Tätoveering – kaunistus või rikutud nahk? Kuidas on Eestis läbi ajaloo suhtutud tätoveeringutesse

Oskar Poll, ERMi tätoveeringunäituse looja.

Tänapäeval võib tätoveerituid inimesi näha igapäevaselt kõikvõimalikes paikades – teleekraanil, reklaamides, tänaval, filmides, muuseumis jne – ning aina rohkem aktsepteeritakse tätoveerimist kunstina. See tekitab küsimuse, kuidas on suhtutud tätoveeringutesse Eestis läbi ajaloo, näiteks enne Esimest maailmasõda või esimese Eesti Vabariigi ajal? Kuidas muutus suhtumine tätoveeringutesse nõukogude okupatsiooni ajal ja kas ka varasematel aegadel on nähtud tätoveerimist kunstina või ainult kui rikutud nahka?

Esimesed teadaolevad Eestiga seotud kokkupuuted tätoveeringutega pärinevad baltisakslase Adam Johann von Krusensterni juhitud Vene esimeselt ümbermaailmareisilt aastatel 1803–1806. Täpsemalt 1804. aastast, kui Krusenstern oma meeskonnaga Nuku Hiva saarele jõudis. Siis võeti üks tätoveerija laevale ning peaaegu kõik meeskonnaliikmed lasid end tätoveerida.[1] Tätoveerija oli töötanud hommikust õhtuni ning oma osa sai ka Krusenstern, kes lasi käele tätoveerida oma naise Julia nime.[2] Toonaseid tätoveeringuid võib vaadata eksootilise suveniirina, mis meenutas nende kandjatele laevaretke ja seal kogetut igavesti. See seletab ka, miks paljud meremehed lasid tätoveerida Nuku Hiva saare külastamise aastaarvu.

Tätoveeringuid peeti Eesti alal eksootilisteks veel pikalt. 1894. aastal külastas Eestit maailmakuulus tätoveeritud naine La Belle Irene, kes esitles enda üleni tätoveeritud keha nii Suurgildi hoones Tallinnas[3] kui ka Londoni võõrastemajas Tartus.[4] Sarnasel eesmärgil oli lasknud ka üks noor Eesti naine terve oma keha eksootiliste motiividega katta – palmid, maod, lõvi- ja tiigripead jne. Järgnevatel aastatel eksponeeris ta oma tätoveeritud keha laatadel raha eest.[5]

Arvo Kukumägi filmis “Tätoveering”, 1977. Foto: Tallinnfilmi AS arhiiv

Loe edasi: https://kultuur.postimees.ee/7672114/kas-nahk-raisus-naitus-uurib-tatoveerimiskultuuri

 

Kasutatud kirjandus:

[1] A. J. Krusenstern. Voyage Round the World, in the Years 1803, 1804, 1805, 1806. London, 1813, lk. 156.

[2] H. L. Löwenstern. The First Russian Voyage Around the World. – The Journal of Hermann Ludwig von Löwenstern. Fairbanks, 2003, lk. 96–98.

[3] Nüüd veel ehk pärast ilmaski enam näha! – Postimees, 14.05.1894, lk. 4

[4] Naesterahwad prii. – Eesti Postimees ehk Nädalaleht, 28.05.1894, lk. 4.

[5] Joonised inimese ihul. – Rahvaleht, 10.09.1929, lk. 6.

Lisa kommentaar