Kultuuriväärtuste digiteerimisprojekt ehk muuseumikogude tiigrihüpe

Autorid: ERMi projektijuht Triinu Siilbek, Harjumaa Muuseumi peavarahoidja Taavi Koppel ja Eesti Ajaloomuuseumi  tekstiilikogu hoidja Marju Raabe. 

Eesti mäluasutustes on veebipõhisele kujule veel viimata suur hulk kultuuriloolist pärandit – umbes 900 miljonist objektist on digitaalne kujutis vaid kümnendikul. Kui aga pole kvaliteetseid digikujutisi, saab esemeid jm näha ainult konkreetses asutuses kohapeal ja tööajal. Originaalide kasutamine aga kahjustab neid ja on ka hävimisoht.

Kultuuriministeerium algatas kultuuripärandi digiteerimisprojekti eesmärgiga teha aastaks 2023 sel moel kättesaadavaks kolmandik ehk 33% meie pärandist. Eesti Rahva Muuseum veab esemepärandi poolt ning osaleb trüki-, dokumendi- ja fotopärandi projektis.

Esemepärandi digiteerimine

Eesti Muuseumide Infosüsteemis (MuIS) saab veebipõhiselt kättesaadavaks 26 437 eset, peamiselt perioodist 1900–1940, aga teatud määral ka varasemast ja hilisemast ajast. Selle osa vastu on elanikud, organisatsioonid ja mäluasutused kõige enam huvi tundnud (uurimisteemad, õppekavad, publitseerimine, filmitööstus, koopiate tellimine jm). Nende esemete hulka kuuluvad näiteks lipud, vormid ja mundrid, vaibad, rahvariided jm rõivastus, sisutustekstiilid, karikad, sööginõud jpm.

Digiprojekt ei hõlma esemete konserveerimist ja puhastamist – selle eeldus ja eesmärk ei ole vaid ideaalses seisukorras pärandi ülespildistamine. Valiku teeb iga projektis osalev muuseum ise.

Tänaseks on digikujule viidud u 4000 eset Harjumaa Muuseumist, Eesti Ajaloomuuseumist ja Eesti Vabaõhumuuseumist. Esimesed kaks muuseumit on digiteerimisega lõpule jõudnud, Vabaõhumuuseum äsja alustas. Järjekorras on  Saaremaa Muuseum. Digikujutiste number kasvab iga päevaga!

Projektis osaleb 15 mäluasutust. Esimesena alustanud muuseumid ei saanud kuigi pikka ettevalmistusaega, ent on sellele vaatamata reageerinud kiiresti ja näidanud suurepärast planeerimisoskust. Esemete pakkimine ja edasi-tagasi transport fotostuudiosse on ju käinud muude tööülesannete ja kohustuste kõrvalt. Selline suur ja pingeline projekt toob välja muuseumide tugevused ja nõrkused ning on näidanud, kui vastutulelik ja ühtehoidev on muuseumirahvas.

Sven Tupitsa fotostuudios. Käsil on Ajaloomuuseumi esemete digiteerimine. Autor: Arp Karm

Harjumaa Muuseum

Harjumaa Muuseum oli projekti pioneer: juulist kuni augustini digiteeriti 556 eset, mis on 15% muuseumi ajaloolisest kogust. Sealhulgas pildistati üles 32 lippu, 17 vaipa, 81 peakatet ja 196 sööginõud.

Taavi Koppel, Harjumaa Muuseumi peavarahoidja:

Museaalide digiteerimine on mäluasutuse jaoks korralik proovikivi, eriti olukorras, kus muuseumi palgal pole fotograafi. Seega elasime entusiastlikult kaasa ERMi esemepärandi digiprojekti kirjutamisele.

Meie esimene suurem töö oli välja valida esemed, mida digikujule viia. Kuna meie kogu on suhteliselt väike, siis otsustasime projekti kaasata kõik esemed, mis vastasid tingimustele. Esiteks pidid need kuuluma mõnda projektis nimetatud tüüpi (nt rahvariided, sööginõud, lipud) ja teiseks oli oluline vanus: eelistatud olid esemed, mis on pärit ajast enne 20. sajandi keskpaika. Õnneks võimaldas projekt kollektsiooni terviklikkuse huvides saata digiteerimisse ka uuemaid esemeid. Tänu sellele saime üles pildistada kõik suured lipud oma kogudest.

Järgmine samm oli esemete ettevalmistamine: tõime need hoidlast välja, pakkisime kastidesse ja lisasime sinna nimekirja. Seejärel oli vaja kastid viia Keilast Tallinna Sven Tupitsa fotostuudiosse, mis asub Kopli poolsaare tipus. Kui tekstiilesemete sõidutamine ei valmistanud meile eriti muret, siis õrnade sööginõude transportimisel ja trepist üles-alla viimisel hoidsime hinge kinni. Andsime fotograafile juhised ja tulime tühja autoga tagasi Keilasse. Kokku tuli edasi-tagasi sõita neli korda.

Ühe esemena saatsime digiteerimisse 1920.–1930. aastatest pärit naiskodukaitse vormiriietuse. Leidsime selle helesinisest puuvillasest riidest valge kraega kleidi 1993. aastal kogumisretkelt, mis toimus koostöös Hiiumaa Muuseumiga. Risti kihelkonnast Pae külast pärit kleit päästeti koos teiste tekstiilesemetega mahajäetud lagunevast aidast.

Naiskodukaitse kleit, HMK_2608 AJ842

Samuti väärib esiletõstmist Muraste lastekodust pärit vaip. See kooti ENSV 10. aastapäevaks, mida tähistati 1950. aastal. Praegu Harku valla territooriumile jääv Muraste mõis riigistati 1919. aastal ja seejärel kolis sealsesse härrastemajja Punase risti lastekodu. Vaip toodi Harjumaa Muuseumi pärast lastekodu likvideerimist 1995. aastal.

Muraste lastekodust pärit vaip (HMK _ 3740 AJ 1031)

Eesti Ajaloomuuseum

Eesti Ajaloomuuseumi varasalvest digiteeriti ajavahemikul augustist novembrini üle 3000 eseme: 979 tekstiilikogu, 1064 kultuuriloolise kogu ja 1001 tarbekunstikogu museaali.

Marju Raabe, Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu hoidja:

Tekstiilikogust valisime välja eeskätt suuremõõtmelised tekstiilid, mida oleks muuseumi ruumides raske pildistada: loosungid, lipud, seina-, põranda- ja kattevaibad, käterätikud, eesti tekstiilikunstnike vaibalooming, etnograafilised tekid ja vaibad.

Töö maht oli väga suur ja muuseumi jaoks tähendas digiteerimine kolme kuud igapäevast tööd. Museaalid tuli enne pildistamist üle vaadata, et need oleksid rahuldavas seisukorras ja varustatud korrektsete numbrisiltidega. Õrnu ja halvas seisukorras tekstiile me digiteerimisele ei saatnud. Puhastasime esemed ära, sirutasime neid ja valmistasime ette transportimiseks. Lisasime ka nimekirja, mille edastasime fotograafile nii paberil kui ka e-postiga. Muuseumibuss vuras Maarjamäelt Koplisse fotostuudiosse ja tagasi kokku 17 korda. Tagasi tulnud museaalid vaatasime uuesti üle ja puhastasime mehaaniliselt, villased külmutasime ka läbi, et vältida võimalikke putukakahjustusi. Alles pärast seda saime uuesti nõuetekohaselt pakendatud museaalid hoidlasse tagasi viia.

Ajaloomuuseumi töötajad tekstiile puhastamas ja pakendamas

Töö põhiraskus oli muuseumi konservaatoritel, koguhoidjatel ning peavarahoidjal. Muuseaale aitasid tassida ja transportida meie tublid töömehed. Esemete ülevaatamisse ja puhastamisse kaasasime vabatahtlikke nii muuseumi töötajate seast kui ka väljastpoolt.

Kuna ettevalmistav töö võttis suuremõõtmeliste tekstiilide puhul aega, siis saatsime vahepeal pildistamisele ka väiksemaid esemeid. Nii said pildistatud peaaegu kõik tekstiilikogu käekotid, samuti pildistati vimpleid, embleeme, trikookangast rõivaesemeid, rahvarõivaseelikuid ja -vöösid, kokku umbes kuuendik tekstiilikogu esemetest.

Samal ajal korraldasime tarbekunsti- ja kultuurilooliste esemete pildistamist. Portselanist asjad otsustasime digiteerida muuseumis, nii jäi ära nende pakkimine ja transport ning töö sujus kiiremini. Pildistamine toimus nii Koplis kui ka Maarjamäel samaaegselt, seega jõudsime täita plaani lühema ajaga. Jooksvalt suhtlesime fotograaf Sven Tupitsaga, kellega arutasime läbi museaalide eripärad ja detailid.

Fotodel on väga oluline roll esemete tutvustamisel. Usume, et kujutiste lisamine MuISi teeb paljudele rõõmu ja innustab rohkem muuseumikogusid kasutama.

Vaip „Suvi“, autor Ingrid Polding, 1975 (AM 22186 TE 1253)

 

2 thoughts on “Kultuuriväärtuste digiteerimisprojekt ehk muuseumikogude tiigrihüpe

Leave a Reply to Vahur Puik Cancel reply