Rätik ja rituaal - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Kristjan Raba

näituste eriprojektide koordinaator

Eesti laulu-tantsupeo rahvas kannab rätikuid peol ja rongkäigus uhkusega. Aga on üks omamoodi väike pühendunud kogukond, võimsa ürituse korraldajad ise, sihtasutuse inimesed, produtsendid ja peo üldjuhid, kes korraldasid peotule süütamisele eelneval ööl Eesti Rahva Muuseumi inimestele lihtsa, aga rabava rituaali. Muuseumis hüütakse ühte konverentsisaali musta laega saaliks (Raadi mõisa jääkeldris), seal tulid üldjuhid ERMi inimeste juurde ja sidusid neile kaela tikitud kirjadega puhtad valged rätikud. RÄTIK ONGI RITUAAL! Minu juurde tuli Vaike Rajaste, keda ma salamisi olen imetlenud kui Viljandimaa kultuurikandjat, ürgväega naine, kes paneks (rahva)tantsima ka minusuguse peotantsija. Kolleegid Kaarel ja Tõnis vist tegid mängleva kergusega kohe tänutäheks vastu ühe cantus’e, päiksetõusuni oli aega napilt mõni tund … See kõik läks vägagi südamesse.

Kõik see juhtus tähendusliku sündmuse – laulu-tantsupeo tule süütamise eel hilisõhtul Raadi pargis. Hetkeks oli sarnane tunne, mis valdas mind siis, kui ERMi näitusemajas tegid Tiibeti mungad Maailmafilmi festivali nädalal mandalat – ülemmunk sidus festivali korraldajatele kaela khata, ilmeilusa puhtast valgest siidist rituaalse salli. Selliseid hetki on elus vaid mõned, kui sall ja rätik hakkavad sinu ümber hoidma midagi väga erilist. Rituaal annab väge, rätik aitab seda kauem hoida.

Minust oli tookord laulu-tantsupeo aastal 2014 Raadil kuidagi ootamatult saanud tulemeister, täpsemalt lõkkemeister. Kandsin hoolt, et kuivad puud ja pirrud oleks ilusti valmis pandud ja me harjutasime tseremooniat imekauni Raadi järve kaldal peaaegu päikseloojanguni. Sest täpselt päikesetõusu aja süttisid pirrud ja peotuli hõbeplaatidega ehitud tulealusel. Mul oli kolmnurkne rätik kaelas, kõlas peo tunnuslaul – Tõnu Kõrvitsa ja Kristiina Ehini suureks hitiks saanud „Puudutus“ ning rätikule oli kirjutatud lihtne tekst „On puudutuste aeg“.