendi lipu? Praeguse lipuseaduse järgi on Vabariigi Presidendi lipp Eesti lipp, mille mõlemal küljel on keskel suur riigivapp. Analoogne oli sõnastus ka riigilipu seaduses, mille võttis 1922. aastal vastu Riigikogu: „Riigivanema lipuks on riigilipp, keskel – riigivapp.“ Erisus on vaid selles, et tänapäevase seaduse järgi peab tegemist olema kahepoolse lipuga. See detail on edasise loo seisukohalt olulise tähtsusega. Küllap oli lipp kahepoolne ka toona, sest pidi ju mõlemalt küljelt identne välja nägema, aga see polnud seaduses nii täpselt kirjas.

Presidendi lipp lehvimas Kadrioru lossil 1930. aastatel. Foto: Carl Sarap. TLM Fn 10612:457

1944. aasta septembris valitses Eestis suur segadus. Nõukogude väed tungisid peale ja Saksa väed taganesid. Erakordne oli olukord nii võimustruktuurides kui inimeste igapäevaelus. Keegi ei teadnud, mis juhtub homme või ülehomme. Ida- ja Lõuna-Eestist liikusid inimesed põhja ja lääne poole, otsides võimalust põgeneda läheneva Nõukogude võimu eest.

Kui algas Saksa vägede lõplik evakueerimine Eestist, tekkis enne Nõukogude armee Tallinna jõudmist mõnepäevane võimuvaakum. 18. septembril nimetas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse Eesti valitsuse eesotsas peaminister Otto Tiefiga. Tallinna tänavapildis tähendas see, et haakristiga lipud asendati sinimustvalgetega. On teada, et Toompea torni heisati lipp 21. septembril. Paljudele inimestele, sealhulgas sadamas Saksamaale siirduvatele põgenikelaevadele pääsu otsijatele, oli just see märk Eesti riigi taastamisest. Nii mõnigi otsustas Eestist lahkumise plaani katki jätta. Kuid juba päev hiljem vallutasid Nõukogude väed Tallinna ja Toompeal hakkas lehvima punalipp.

Teistele riigivõimu seisukohalt olulisetele hoonetele lipu heiskamise kohta napib meil infot. Nüüd jõuamegi selle loo peategelaseni ja presidendi lipuni. Kes ja millal heiskas selle Kadrioru lossile, ei ole teada. Küll aga oli Eugen-Rudolf Vilderi andmetel just tema 14-aastase skaudina üks selle lipu allavõtjaid. Teine asjaosaline oli noor eesti sõdur. Kahekesi koos eemaldasid nad lipu mastist, et see ei satuks Nõukogude võimu kätte. Tegemist oli kahepoolse lipuga, mille nad poolitasid nii, et kumbki sai lipust ühe külje. Eugen mässis lipu endale ümber keha skaudivormi alla, et sellega läbi linna liikuda.

Selle loo rääkis Eugen oma uues kodus Sydneys vennapoeg Andresele, kui too oli poisike. Eugen võttis puukastist lipu välja ja näitas seda poisile. Pole teada, kes oli Eugeniga koos tegutsenud noor eesti sõdur, milline oli tema saatus ja mis sai teisest lipupoolest. Samuti ei ole selgust, mis päeval lipp mastist alla toodi.

Eugen põgenes Eestist koos ema ja noorema õega mõned päevad hiljem. Saksamaal 1946. aastal täidetud ankeedis on ta märkinud, et lahkus kodust poliitilistel põhjustel 22. septembril 1944. Saksamaa tsoonideks jagamise järel sattusid Vilderid Briti tsooni, kus Eugen lõpetas 1949. aasta lõpus Lingeni Eesti Gümnaasiumi.

Põgenikele mõeldud küsimustik (Fragebogen für DP), mille täitis Eugen Vilder. Eesti põgenike andmebaas, Arolsen Archives.

1950. aastal avanes Vilderitel võimalus rännata välja Austraaliasse. Selleks ajaks oli perekonnaga liitunud ka vanem vend Valdemar, kes oli 1944. aastal mobiliseeritud Saksa armeesse ja sattus pärast sõja lõppu sõjavangilaagrisse. Laevaga General Hershey jõudsid nad novembri alguses Freemantle’i sadamasse Perthi lähistel. Kaks aastat hiljem liikus perekond edasi Sydneysse. Eugen õppis ülikoolis humanitaarteadusi, liitus Eesti Üliõpilaste Seltsiga ja osales 1950. aastatel aktiivselt Eesti Üliõpilaskonna Sydneys tegevuses, hiljem töötas New South Walesi avalikus teenistuses. Peret ei loonud ta kunagi, oli pigem tagasihoidliku loomuga ja elas vanemas eas üsna eraklikult. Samuti ei külastanud ta kunagi Eestit, kuigi riik oli uuesti vabaks saanud.

General Hershey pardal olnud eestlased, tagumises reas Eugen Vilder.

Eugeni surma järel 2022. aastal meenus lapsepõlves kuuldud lugu tema vennapoeg Andresele. Koos vend Toomasega kulutasid nad lipu otsimisele päevi. 2025. aasta suvel kroonis nende otsinguid lõpuks edu ja väärtuslik lipp leiti Eugeni majast üles.

Andres ja Toomas otsustasid Eugeni ja kogu perekond Vilderi nimel saata lipu tagasi Eestisse ja annetasid selle Eesti Rahva Muuseumile. Lipp anti Sydneys pidulikult üle välisminister Margus Tsahknale, kes toimetas selle Eestisse.

2026. aasta märtsi lõpul jõudis lipp muuseumisse. Tegemist on tõepoolest presidendi lipu ühe küljega. Vapp on lipule tikitud aplikatsioontehnikas. Lipu seisundit hindasid konservaatorid, kes leidsid , et vaatamata väärikale eale ja pikale teekonnale on see hästi säilinud. Vaid valge paani üks nurk on parandatud. Ilmselt on lippu kasutatud algusaastatel Austraalias ka pidulikumate sündmuste puhul. Sellest annavad tunnistust lipu tagumisele küljele õmmeldud kinnitusaasad, mis on võimaldanud seda seinale riputada.

Eugeni vend Valdemar on meenutanud, kuidas Perthi eestlaskonna leeripeo ajal kaunistas seina presidendivapiga sinimustvalge ja sama lipu all asutati Perthis 8. septembril 1951 spordiühing Kalev. Valdemar on küll Eesti Ekspressi ajakirjanikuga rääkides arvanud, et lipu sai Eugen Saksamaal ühelt eesti sõdurilt. See ei tundu siiski eriti tõenäoline, sest miks oleks pidanud keegi andma lipu hilisteismelisele noormehele. Valdemar ühines sõjavangulaagrist vabanemise järel perekonnaga alles 1950. aastal ja võimalik, et ta on Eugenilt kuuldud loo detailid segi ajanud.