ERMil saak salves. Noppeid kirjasaatjate 2021. aasta võistlustöödest

Tiina Tael, peaarhivaar ja kirjasaatjate võrgu juhendaja.

Sel sügisel tähistab Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjate võrk 90. sünnipäeva. Selle pika aja jooksul on muuseumi tublide abiliste toel talletatud arhiivi ligi 56 000 käsikirja paljudel teemadel, nii vastuseid küsimuslehtedele, paikkondlikke kirjeldusi kui ka eluloolisi mälestusi. Muuseumi suurima arhiivi – korrespondentide vastuste arhiivi täiendamisse on oma panuse andnud enam kui 10 000 inimest oma elukogemustega alates koolilastest kuni 100-aastasteni. Kirjasaatjate töö seisneb peamiselt muuseumi saadetud küsimustike täitmises, millest on mõnel juhul välja kujunenud aastatepikkune koostöö või mis on teisel juhul jäänud ühekordseks kirjatööks.

Kirjasaatjate motiveerimiseks hakati 1958. aastast korraldama teatmematerjali kogumise võistlusi. See võimaldas muuseumil kirjasaatjate tööd veidi rahaliselt toetada ja teisalt andis see tõuke ka kirjasaatjatele, et oma lugusid sisukamalt ja värvikamalt kirja panna, samuti on rikastunud arhiivi teemadering ning juurde tulnud uusi kirjasaatjaid.

Korrespondentide vastuste arhiiv hoidlas, 2021. Foto: Tiina Tael.

Mihklipäeval tehti kokkuvõtteid teatmematerjali kogumise 73. võistlusest, kuhu laekus 111 kaastööd 73 autorilt. Sel aastal koondasime tähelepanu kahele põhiteemale: koroonakogemustele ning nõukogudeaegsele ööelule. Arhiiv sai täiendust ka elulooliste mälestuste, kodupaigalugude ning eelmiste aastate uurimisteemadega.

Kirjasaatjate tööde tutvustamiseks valisin välja mõned katkendid, mis julgustavad ehk ka blogilugejat oma lugu kirja panema ja muuseumiga jagama. Iga lugu loeb, iga lugu on eriline – ka siis, kui see tundub sulle endale väga tavaline.

 

Teema „Ööelu ja öine linnaruum nõukogude ajal“

Kalju (s 1944, ajakirjanik) kirjeldas 1950.–1960. aastate Pärnu restorane ja kohvikud:

Mäletan, et kolme rubla eest sai tassi kohvi ja pitsi Vana Tallinnat ning rohkem polnudki vaja. End purju juua oli häbiasi. See käis kokku mõistega „mehelikkus“. Mees pidi seisma sirgelt ja olema sportlik [—]

Pärnu joogikohad jagunesid teenindus- ja interjööri kvaliteedi järgi mitmeks grupiks. Väga suurt rolli mängis ka seal esitatav elav muusika ja selle repertuaar. Peamine aga oli sisselastava seltskonna kultuuriline tase.

Linna esindusrestoran oli Rannahoone. Sealsed uksehoidjad olid väga intelligentsed mehed. Suurt populaarsust aitas luua elav muusika. Esinesid professionaalid – samuti väga intelligentsed ja ka mõnel muul alal tuntud mehed. Näiteks tuntud filatelist Ako Pärliste ja teised.

Sõjaeelsest ajast oli pärit hoone, kus tegutses restoran Võit (täna on selle nimi Viktoria). See asus Koidula pargi serval, mis, vähemalt suviti, oligi Pärnu vabaaja keskus. Samas hoones oli ka võõrastemaja. See koht on meelde jäänud seoses laulja Kalmer Tennosaare nimega. Artist peatus Pärnus tavaliselt just selles hotellikeses ning noortel daamidel oli seega eriline huvi sama koha ja restorani vastu. Väidetavalt oli seal õrnem pool ka kirelahinguid pidanud.

Väärikate lõbustuskohtade ritta astus ka restoran Tallinn. See ehitati Akadeemia tänavale, kui plats sõjarusudest puhtaks tehti. Kippus seegi asutus mõne aja möödudes väärikuse lippu allapoole laskma, aga pärast minu poksitreener Soasepa tulekut šveitseriks sai sisekord jälle õigele tasemele upitatud.

Peenemaks kohaks peeti ka Bristolit Kalevi tänaval. Aga siin pidi arvestama mõne rahajõmmi tunduvalt vabama käitumisega. Kuigi vene ohvitserid käisid väga harva restoranis, vähemalt mundris, eelistasid nemad Pärnus just Bristolit. Ja käitusid soliidselt. Ehk sellepärast, et Bristoli vastas Kalevi tänaval oli Ohvitseride Maja ja selle sees või juures liikus alati sõjaväepatrull. Kui kroonumehed tulid restosse mundrites, ei meenu, et pagunid näidanuks aukraadi alla alampolkovniku. Polnud ka ime – iga selle aja mõistes kaasaegse sõjalennuki kokpiidis istuski alampolkovnik.

Tagantpoolt olid esimestel kohtadel Edu kesklinnas, Liiva kõrts Riia maanteel ning Vana-Pärnu ja Tallinna maantee kõrtsid. Viimased kandsid naljakaid nimetusi „einelaud nr see ja see“.

Kuldse keskpaiga moodustasid Pärnu kohvikud. Nende parimaks esindajaks oli kohvik Kungla Kalevi tänaval. Huvitaval kombel oli selle asutuse interjööris ja just sisemises õhustikus säilinud tugev sõjaeelse kultuuri hõng ja tõeline kohvikukultuur [—] Toonased suvitajad Moskvast, Leningradist ja teistest Venemaa linnadest olid Pärnus just kohvikukultuurist lausa ahvivaimustuses. Neile oli see „zagranitsa“. Kohvikus kohtuti, aeti juttu ja kurameeriti (muidugi viisakuse piires).

Rein (s1936, töötas miilitsana) paljastab ööelu pahupoolt:

Linna olid tekkinud joomakohad, neid kutsuti punkriteks. Võrus oli palju vanu puumaju ja selles vanas linnas oli kohutavalt palju urkaid, kus töötud, alkohoolikud ja prostituudid redutasid. Nendega ühinesid ka kinnipidamiskohtadest (vanglatest) vabanenud isikud, kes vabanedes ja peale töölevormistamist, mis oli kohustuslik, töölt omavoliliselt lahkusid ning punkrites redutasid, pannes toime salajasi vargusi – varastasid alkoholi ja toiduaineid, mida nn punkrites tarbiti. [—]

Tollane profülaktikateenistus pidi kaardistama kõik nn punkrid, ka korterid, kus joodi, tegema kindlaks, kes on need isikud, kes neis punkrites viibivad ja nendega tegelema – võtma arvele, tegema nende isikukirjelduse ( slovesnõi portret, vene keeles, R.K.) ja rakendama nendes suhtes meetmeid – keda saata viinaravile, ravi- ja tööprofülaktooriumi, tööle suunama kas mõnda kolhoosi või sovhoosi. [—]

Aga töö selliste isikute tabamiseks sai toimuda vaid öösiti, millal nad olid kogunenud punkritesse. Profülatikateenistus korraldas nädala jooksul öisel ajal ikka oma 2 reidi, mõnikord isegi 3 reidi, milles osalesid kõik linna piirkonnainspektorid, abistasid kriminaaljälituse töötajad. Paljudel juhtudel tulid reidi korraldamise käsud siseministeeriumi korrapidajalt. Pärast reidi tulid tulemused ette kanda taas siseministeeriumi. Sellised kontrollimised toimusid seaduslikul alusel ja öösel, tavaliselt 2-4 vahel, s.o panus tehti ajale, et sellal on kogu see element n.ö puhkamas. See oli meeletu töö miilitsale ja häiriv linnaelanikele. Püüan kirjeldada ühte sellist punker-korterit. Vana, 19.sajandil ehitatud poollagunenud puumaja. Hoone asub kõrvalises kohas, mille juurde viib laiem jalgrada. Pool majast on elaniketa. Punker asub I korrusel. Uks on päevi näinud – lugematud kriimud uksetahvlitel, mis on vanad ja osa neist värsked, luku kohal puidupinnal ukse lahtimurdmise jäljed, päeval riputatakse uksele tabalukk, vältimaks teiste omataoliste omavolilist sissetungimist ja korteri hõivamist. Käib ju olelusvõitlus. Uksele tuleb kõvasti kolkida ja kui vastatakse, siis tuleb teavitada, et miilits teeb passikontrolli. Tavaliselt on tegemist kahetoalise korteri ja köögiga. Magamiskohtade eest on hoolitsetud. Kokku on tassitud hulk kušette prügimäelt. Keset tuba on laud, täis viina- ja õllepudeleid, ajalehepaberil leivaviilud, kurgid, avatud konservikarbid, tavaliselt mingi kala tomatikastmes, konservikarpides suitsukonid. Tavaliselt on punkris 6 – 8 inimest, neist pooled naissoost, et meestel poleks igav. Kõik on purupurjus, vaid mõni neist on kontaktivõimeline. Isiku kindlakstegemiseks tuleb kõik tassida miilitsaautosse, vältimaks, et nad vigastad ei saaks. Seaduse alusel on neid võimalik kinni pidada isiku tuvastamiseks 48 tundi. Purjus inimeselt ei saa seletust võtta, seadus ei luba, ta peab kaineks saama. Tuleb oodata hommikuni. Reid jätkub ja üha uusi isikuid, keda üldiselt nimetatakse ka kuritegevusele kalduvaks elemendiks, toimetatakse kainestumisele.

 

Koroona teemal kogus ERM lugusid juba eelmisel aastal. See aasta tõi neid natuke juurde – inimesed jätkasid päevikute kirjutamist, jagasid mõtteid ja juhtumisi.

Andriela (s 1966, õppejõud):

24. märts (2021) [—] Valmistan ette sügisest loengukursust ja avastasin, et pole üldse mõelnud sellele, et see võiks päriselt kohapeal toimuda. Kellaajaks on planeeritud 16–18 ja alles täna teadvustasin, et siis peab õhtul veel koju tulema… Veebiseminaridega olen harjunud ja see on päris mugav. Korra nädalas või üle nädala käin töö juures, kui on vaja midagi printida või skännida. Siis on imelik tunne, et mis selga panna, kas kõik ikka on kaasas jne. Tuleb arvestada sellega, kuna Ako saab mind viia ja tuua, bussiga küll ei sõida. [—]

18. mai. Eile teatati, et Annika tutiaktus toimub veebis.

Eile avati vaktsineerimine kõigile üle 16-aastastele. Hommikul oli digiregistratuuris järjekord umbes 36 000 inimest, aga vaktsineerimisajad avati alles kell 19. Seega loobusin hommikusest järjekorrast ja panin ennast uuesti järjekorda kella 17 paiku, minu ees oli umbes 54 000 inimest. Järjekorra edenedes pakuti registratuuri sissesaamise kellaaegu, mis muudkui edasi nihkusid – ajamasin töötas tagurpidi… Veidi enne südaööd jõudiski minu järjekord kätte, aga Tartus pakuti aegu ainult 26.–27. maiks, millest loobusime, kuna Annika eksamite ajal igaks juhuks vaktsineerida ei taha. Täna hommikul oli järjekorras 12 773 inimest.

Mare (s1947, pensionär):

Koroonakriisi alguses märtsis 2020 tundus asi miskit kanti pidi isegi huvitav selles mõttes, et kuidas saada hakkama teistmoodi kui vanasti. Umbes nii nagu mõned tuntud nimedega inimesed on teinud katseid saada kuu aega hakkama mingi väikse rahasummaga, ütleme pensionäri omaga. Huvitav ei ole küll päris õige sõna. Ma sain suurepäraselt aru, kui vajalikud need piirangud on. Ma mõtlesin umbes nii, et meilt, eakatelt, ei nõuta ju kuigi palju. Keegi pole ju näiteks meie pensioni puudutanud. Tihti meenusid kuuldud-loetud lood selle kohta, kuidas vanemate-vanavanemate eluajal sõdade puhkemisel valgus linnaelanikkond maale, et leida taludest toitu ja ulualust. Ei midagi sellist. Või mõtlen sellele, kuidas osa inimesi peab ikka tööpostil olema ja teiste (ka meiesuguste pensionäride) heaolu nimel oma tervisega riskima. Ja mina ei saa nüüd hakkama lihtsalt mõnda aega koduspüsimisega (esiti tundus ju, et piirangud ei ole väga pikaaegsed ja lõpevad kevadeks ära), mõnest igapäevasest harjumusest loobumisega või oma lemmiksepiku asendamisega mõne teise vastu, kui see teine lihtsamalt kättesaadav on. Ma tundsin armastust ja hoolimist mitte selles, et poeg mulle külla tuleb, vaid just selles, et ta mingi aeg ei tule, ja et me suhtleme telefoni ja skaibi vahendusel. Ma ei taha olla oma käitumisega ja viiruse levitamisega põhjustada häda kellelegi teisele. Ja kui mul oma käitumisega on kasvõi pisinatukene niisuguste olukordade tõenäosust vähendada, no miks ma siis seda ei tee? Suureks ideaaliks oli kõrvalmajas elava venna pere. Kaks eakat, kaks noort ja kolm last, mitu autot ja mitu sohvrit, aga noortel oli võimalik oma asjad kodust väljumata korda ajada ja vajaminevaid asju tõid kullerid.

Kui aga selgus, et viirusepaharet kuhugi ei kao ja hakati rääkima, et meil tuleb õppida koos temaga elama, hakkasin ma väsima.. Kogu aeg kutsuti üles vastutustundlikule käitumisele. Kuid kuidas tõmmata piiri vastutustundliku käitumise ja liigse hirmu vahel? Tundus, et riskigrupp (eakad) jäävadki isolatsiooni, sest oma huviringidesse kokku tulla nad ju ei saa, lähedastega suhelda samuti. Ja väga raske oli ja on kuulata manitsusi ja üleskutseid vastutustundlikule käitumisele, kui ise teed niigi rohkem kui piirangud nõuavad. [—] Ühel päeval meenus mulle Puškin. Kui koolis tema elulugu õppisime, mõtlesin, et no mis tal seal Mihhailovskojes asumisel olles siis õieti häda oli: oma mõis, ilus loodus, teenijad ees ja taga. Nüüd hakkasin paremini mõistma, mida tähendab liikumisvabaduse puudumine ja eraldatus. Mitmed ürituste korraldajad kinnitasid, et nende juures nüüd küll nakatumist, vähemalt mitte olulist, ei saa toimuda (näiteks teatrisaalid, kus inimesed ei liigu). See on väga raske, kui ühelt poolt kutsutakse (tulge-tulge!) ja teiselt poolt manitsetakse, et olge ikka vastutustundlikud ja ärge minge. Ma ei saa aru, kuidas saab mingit üritust või ettevõtmist täiel rinnal nautida, kui tõsine nakatumisoht pea kohal ripub.

 

Vabateemalistest lugudest pakume kolme jutu katkendeid

Tõnis (s 1960, reservkolonelleitnant) saatis värvika kirjelduse Keeni koolist (1967–1975), siinne lõik räägib hambaarsti juures käimisest 60. aastatel:

Tasuta arstiabi juurutamine andis tunda ka koolides, kuna laste hambaid kontrolliti ja parandati regulaarselt. Korra nädalas astus vastav pisikene kaheliikmeline rändbrigaad sisse, kuni õpilastele ring peale tehtud. Suuremates koolides olid koguni vastavad hambaravikabinetid rajatud ja alaline personal palgal ja ametis.

Hinnati kihvade seisundit ja vajadusel kasutati tollaseid algelisi instrumente suuõõne saneerimisel. Osaliselt oligi paljudes koolilastes hirmusid äratavaks faktoriks peamiselt kas arsti isiksus või instrumentaarium, millega katkisi hambaid puuriti ja juurikaid välja kangutati. Meie koolis kasutatud puuril polnud erilist kiirust, selle ülekanderihmad jooksid kuidagi pikalt üle võlli ja kippusid vahel maha lendama. Seadme kaubanduslik välimus disaini kujul meenutas keskaegset piinariista, kuigi ajam oli juba elektriline. Ilmselt solvan keskaegseid meistreid võrdluse koostamisel, kuna paljudel juhtudel olid tollaste meistrimeeste riistad paremad kui nõukogude meditsiinis kasutati. Viimast valdkonda kutsuti teatavasti rahvasuus „hiilivaks genotsiidiks“

Esimestel aastatel hoidsin kuulekalt suu lahti ning kannatasin puurimist ja plombeerimist. Hammaste seisund polnud eriti hea, seda peamiselt pärilikkusest ja viletsast suuhügieenist, kuid kindlasti mitte kehvast toidust. Umbes kolmandas klassis tundsin, et mõõt on täis ja keeldusin suud lahti tegemast. Loomulikult hirmutati ja kutsuti alguses õpetaja kohale, kuid hoidsin suud lukus isegi direktoriga ähvardamisel. Olin piisavalt lugenud nõukogude kangelaspioneeridest, kelle suud ei suutnud isegi paljukogenud saksa fašistid kunagi lahti kangutada.

Suu kinnihoidmine kordus ka hilisematel kordadel, kuigi hammaste seisund sellisel moel ei paranenud. Isetaastuvaid hambaid polnud võimelised leiutama isegi nõukogude leiutajad. Neljandas klassis olid arstid taas majas ning lahkusime erimeelsuste tõttu, hoidsin endiselt keelt hammaste taga. Umbes nädala pärast hakkas tagumine alumine parempoole purihammas valutama ja juure alla tekkis põletikukolle. Põsk läks paistesse ning nägu muutus kummaliselt poolümaraks. Silmad kiskusid pilukile nagu vennasrahvastel Kesk-Aasias. Kannatasin kaua, kuni vanemate survel koos emaga Valga linna polikliinikusse sõitsime. Kabinetis viskas tugev vene mammi korraks pilgu peale. Kääris käised ülesse ja haaras tugevad pikkade mokkadega tangid. Tädi kangutas purika välja, vaevamata oma pead igema tuimestamisega või selle ravimisega, teda ei huvitanud isegi juurealune põletik.

Saatuslik eksitus, sest järgmisel päeval kerkis palavik maksimumini ning olin sirakil voodis. Sovhoosikeskusest kutsuti kohale velsker Ojala (hüüdnimega Janka), kelle saabumine toimus alles järgmisel päeval. Velsker diagnoosis ohtliku veremürgituse ja kirus hambaarsti, kes selle oma hoolimatusega põhjustas. Ravikuuriks määrati levinud antibiootikum penitsilliin, seda süstiti tuhara piirkonda mitu korda päevas. Olin ligi kuu aega voodis ja võitlesin elu eest, mille üle olevat võidulootust vähe olnud. Lisaks olid need antibiootikumisüstid kuradima valusad.

Viimaks haav igemes paranes ning palavik ja mürgitus taandusid, kooli läksin juba meelsasti. Nagu kiuste oli samal päeval koolis hambaarsti visiit. Õnneks polnud seekord meie klassi lapsed ootelehel. Ajutine arstikabinet oli meie klassiruumi kõrval ja läbi õhukese seina kostus piinatavate hädaldamist ja puuri vingumist. Demonstratiivselt laulsime improviseeritud ühendkooris Andres Otsa poolt kuulsaks lauldud ja väga populaarset puuriida laulu oma sõnadega: „Puurida puurida puurida jah, aga mida sina puurid kui puuri ei ole …“

Tiiu (s1939, pensionär) kirjutab eesti poistest Vene sõjaväes aastatel 1988–1990, abiks pojaga peetud kirjavahetus:

Endalegi üllatuseks on mul säilinud küllaltki palju Jaanuse poolt saadetud kirjadest – esimesed kirjad on kirjutatud pea iga nädalal, mõnikord isegi tihedamalt.[—] Kunagi üks Jaanuse sõber – klassikaaslane, kes oli ka nõukogudeaegses sõjaväes olnud, olles meil suvekodus külas – küsis minult, kas Jaanus sõjaväes olles koju ka kirjutas. Kuuldes rohkearvulisest kirjavahetusest, oli ta üpris imestanud: „Mis tal siis nii palju sealt, sellest jamast kirjutada on??“

24.11.88.

Elu on kulgenud ilma eriliste seiklusteta. Töötan-magan-töötan jne. Vahepeal ikka söön ja käin podpolkovniku juures vestlusel (seal käivad kõik EESTI poisid). Teemaks on muidugi probleemid meie kodumaal… Tehakse ikka igati seda seal toimuvat maha. Viimasel jutlemisel oli teemaks meie talongide kehtestamine ja oma raha tulek… Meil poistega on täpselt selline tunne, nagu oleksime siia asumisele saadetud, toimuvad igasugused ülekuulamised… Meie kümme olemegi peasüüdlased, talongide jagajad ja ka IME läbiviijad. Kõige naljakam on aga see pilt, kuidas me seal kabinetis istume. Ümber kandilise laua, kõigil käes kas ajaleht või artikkel või mõni muu venekeelne ajakiri, kus on juttu meie kodumaal toimuvast (rahvarindest jm). Meile lugemiseks määratud kohad on eelnevalt juba alla kriipsutatud. Seda kirjandust kogub ta igaks kogunemiseks päris paraja hunniku. Ise ta seletab ja vehib käega… Hea ikka, et inimesele kaks kõrva loodud on – saab mõne jutu rahulikult ühelt poolt sisse ja teiselt poolt välja lasta…

Praegu tulin just köögist. Kokapoisid tükeldasid seal liha. Mina aga otsustasin ennast lihakaalumise kaalule tutvustada. Kui see kaal ei valetanud, siis kaalun viimaste andmete järgi 71 kg. Minu kohta väga hämmastavalt vähe. Ise mõtlesin, et alla 80 kg ei tohiks kuidagi olla. Süüa saab normaalselt (isegi väga hästi), eriti öösel kui köögis on ainult valvekokk, kes järgmiseks hommikuks toitu ette valmistab. Mul tasub ainult mainida, et olen kokakunsti elu aeg austanud ja klõpsatavadki ladude uste eest tabalukud ja välja ilmuvad sellised toidud, mida sõdur võib näha ainult ohvitseride söögitoa aknast möödudes. Praegu on kõht nii täis, et ei viitasi ennast liigutadagi…

Seda talve siin sain alles paar päeva tagasi natuke tunda. Käisime teise katlakütjaga siit natukene eemal asuvast tsisternist naftat toomas. Selle poole tunniga, mis me väljas olime, hakkasid kõrvad nii külmetama, et pista või pea ahju. Enne nagu ei teadnudki, et väljas juba nii külm on, palju ma seal väljas ikka luugun. Vahetus lõpeb, patedan kiirelt kasarmusse magama ja vahetuse alguseks sama teed pidi tagasi. Katlamajas teen tööd sussides. Ühel päeval panin kirsad ahju taha kuivama, järgmine päev võtsin nad sealt ära, et jalga panna. Tuli välja, et kirsad olid tõesti ära kuivanud, nii väikeseks olid läinud, et hädavaevu sain palja jala otsa tõmmata.

Esmaspäeval suure rivistuse ajal peksti kaks poissi rivist minema – sooja, kuna kõrvad hakkasid neil ära külmuma. Alguses läksid punaseks, siis valgeks ja siis kuumaks nagu saunas…

Üks noormees Narvast, sai kodustelt teada, et ta pruut, kes maha jäi, hakkab mehele minema. Nüüd käib vaeseke juba mitmendat päeva ringi punaste silmadega ja kaanib suhruvett sisse. Päris kahju tast kohe. Ja hea meel, et endal selliseid muresid ei ole. Käisin vahepeal roodud WC ja mida ma nägin – üks Haapsalu poiss nühkis sellise innuga WC potte, et kohe naer tuli peale. Oli hüppes käimisega vahele jäänud ja nüüd oli karistus ta õlule langenud (sõjaväelase saatuse karm käsi). Peale narjadi, sai veel kolm ööpäeva aresti. Kole. Kole. Kole lugu.

Teate mis. Mul oleks üks peenike palve. Kas te ei saadaks mulle paari „Tartu kirsasid“ nr 42 peaks olema parajad ja veel Vene-Soome sõnaraamatu. Asi selles, et meie sam. Komandör tahab kangesti soome keele ära õppida. Ta on ise Leningradist ja kevadel läheb juba koju. Tema omaksed ja tuttavad olla Leningradi kauplused kõik pahupidi pööranud, kuid mida pole, seda pole. Sellepärast ta minu poole pöörduski. Kolmandaks oleks veel vaja paari villaseid sokke. Need beežid sokid põlesid ära. Pesin nad ära ja panin ahju kohale torude peale kuivama. Sealt kukkusid nad ahju peale ja muutusid pisikeseks tuhahunnikuks. Selline saatus ootas ka katlakütja nr 2 puhvaikat. Hakkan nüüd ka lõpetama. Peab natukene sütt veel sisse vedama, siis on hommikul trivooga ajal rahulik istuda.

BB roodu 7 eestlast, ees keskel Jaanus. Umbes 1989, fotograaf teadmata.

Hans (s 1934, pensionär) räägib „Küttepuude ja kütmise“ teemal 1940. aasta külmast talvest:

Olin siis vaid 5-aastane ning loomulikult ei mäleta ma kõike. [—] Mulle olid need 2-3 kuud igav tubane elu, sest õue kelgutama minna enam ei lubatud. Mõnevorra leevendas seda igavust majas toimuvad suurte inimeste tegevused, sest maja uuemas osas tehti sel talvel veel mitmeid sidetöid.

Meie maja oli valjaspoolt küll vooderdatud, aga seestpoolt oli tubades ja köögis veel palksein. Nüüd võttiski isa ette maja seestpoolse vooderdamise ja soojustamise ning alustati kõige suuremast toast.

Selle suure toa soojaks tegemist mäletangi ma kõige paremini, kuna seal oli ka minu magamisase. Isal oli abiks nii puutöid kui teisigi remonditöid tundev Nikolai Baikov ehk Kolja, kes käis meie perel tihti abiks, ka suvistel hooajatöödel.

Isa ja Kolja tõid metsast sarapuuvarbu ja lõid need palgivahedesse. Siis lõid nad seina peale suurest rullist paksu ehituspappi, nüüd sai sein juba küllaltki sile. Selle peale kleebiti tapeet, oli selline kollakas suureruuduline. Aga see oli hiljem, selleni läks veel aega. Mäletan, et nende tööde ajal olid seina löödud naelapead härmas, kuigi ahju ja pliiti köeti pidevalt. Ma siis katsusin neid härmas naelapäid – põnev ju!

Mina magasin sellel kõige külmemal ajal selles suures toas riietes, mitte pesu väel nagu tavaliselt. Vaatamata uutele topeltakendele olid ruutudel suured jäälilled, aga aknaruutude alumisse serva kogunes paks jää, mida oli mõnus nõelaga torkida. Ega läbi nende akende midagi välja ei näinud. Ei näinud hästi ka seda, mis toimus Ruusmäe järvel, kus mehed raiusid jäässe auke ja püüdsid hapnikupuudusesse jäänud kalu päästa. Sellest oli vähe abi, enamus kalu suri, jäid ainult kogred.

On meeles, et pliidi all oli tuli terve päeva; pliit küttis ka suure toa soeseina ja mis kõige tähtsam – truupi ja teeb seda tänaseni. See truup on üks väga hea asi. Võrumaal nimetatakse teda truubiks, tegelikult on ta pliidi ja soojamüüri üks osa, tellistest lavats. Soojaks läheb ta sellest kuumast õhust (suitsust), mis pliidist tuleb ja läbi soojamüüri korstnasse suubub, nii et üks hea lahendus. Meie kandis on ta olemas enamikes maamajades ja väljast külma käest tulles saab seal kõige kiiremini sooja. Seal saab ka pikutada. Meil kuivatati seal veel kindaid ja sokke ning mõnel sügisel kuivatas ema seal isegi aiamaa vilja otra. Nagu mainitud, annab ta sooja tänaseni. Selle peal pikali olles saab kõigist külmahaigustest lahti.

See pakaseline talv tõi inimestele palju hädasid, ka meile Järvemäele. Kõigepealt külmus ära veepump, mis asus vanas köögis. Isa nägi selle sulatamisega kurja vaeva, aga miski ei aidanud. Kõigepealt külmus vist ära keldris asuv veetoru ja siis ka pump, nii et kaevust me enam vett ei saaanud. Ei aidanud muu, kui isa raius järvejäässe augu ja sealt tuli hakata nüüd vett tassima. Kõige rohkem tarvitasid vett hobused ja lehmad, aga seda läks ju vaja nii toidutegemiseks kui ka pesemiseks, nii et see oli meie majapidamises üks olulisemaid asju, mis vajas kohest lahendamist. Mõistagi – nii on see ju igal pool.

Isa tegi kohe ka uue vajaliku asja – kaelkoogud, nüüd sai tuua järvest vett juba kahe ämbriga. Sepa juures laskis ta teha aga tuura, millega igal hommikul ja ka päeval külmunud jääauk lahti raiuda.

Vaatamata kogu vaevale, mida isa nägi, seda pumpa ja veevarustust kaevust enam korda ei saanudki, ka kevadel, kui oli juba soe. See veetassimine järvest kestis palju aastaid ning seda sai ka mul endal tehtud. Talvisel ajal külmus öösel jääauk ära ja hommikul tuli see uuesti lahti raiuda. Veidi aitas see, kui ema nuputamise tulemusena ööseks jääaugule põhukott sai peale pandud. [—]

Sellese sõjaaega kuulub palju sündmusi, millest mõnest püüan kirjutada eraldi. Kõige meeldejäävamad sellest 1940. aasta algusest on aga just need maja remondiga seotud sündmused ning kalade suremine järves, mis kurvastas koiki. Aga oli ka üks rõõmus sündmus, seda siis, kui külm oli veidi järele andnud -nimelt 9. veebruaril sündis õde Eha ning seega oli meie peres üks inimene rohkem!

 

Kokkuvõtteks

Siinkohal olekski paslik see blogilugu lõpetada. Kindlasti kogume nii nõukogudeaegseid ööelu mälestusi kui ka koroonateemalisi kirjeldusi järgmiselgi aastal. Loodame, et olete neid nõus meiega jagama.

Võistluse tulemustest saab lugeda siit.

Üks värske uudis: sel nädalal läks digiprojekti „Vaba rahvas vabal maal“ raames digiteerimisele korrespondentide võrgu kogutud teatmematerjal, mis on kirja pandud enne sõda. Seda on ligi 10 000 käsikirja!

Lisa kommentaar