Tiina Tael, peaarhivaar

 

Toome teieni mõned mälupildid Eesti sünnipäevast. ERMi kirjasaatjate mälestuste abil on meil võimalik osa saada varasemate Eesti Vabariigi aastapäevade tähistamisest, aga ka neist aegadest, mil pidu võis pidada vaid südames.

Ärkasin 24. veebruaril, neljapäeva hommikul, umbes kell 7.30. Alustasin oma päeva võimlemisega, peale seda ruttasin kööki, et valmistada hommikusöök. Kuna oli vabariigi aastapäev, siis olin juba eelmisel päeval ostnud kringli ja tordi. Asetasin lauale tatrapudru, heeringasalati, hapukurgilõigud, marineeritud kõrvitsa salati, singi ja juustulõigud. Võtsin kapist ka tavalise rukkileiva ja kaerasepiku lõigud. Panin kohvikannu tulele ja valmistasin hommikukohvi. Lisasin veel lauale suhkrutoosi ja kohvikoore kannu. Nüüd on vist küll kõik. Hõikasin abikaasale, et hommikusöök on valmis. Istusin köögis laua taga aga abikaasa ei tulnud ega tulnud. Olin väga solvunud, tormasin tuppa abikaasa juurde, kes istus televiisori ees. Hüüdsin talle vihaselt, et kohvi jahtub ära ja mina ei hakka seda uuesti soojendama. Tema aga ei teinud minust väljagi ja jõllitas televiisori ekraani. Istusin hämmeldunult ta kõrvale ja hakkasin ise ka televiisori ekraanil olevat pilti vaatama ja teksti lugema. – Venemaa president tunnustas esmaspäeval Donetski ja Luganski isehakanud rahvavabariike ning ööl vastu tänast, 24.02.2022. a., teatas sõjalise operatsiooni alustamisest Donbassis.[—] Enne lõunat helistas mu tütar ja kutsus meid oma koju pidulikule õhtusöögile kell 17.00. Samuti oli ta kütnud sauna ja palus kaasa võtta käterätikud ja saunatarbed. Tütre pere oli koroona läbi põdenud ja meie vaktsineeritud. Oleme neil igal nädalal saunas käinud, hoolimata koroona hirmust. Saunapäev on olnud tavaliselt laupäev aga täna läheme neljapäeval. See oli meie jaoks üllatus. Olime siis kuni kella viieni kodus. Istusime televiisori ees, sõime lõunat ja siis jälle televiisori ette. Muidu tavaliselt peale lõunat oli meil iga päev planeeritud jalutuskäik. Praegu aga eelistasime vaadata saateid televiisorist. Seejärel kell 17.00 olime täpselt tütre maja ukse juures ja sisenesime majja. Käisime saunas ja istusime rikkalikult kaetud pidulauas ning arutasime sündmusi Ukrainas. Mingit peotuju ei olnud, samuti ei tundnud rõõmu vabariigi aastapäevast. Televiisor mängis, meie istusime lauas ja sõime.¹

Nii kirjutas meile kirjasaatja Eve (s 1949). Oli vabariigi 104. aastapäev.

Ühe varaseima aastapäeva mälestuspildi leidsin aga 1920. aastast – Leontine Rei (1908–1982) võistlustööst aastal 1982. Üksikasjalikku aastapäeva tähistamise kirjeldust seal ei ole, ent käsikirja on kleebitud foto lühiinfoga.² Kui ajalugu meenutada, siis Tartu rahu oli just sõlmitud ja iseseisvust tähistati kihelkonnakeskuses päris uhkesti.

Koolilaste mälestusi

ERMi korrespondentide vastuste arhiivist leiab mälupilte paljudest allikatest, muu hulgas rohkesti koolilaste mälestustest. Toonane Prantsuse Lütseumi õpilane Leelo Tamm (1927–2008) leidis oma mälestuse illustreerimiseks ka foto:

Leelo Tamm kirjutab:

Eesti ajal oli kõige tähtsamaks riiklikuks tähtpäevaks Vabariigi aastapäev. 24. veebruar oli riiklik püha, seega tähistati aastapäeva 23.2. Iga klass dekoreeris oma klassiruumi (vt. foto). Aktus algas loomulikult Eesti hümni laulmisega, mida tõepoolest kõik kaasa laulsid. Õp Juhkental viis läbi lühikese jumalateenistuse, järgnes päevakohane kõne (paraku ei mäleta ühtki esinejat) ja seejärel kontsertosa – koori- ja orkestripalad, paar deklamatsiooni. On meeles, et keegi õpilastest luges väga mõjusalt Tuglase proosaluuletuse „Ütles Lembitu“.³

Rapla koolipoisi Kaleph Jõulu (1927–2014) mälupilt 1938. aasta rongkäigust:

Kui läksime Eesti Vabariigi aastapäevale, siis võtsime ühes Eesti lipukesed, mida olime ise valmistanud ja ise neid hoidsime ka käes. Nende mõõtmed võisid olla  ̴ 15×22 cm, valmistatud krepp-paberist (ka riidest), mis kinnitati 35 cm pikkuse sileda puupulga külge. Astusime Rapla kiriku juurde, kus oli mälestussammas. Liikusime rongkäigus, nagu see nähtub fotolt 24.II 1938. a päeval, mil liikusime Rapla seltsimajja aktusele.⁴

Tollast aastapäeva tähistamist meenutavad koolimälestustes paljud kirjasaatjad, mõnikord on jutuks sama sündmus. Tõrva kodutütred ja noorkotkad Helgi Teenurm (1929–2016) ning Kaljo Talussaar (s 1928)

Helgi Teenurm: 1938. a. tähistas Tõrva Eesti Vabariigi 20. aastapäeva ja president K. Pätsi sünnipäeva 23. veebruaril. Mäletan, et kogu Tõrva Linna Algkooli pere oli õhtul pimedas üles rivistatud kooli ette Männiku tänavale. Iga klassi käes oli üks põlev tõrvik. Ka minul kui klassivanemal oli au kanda tõrvikut. Marssisime mööda Tõrva linnavalitsusest. Maja oli üleni ilutuledes. Ka torni kontuurid olid tuledes kaugele nähtavad. Ja torni tipus lehvis meie lipp. Tartu tänaval olid kahel pool teed konservikarbid, kus põles sees tuli. Marssisime Tõrva Gümnaasiumi parki Vabadussõja ausamba juurde, kus peeti kõnesid ja mängis orkester.⁵

Kaljo Talussaar: Vabariigi aastapäevaks valmistasime pohlavartest ja kuuseokstest vanikuid kooli saali kaunistamiseks Meie [märkus: ka Kaljo abikaasa Hedna õppis tollal Tõrva koolis] ühine mälestus oli Eesti Vabariigi 20. aastapäev. Kogunesime koolimajade juurest Tõrva turuplatsile ning sealt edasi ühiselt rongkäigus sini-must-valge lippude lehvides Tõrva Gümnaasiumi parki Vabadussõja ausamba – mida kutsuti hellitavalt JUKU – juurde. Peeti kõnet ja lauldi isamaalisi laule. Tänava ääres põlesid kilukarpides tuled. Need tõrvikud valmistasime ise. Selleks käisin kodutalu metsas vaiku kogumas. Meenub veel, et aastapäeva puhul toodi turuplatsile välja kahur, mille ette oli rakendatud 4 hobust ja esimese hobuse seljas istus kaitseliitlane.⁶

Põgusa mälestuse Lihula pidustustest on jaganud Maimu Schmidt (s 1928) ning Rahklast Kalvi Õis (1922–2002):

Mäletan ka, et 1938. a. oli Lihulas Eesti Vabariigi 20. aastapäeva puhul ulatuslikum kaitseliidu ja naiskodukaitsjate pidu, kus osales suur hulk Lõuna-Läänemaa algorganisatsioone. Minu vanemad sõitsid sinna hobusega, hobuse päitstele pandi külge kuljused, mida üldiselt ainult väga pidulikel puhkusel kasutati.⁷

Riiklikest tähtpäevadest tähistati esmajoones vabariigi aastapäeva. Üks tuhmunud pilt sellest Rahkla kooli päevilt. Klassid olid muudetud jälle saaliks, sest aastapäev ei olnud koolisisene, vaid kogu külale. Saali ühes otsas oli laud mille taga juhataja Lang kõnet pidas. Laua kõrval, kummagil pool meetri kõrgused puust alus või postament, kuusevanik keerdus ümber ja peal väike lipp. Meie käisime kordamööda nende juures auvalves seismas. Hr. Lang oli hea kõnemees, ta oskas oma kõnega kõiki köita. Laulsime hümni, lugesime isamaalike luuletusi. Mäletan, et koolimaja oli rahvast täis, mis näitab, kuidas rahvas taolistesse üritustesse suhtus.⁸

 

Kõik need mälestuskillud on kirja pandud aastakümneid hiljem ja muu jutu sees. Kümmekond lugu aga ongi pühendatud vabariigi aastapäeva tähistamisele. Raudlepa algkooli ja Jõhvi Gümnaasiumi õpilane Heinrich Kruup (1927–2011) on meenutanud:

Polkovnik (kolonel) Kingre oligi see, kes meile Eesti Vabariigi 18. aastapäeva aktusel 1936. a. pikema selgitusega esines. Mulle oli see esimene osalemine vabariigi aastapäeva tähistamisel: küll ainult kolmekümne koolikaaslase seltsis, kuid ei pea ju alati osalejaid sadu olema… Mulle jäi see aktus elamuseks: lehvis ju ka koolimaja eesseinal, välisukse kõrval vardas meie riigilipp nagu enamikel Raudlepa küla talumajadel, kus meie pere tollal elas[—]

Esimene nõukogudeaasta: vabariigi aastapäeva vaikne kodune mälestushetk. Minul aga osavõtt 23. veebruaril 1941. aastal Kohtla raudteelaste spordiühingu „Lokomotiiv“ poolt korraldatud suusavõistlusest, milline korraldati Nõukogude Armee aastapäeva tähistamiseks! Meid osalejaid huvitas võistlus, mitte see, milline nimetus talle külge poogitud. [—] Õppides 1942. aastal Jõhvi Gümnaasiumi esimeses klassis, koolis aktust ei toimunud, kuid talvises karguses võis Jõhvi linna tänavatel kohata härmatunud ripsmetega neide, kes müütasid vastutulijatele Ostmarkade eest väikeseid rinnas kantavaid metallist lipukesi, millel pool oli sini-must-valge, teine pool punane, haakristiga taustal. Hind kolm Ostmarka. Olid veel ka lilleõiekujulised papist märgid, eraldi sinine, must ja valge lilleõis. Igaüks neist eraldi üks mark tükk. Meie, poisid eelistasime neid metallist rinnamärke, kusjuures selle haakristiga poole murdsime ära ning uhkeldasime sini-must-valgega linnas ringi liikudes, kui ka koolis kandes. Ei öelnud meile koolis direktor Blauberg ega teised poolt sõnagi, sest ka meie vabatahtlikud Idapataljonides kandsid saksa sõjaväevormi käisel sini-must-valget rahvuslipu embleemi.⁹

 

Väliseestlane Edla Krusten (s 1921) saatis ERMile mälestused oma lapsepõlve Tallinnast:

Minu mäletamised Eesti Vabariigi Aastapäeva tähistamisest pärinevad 1920-ndate aastate keskelt kuni iseseisvuse lõpuni 1939. a. Olen sündinud Tallinnas 1921. a. Väikelapsena mäletan minekut koos vanemate ja minust 2 aastat vanema vennaga Harjuvärava mäele, et sealt Vabaduse väljakul toimuvat paraadi vaadata. Kord oli meil kaasas väike kelk, millega hiljem Linda mäelt alla sõitsime. Nii käisime paraadi vaatamas mitmel aastal kui ilm lubas [—] Tihti olid meil sel päeval hiljem külalised, mõned mu sõbratarid, ristiema ja mu sugulased, kuna mu sünnipäev langes väga lähedale Vabariigi Aastapäevale, siis tähistati seda koos. Mõnikord läksime koos sõbrannaga õhtul Toompeale vaatama ilutuledega kaunistatud riigihooneid nagu Toompea loss, Välisministeerium j.m.¹⁰

Mammaste algkooli juhataja poeg Rein Kaldma (s. 1936) meenutab 1942. aastat:

Mäletan, kuidas 24. veebruaril 1942 korraldas isa lipuheiskamise. Koolimajas momendil saksa sõdureid ei olnud, oli väike vahe. Hommikul äratas meid isa varakult, pidime enne kohvilauda riidesse panema ja koos isa ja emaga välja õuele minema sest isa ütles, et täna on pidupäev ja selle tähtpäeva puhul tuleb heisata Eesti Vabariigi sini-must-valge lipp. Seisime lipuvarda juures rivis. Isa võttis lipu, sidus selle lipumasti küljes oleva nööri külge ja tõmbas siis lipu vardasse lehvima. Seal, kõrgel üleval, haaras tuul lipukanga kohe oma embusse, venitas kanga silmapilk lahti ja lipp hõljus kõrguses täies suuruses ja ilus. Siis laulsime koos ühe laulu, mis algas sõnadega: Kaunistagem, Eesti kojad, kolme kodu värviga. See oli Eesti lipulaul. Seisime kõik isa eeskujul veel veidike, olles suunanud pilgud lipule – see oli hetkeline austusavaldus masti heisatud rahvuslipule. Oli karge hommik, läksime jooksuga tuppa. Ma ei tea, miks see sündmus on nii eredalt meelde jäänud. Julgen arvata, et ma olin ka varem kodus meie rahvuslipu heiskamist näinud, aga ma lihtsalt ei mäleta enam neid juhtumeid.¹¹

 

Nõukogude ajal keskendus ERM etnograafilistele teemadele, vabariigi aastapäeva meenutused olid kirjasaatjate töödes juhuslikud. EV aastapäev on tähtpäevade loetelus mõnikord küll nimetatud, ent pikemalt peatutakse neil harva. Helle Kulli (1927–1994) mälestused viivad 1930. lõppu Pauastvere kooli, juurde on lisatud ka 1942. aasta aktuse kava.

Mul on endal meeles, kui käisin 1930ndate aastate II poolel Pauastvere algkoolis, siis oli alati seal aktus sel päeval. Et oli puhkepäev, tulid paljud õpilased ka sel päeval kooli aktusele, sest anti ju ülesandeid. Kas tuli mõni luuletus lugeda või laulis laulukoor. Koolijuhatajaks oli sel ajal Poltimäe-nimeline mees, kes varem oli õpetajana töötanud Põltsamaa II astme algkoolis, hiljem tööstuskoolis Kaarlimõisas. Kui Pauastvere algkooli juhtataja Tõnu Kutsar pensionile siirdus, saigi 1932. aastal juhatajaks Poltimäe. Poltimäe andis ka usuõpetust koolis ning me laulsime ka vaimulikke laule (minu lauluoskust küll polnud, pole elus suud laulmise tõttu lahti teinud, kuid eks teised siis laulsid). Sõjaajal, saksa okupatsiooni ajal peeti vaimulik aktus Põltsamaal seltsimajas. Vaimuliku kõne pidas õpetaja Kuurme.

Aktusel lauldi 3 kiriklikku laulu, toimus vaimulik kõne, palve ja õnnistamine. Esines ka ilmalik kõneleja ja orkester. Eks seltsimaja oligi see ainuke koht, kus sai pidulikumate jumalateenistuste puhul kirikut pidada. Harilikel pühapäevadel oli kirik leerimajas.¹²

Nõukogudeaegseid Eesti Vabariigi sünnipäeva mälestusi leiame päevikutest. Kirjasaatjate kaastöödes on need päevikuleheküljed ümber kirjutatud ning võimalik, et üht-teist on sealt välja jäetud või hoopis hiljem juurde kirjutatud. Kuulo Vimmsaare (1921–2013) on ERMiga jaganud Ilmar Poomi päeviku sissekandeid:

[1940] Laupäev, 24. veebruar. Iseseisvuspäev.

Hommikul läksime sõbra Alviniga linna paraadile. Valisime omale kohad Kaarli puiestee otsa kohale, arvates et väeosad mööduvaid nagu möödunud aastal, kuid võta näpust! Sõjakool pöördus „Gloria Palace“ poole ja kõik teised läksid otse. Üldse oli tänavu väike paraad, ainult jalavägi, ka ratsavägi oli jalastatud. Peale paraadi platsil ringi lonkides kohtasime Veensalut ja läksime koos jaama.

[1941]Esmaspäev, 24. veebruar.

Sõjal. õp tunnis käisime ühes relvatöökojas ja viisime püssid ümberpuurida. Mis riistapuud neist seal tehakse, ei tea. „Kits“ pani juba esimese 2+. Sunnele nimelt. Inspektor teatas, et on võimalus saada stipendiumi, milleks tuleb sisse anda vastav palve ja sotsiaalse päritolu tunnistus. Peale selle olevat koolil praegu 800 rubla õpilastele toetuse andmiseks. Andsin sellele kohe palve sisse. Mis puutub sots. päritolu tunnistusse, siis sellega on nii, et keegi ei tea, mis asi see on ja kust seda saab. Üks ütleb, et miilitsast, teine raekojast, kolmas teab rääkida, et notari juurest. Käisime Tergiga Nõmme miilitsajaoskonnas küsimas ja sealt öeldi, et seda saab sotsiaalosakonnast. Kust seda siis õieti saab?¹³

 

1940. aastate 24. veebruari kirjeldusi on ka Gustav Põldmaa päevikutes. Mõne koha on küll kirjasaatja Asael Truupõld (1932–2022) ümber kirjutanud.

[1941 a veebruar] 24 E. Kodus ja pean püha. Anti hobuse ja hobuserakmete käsk, et peavad olema nimekirjad, arvatavasti võetakse vene sõjaväele rekvireerimise korras. Kirjutati hobused ja rakmed üles. 3-13 sõjaväele ja 1 tallu igasuguse vanuseni töö ja tarviduse jaoks.

[1942] 24T. Eestis pool-püha, kodus. Peavaluga haige. Verivorsti tegu. Müün 2 ½ pd kaeru – 12 RM, venelastele Mustvee meestele. Olid ühed sibula vankad Tuuka poes. Avanduse vallavalituse poolt anti käsk, et talu peab iga metsahektari pealt lõikama müügiks 1 ruumimeetri puid. Kirjutati hobuste sünniaeg ja passi nr. üles ja palju igal talul hobuseid on. Ka kirjutati üles, kuipalju iga talupidaja saab loomi ära müüa – see on veised, sead, lambad. Muidugi see võetakse talupidajalt saiaraha eest ära linna sulide kasuks. Nüüd on alles käärid, mis talupoegi niidavad.

[1943] 24K. Kodus. 160 kg nisu müün, a 11 penni kg.

[1944] 24N. Kodus, puhkan.

[1945] 24L. Eest heinamaalt toome ühe koorma rahnusid. Pesu pesemine.

[1946] 24P Kodus. Viin Agnese kooli, Juhan jääb koju, köhaga haige.

[1947] 24E. Viin Agnese kooli, toon küünist põhku.

[1948] 24T. Eest heinamaalt toon rahnu ühe hobusega.

[1949] 24N – 26L. Kodus. 24. Regi jälle sõidus.

[1950] 24R. Kodus. Liide 4. päeva veos.

[1951] 24L. Kodus, ise postis. Sain Simuna kooperatiivist 1 kg suhkrut osta, 10,4 rbl. Õhtul maksin Sootaguse meestele riigi metsas töötamise raha välja 235,16 rbl. Peili naise passi järele. Julie tuli meile.¹⁴

 

Okupeeritud Eesti esimest vabariigi aastapäeva meenutab päevikulehekülgedel ka Paul Toots (1932–2013):

Esmaspäev, 24. veebruar 1941. Õhtul käis Küti Juhan meil ja oli päeval Voldis käinud. Oli näinud, et Kaitseliidu maja lipuvardas oli olnud sini-must-valge lipp. Lipu nöörid olnud läbi lõigatud ja kommunist Remmelg sai selle lõpuks maha. Remmel või Remmelgas lipu jala alla pannud sõnades: Kes selle kaltsu siia üles tõmbas? Siis rebinud lipu ribadeks. Isa teadis seda mees, olevat ägedalt punane.¹⁵

 

Oma päevikutest on ümberkirjutusi teinud Heinrich Kruup (1927–2011), neiski igapäevaelu ja vahel meeldetuletus, et on tähtpäev:

24. veebruar 1963

Mul on täna kahekordne püha, õieti mitmekordne, ka vabariigi aastapäev! Konspekteerisin maaviljelust, vahetevahel jälgisin spordivõistluse ülekandeid televiisorist. Ilm on täna selge, päikesepaisteline, külma põhjatuulega. Eile unustasin kirjutamata, et toimus iga-aastane ülerajooniline põllumajanduseesrindlaste kokkutulek. Möödunud aastal kutsuti ka mind sellest osa võtma, sel aastal enam mitte. Huvi pärast käisin möödunud aastal, sain seal selge ülevaate rajooni põllumajanduse arengust, mis ei olnud kuigi hiilgav… Käesoleval aastal kutsuti ainult juhtivaid töötajaid, sobivam omavahel viina visata! Vello Hiielaidilt tuli kiri, teatab, et õnnestus sooritada eksamid ja soovib geodeesia kordamisküsimusi. Tulen homme varem õhtule, eks siis kirjutan küsimused ja mõne reaga lühidalt, kuidas mul elu on kulgenud pärast Olustverest äratulekut. 

24. veebruar 1964

Olime eile koguni kolmekesi matusel. Veel täna on mul pea uimane, aga sellest hoolimata vedasin kuus koormat turvast soost välja. Ka täna ei saanud töölistele palgaraha. Jaanuarikuus on töönorme suurendatud. Naised aiandusbrigaadist nurisesid küll, aga kelle käest sa ikka õigust nõuad! On päevi, kus neile ei tule ühte rublatki päevas. Normide tegijad peaksid ise tulema kohapeale ja näitama, kuidas on võimalik nende normidega ülalpidamist teenida. Seoses minu ärasõiduga Olustvere, on meil täna saunapäev. On selline tunne nagu oleks pühade laupäev! Hommikul külma –14, õhtul –3 kraadi.

24. veebruar 1966

Täna on püha! Hinges ja südames… Püha, aga mitte kõigile ja mitte ametlikult. Istun kušetil ja loen juturaamatut. Ilm on soe, pilves, vaikne, räästad tilguvad. Midagi minus nagu sunniks takka: kirjuta kõigest, mida oled näinud ja läbi elanud! Siiani ei ole siiski saanud kirjutamisele asuda – seisaksin nagu purdel kõrguste kohal, all kohisemas mässavad vood… Kirjutamiseks on tarvis rahulikku olemist, aga kus on minul see rahulikkus? Mure homse päeva pärast hoiab närvid pingul ja kisub mõtted eemale. Isegi nende lühimärkmete kirjutamiseks ei suuda mõtteis vajalikul määral koondada, et midagi asjalikku võiksid järglased kunagi nendest välja lugeda…! Kuid ükskord saabub vabadus, siis ma kirjutan, kui Looja mulle elupäevi annab! Iga päev, mis edasi läheb, tugevdab Venemaad sõjalisest seisukohast, kuid nõrgestab toitlustusolukorda. Kommunismi Nõukogude ühiskond ei jõua. Vene rahvas varastab ja sööb tagavarad ennem ära. Võibolla tuleb mul oma veendumuste pärast töökohast loobuda, kuid jään siiski eestlaseks, inimeseks, kes annab ka praegusel raskel ajal oma panuse tulevase vabaduse nimel. 

24. veebruar 1969

51 aastat tagasi… Jah tookord…! Kõik tollane on kadunud kuhugi igavikku…! Teed umbes, pahandust palju. Laupäeval ja pühapäeval valmistasin taru. Pea valutab, nohu… 

24. veebruar 1970

Vanajumal reageeris kriitikale ja täna kohe soojem ilm. Saatsin vasikaliha Kohtla-Nõmmele. Sain sovhoosi autojuhi Lembit Borkmaniga kaubale ja ta viis ära. Nüüd juba terve küla kõneleb sellest, et Aime mehele läheb. Kuidagi imelik on ette kujutada, et mõne aja pärast olen vanaisa! ¹⁶

24. veebruar 1973

Kuulasime õhtul „Ameerika Häält“. Seal nagu pühitseti Eesti Vabariigi 55. aastapäeva. Usuvad ja loodavad – millele või kellele? Võibolla ainult Hiina suudab tulevikus muuta maailma poliitilist palet. USA ja Kompanii vaevalt julgeb midagi NSVL vastu ette võtta…

[1978] 24. veebruaril, siis kui vabad eestlased pühitsesid Eesti Vabariigi 60. aastapäeva, peeti sovhoosi kontoris alalist tootmisnõupidamist. Minu tahtmine jäi ikkagi peale, sest oldi sunnitud mind välja vahetama. Asemele pandi Elmar Künnap. Lotamõisa pealekäratusel peaettekanded alalisel tootmisnõupidamisel esitati vene keeles! Lotamõisa sõnavõtt käsitles põhiliselt minu isikut. Küll vohas laimu tema lõugade vahelt! Päris huvitav oli kuulata… 

24. veebruar 1979

… vabariigi aastapäev!… Eile unustasin kõige magusama loo kirja panna. Nimelt murti ööl vastu 23. veebruari tundmatute isikute poolt sisse Kohtla k/n ruumidesse. Lõhuti puruks sisemised vaheuksed, kardinapuud ja põletati ära osa dokumente. Tuli oli süüdatud põrandavaibale, hiljem oli ära kustutatud. Asi on poliitiline, võibolla isegi Moskvast tulevad uurijad välja…!“

Hiina-Vietnami sõda hoidis ka meie meeli ärevil. Venelane ähvardas Hiinat ning lubas, kui sõjategevus jätkub, Vietnamile appi minna. Urmas sõjaväes, kartsime, et võidakse suunata ka Vietnami. Kirja polnud Urmaselt juba tükk aega tulnud, see oligi rahutuse põhjuseks. 

24.veebruar 1981

… vanasti oli tänane päev püha kõigile, kes uskusid Eesti tulevikku. Nüüd aga orja okupante…! Pühaks jäi see päev ka nüüd kõigile ausatele eestlastele, ainult südames… 

24.veebruar 1985

… täna ju suur püha, aga ka kommuunameestel on täna pidupäev… Käisin üksi valimisjaoskonnas, Endla ei tulnud, on haiglane. Võtsin mõlemi sedelid välja. Üks komnolk kohe juures, kas ikka lasen kasti või ei! Küllap ta kurat märkas, et paar lipakat tasku sokutasin… See pole ju valimine, vaid tõeline tsirkus, nagu kogu Venemaa seda on. Ehkki paari lipaka taskupistmine valimistulemustele mingit mõju ei avaldanud, oli mul süda rahul, et võisin kodus olevale kollektsioonile täiendust lisada.¹⁷

24. veebruar 1990

… Täna toimub Eesti Kongressi valimine. [—] Valimas käisime siiski ära. Oli lihtsalt huvitav näha, palju rahvast kokku tuleb. Hommikul oli isegi järjekord Kohtla-Järve I keskkooli trepi ees. Oli eestlaste hulgas ka venelasi: päris noored poisid. Oli ka üks ukrainlane, rohkem ei õnnestunud teada saada, sest ma ei jäänud sinna valvama. Kohalik raadioreporter Aldor Pääro võttis mitmelt hääletajalt intervjuu, ka ühelt Ukrainast pärinevalt eestlannalt.¹⁸

 

Siin on Raivo Kaigi (1946-2016) meenutus ühest pahandusest:

1985. aasta 24. veebruaril toimusid Eestis kohalike nõukogude valimised [—] samal päeval oli aga Vändra lähedal tolleaegse Suurejõe kolhoosi maadel ühes teedest eemal asuvas talus koos grupp mehi, kes ka mingit pidu pidasid. Võeti viina ja arutati maailmaasju. Kellelegi tuli äkki meelde, et on ju Eesti Vabariigi aastapäev. Võeti kadunukese terviseks ja siis turgatas kellelegi pähe, et neil on ju kodus olemas Eesti Vabariigi lipp. Paneks selle õige lehvima. Asi tehtigi ära ning juba kolmveerand tunni pärast oli see Pärnus asuvas KGB kontoris teada.(—] Juhtus nii, et linna ja rajooni ühise julgeolekukontori pealik oli juba enne lõunat korraliku auru all. Pärast lõunat tuli ta linna täitevkomiteest sajatades ja kuradeid vandudes. Ta oli saatnud oma mehed Suurejõele ühte tõbrast ära tooma. Mõeldagu vaid, sellele tulnud meelde klikiaegse vabariigi aastapäev ning kõige krooniks pannud veel selle riigi trikoloorist kaltsu välja. Mees toodigi ära ning paigutati miilitsamaja arestikambrisse. Ei tea, kuidas teda üle kuulati, kuid mõne aja pärast mõistis tolleaegne „kõige õiglasem kohus ta süüdi ning ta sai kolm aastat vabadusekaotust.¹⁹

 

Lipuga seotud lugusid on kirja pannud ka Maret Kärtna (s 1936) Tapalt, Koidu Tomberg (s 1940) Silla talust, Eha Nimrod (s 1951) Tartust ning Tiiu Saar (s 1952) Tallinnast.

Maret Kärtna: Ma ei mäleta enam aasta arvu, kuid kunagi olid Tapa Keskkooli õpilased oma uuele koolihoonele heisanud 24. veebruari hommikuks SINI-MUST-VALGE lipu. Maja oli kõrge ja lipp paistis kaugele. Kuna maja polnud kaugel ka raudteest, siis kõik reisijad reisirongides võisid seda imetleda. Muidugi oli ka käsk kohe see lipp sealt ära korjata, kuid kohe ei saanud, sest lipu ees katusel oli kiri MINEERITUD, ja seal oli näha ka mingeid traate ja muid vidinaid. Niikaua kui otsiti demineerijaid, lehvis lipp katusel kohus hiilguses. Nende demineerijate leidmisega läks ka aega, sest tuletõrjeredel katusele oli kitsas, ja ju siis arutati ka all, kes esimesena demineerijatest katusele ronima hakkaks. Lõpuks kui kogu brigaad oli katusele saanud, ja ettevaatlikult läheneti lipule, siis selgus, et lipp oli mineeritud vaid traadijuppide, ja konservikarpidega.

Ja siis võeti lipp maha. Kuid enne oli juba hakatud koolis otsima kes seda tegid. Oli ka osalised kätte saadud. Viidud siis ka ülekuulamisele, ja küsitud, kes käskis seda teha, kui suur on sala organusatsioon j.n.e. 

Poisid olid siis vastanud, et idee selle lipu heiskamisest said nad N. Fadejevi raamatust „Noor Kaardivägi“, mida just kooli tundides läbi võeti, ja mis kuulus ka kohustusliku kirjanduse hulka, mida tuli teatud ajaks läbi lugeda. Kust see lipp pärit oli, seda ei teadnud keegi, ja see saadeti laboratooriumisse uurimisele. Eriti aga uuriti nende lipu heiskajate voodi linasid, sest lipp oli piksevarda külge valgete riideribadega kinni seotud. Läks hulk aega, ja siis tuli vastus uuringutelt, et olgugi et uurimisele toodud rebitud ribad ja ka voodilina, millest arvati need ribad pärit olevat, pole tõestatud, sest ribadel ja voodilinal olid ERINEVAD RIIDE KIUD. Seda mis nendest poistest sai, ma ei tea. Kuid loo ise rääkis mulle minu isa õpetaja Leo Kents, kes siis oli juba pensionil, kuid võttis aktiivselt osa Tapa linna kultuurilisest tegevusest.²⁰

 

Koidu Tomberg: Kui tulin 1974. a. siia Silla taluasemele elama, siis tähistasime naabriga koos vabariigi aastapäeva 24-dal veebruaril. Vanahärra Erich Sopp tõi peidus lipu lauale mängis viiulit, laulsime Eesti hümni lõime klaasid kokku. Kui sain oma maja valmis 1988. a. ütlesin oma poje Elgerile paneks ka Eesti Vabariigi aastapäeval lipu lehvima, ei ole lippu. Poeg tegi selle sõbra pool valmis. Elger oli äsja Helme tehnikumi lõpetanud, rääkis sellest lipust eelnevat töökojas, meeste seas oli ka 44. a sakslaste „sabarakk“, hiljem venelastesle pugeja, tuli 24. veebr, vaatas eemalt, kas lehvib, nägi, et ongi. Peagi oli majandi neli ülemust kohal, noomisid mind, mida sa Koiduke küll tegid. Meie peame selle lipu nüüd Jõgevale viima, muidu saame ise karistada. Õhtul sõitis „ronk“ õue, kaks KGB meest küsisid: Kas teie maja külles lehvis täna sini-must-valge lipp? Vastus: Jah! Kirjutage seletuskiri. Kirjutasin. Öeldi 25 a. raske rešiimiga vangat ootab teid ees.²¹

Eha Nimrod: Kord juhtus selline lugu, et sõitsin hommikul varase bussiga maale. Buss liikus Tartus Riia mäest üles ja äkki keegi kiljatas kõvasti. Vaadake, Vanemuise katusel on uus lipp! Kas meil on üleöö uus valitsus tulnud? Vaatasin ka seda imestunult. Vilksamisi nägin ka ise uhket sinimustvalget lippu lehvimas. See oli tõesti seal – süda hakkas kiiresti lööma. Kes selle sinna pani? Kes sellega hakkama sai? See oli sügaval nõukogude ajal, 24. veebruaril 1977. aastal. ²²

Tiiu Saar: Mälupildid on mul ka seoses 24.02.1989. Olime just sel ajal Leningradi Kõrgema Parteikooli sessil Tallinnas. Päris sürr situatsioon! Tahaks nagu minna ajaloolise sündmuse tunnistajaks, aga on loengud. Et mitte oma armsatele daamidele Leidale ja Valeriale pahandusi kaela tuua, jätsime „Pausipanemise“ ära, piirdusime telepildiga. Järgmisel päeval Mustamäelt kesklinna sõites oli ikka põnev küll uus-vana lipp Pika Hermanni tornis!²³

*

Lähimineviku Eesti Vabariigi aastapäeva lood ootavad alles kirjapanemist. Küll on ERMis aga hulga fotosid sellest ajast, sh 10 aasta tagused ühispildistamise „Eesti Minut“ hetkejäädvustused. Näiteks ka Tiit Vahemetsa (1942–2012) käsikirjas on vaid fotod, muljeid ta ei jaga.²⁴

 

Allikad

¹ Eve Kärner. Eesti Vabariigi 104. sünnipäev. 2022. ERM KV 2022:164.

² Leontine Rei. Elust Lehtse vallas. 1982. ERM KV 375: 230

³ Leelo Tamm. Kool ja koolielu. 1995. ERM KV 783:472

⁴ Kaleph Jõulu. Kool ja koolielu. 1995. ERM KV 782:735

⁵ Helgi Teenurm. Mälestusi kodutütarde ja noorkotkaste tegevusest enne sõda. Tõrva naiskodukaitse. 2011. ERM KV 1268:72

⁶ Kaljo Talussaar. Meie mälestusi kodutütarde ja noorte kotkaste tegevusest Tõrva linnas. 2011. ERM 1268:79.

⁷ Maimu Schmidt. Naiskodukaitsest. 2011. ERM KV 1268:130

⁸ Kalvi Õis. Kool ja koolielu. 1995. ERM KV 785:523

⁹ Heinrich Kruup. Eesti Vabariigi sünnipäev mälestustes. 2009. ERM KV 1260:39-43

¹⁰ Enda Krusten. Minu mälestused Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest. 2009. ERM KV 1260:45

¹¹ Rein Kaldma. Sinimustvalged lood. 2015. ERM KV 1260:144

¹² Helle Kull. Põltsamaa II. Usund, kirikud, kalmistud, kirjalikud ja ilmalikud kombed. 1987. ERM KV 479:1327-1329

¹³ Kuulo Vimmsaare. Kool ja koolielu lisa: Väljavõtteid Ilmar Poomi päevikust. Tallinna II poeglaste kommertskooli II klass 1939-1941. 1995. ERM KV 794:226, 279-280

¹⁴ Asael Truupõld. Gustav Põldmaa päevikud (1941-1964). 2000. ERM KV 899:74, 96, 117, 138, 165, 187, 211, 236, 260, 293, 306.

¹⁵ Paul Toots. Hirmu-aegu. 2009. ERM KV 1197:61

¹⁶ Heinrich Kruup. Elu nõukogude ajal. 2001. ERM KV 989:9-10, 61, 117, 224, 263

¹⁷ Heinrich Kruup Matk mööda mälestustemaad III 1968-1987. 1999. ERM KV 920/ I kd: 50, 83, 90, 113, 157-158

¹⁸ Heinrich Kruup. Matk mööda mälestustemaad 1988-1999. 2000. ERM KV 920/ I kd:212

¹⁹ Raivo Kaik. Sinimustvalged lood. 2015. ERM KV 1260:213-214

²⁰ Maret Kärtna. Sinimustvalged lood. 2015. ERM KV 1260:315

²¹ Koidu Tomberg. Sinimustvalged lood. 2015. ERM KV 1260:188

²² Eha Nimrod Sinimustvalged lood. 2015. ERM KV 1260:161

²³ Tiiu Saar. Sinimustvalged lood. 2015. ERM KV 1260:167

²⁴ Tiit Vahemets. Isamaa ilu hoieldes. Järvamaa kodukaitse malev 1990-1996. 2002. ERM KV 1096:171.