Nõukogude aja ja 1990.-2000. aastate reisikogemused biograafilises perspektiivis

Hanna Muldma, etnoloog

Uurisin oma magistritöö raames nõukogude aja ja 1990. ning 2000. aastate reisikogemusi biograafilisest perspektiivist lähtuvalt. Viisin läbi biograafilis-temaatilised intervjuud inimestega, kes on sündinud 1940. ja 1950. aastatel, ning uurisin informantide reisimispraktikaid lapsepõlvest kuni tänapäevani. Ühtlasi analüüsisin, millised on turistide reisimuljed ning kas esile kerkivad pigem ootamatustega seotud või argielulise kogemusega lood. Fookuses olid just puhkusereisid väljapoole Eestit, mille hulka arvestasin ka Nõukogude Liidu vabariigid. Viisin poolstruktureeritud intervjuud läbi informantide kodus ning külastasin neid kaks korda, paludes näidata ka reisifotosid ja suveniire. Mitme informandi kodu viitas suurele reisikogemusele, näiteks taldrikud seinal või kruusi-/sõrmkübarakogu riiulil.

Nõukogude aja reisifotode hulka kuuluvad tavaliselt grupifotod. Mare (s 1945, teises reas vasakult teine) osales kangelaslinnadele pühendatud turismirongireisil 1979. aastal.

Anu (s 1947, keskel) 1981. aastal Sri Lanka kultuurifestivalil.

Nõukogude aegses reisimises alates 1960. aastatest eristus selgelt organiseeritud ja mitteorganiseeritud turism. Mõlema puhul oli reisile pääsemiseks oluline eelkõige amet, aga ka hobid ning tutvused. Organiseeritud turismi puhul oli võimalik reisida ametiühingu kaudu, reisivautšeri ehk tuusikuga. Organiseeritud reisid olid üldjuhul ekskursioonid ning nende puhul valitses range kontroll. Näiteks on kõik minu informandid käinud mitu korda ekskursioonil Moskvas. Samas organiseeriti ka festivalireise – paljud informandid käisid Nõukogude Eestit esindamas. Üks informantidest on elu aeg tegelenud laulmisega, teine on saatnud klaveril rahvatantsugruppi ning kolmandal õnnestus 1980. aastatel pääseda tänu rahvatantsuoskusele näiteks nii Sri Lankale, Portugali kui ka Iraaki. Iseloomulik oli nõukogude ajal turismirongireis, kuhu kuulus ööbimine, söök ja giid, kes viis peatustes läbi ekskursioone. Nn metsiku turismi alaliikidena tooksin välja matkamise, hääletamise ja autoga perereisid. Samuti esines metsiku reisi ja organiseeritud reisi kombineerimist, näiteks saadi kuurorti tuusik, kuid sinna jõudmiseks laenati peretuttavatelt auto. Hugo kirjeldab ühte metsikut matka:

Aga muidugi need Nõukogude Liidu või Vene-aegsed reisid, need olid enamikel juhtudel nõndanimetatud metsikud reisid, korra olime kahekesi Kamtšatkal käisime, aga Altais käisime kolmekesi, tudengid. Ja reeglina nendel juhtudel alati leidus seltskond, kellega sai teatud reisi osa või matka koos käia. (Hugo, s 1944)

Miina (s 1942) ja Enn (s 1940) 1998. aastal Norra reisil.

Kuigi küsitletud inimesed tõid võrreldes toonase reisimisega välja, et tänapäeval on reisimisel palju rohkem vabadust ja valikuvõimalusi, on informandid alates Eesti taasiseseisvumisest eelistanud siiski tavaliselt reisida turismifirma ja giidiga. Giidil on oluline osa turvatunde tekitamisel, eriti just keele tõttu. Turismifirma kaudu organiseeritud reisidest on minu informantidel nii bussireisi kui kruiisi kogemusi. Siiski leidub ka neid, kelle jaoks on turismigrupiga reisimine tüütu ja liigselt ruttav, mistõttu organiseeritakse reisid ise ning eesmärgiks on kultuuriga tutvumise kõrval ka nautlemine. Ühiseks reisimisviisiks nii Nõukogude ajal kui ka 1990. – 2000. aastatel on festivalireisid. Samuti on mitmetele informantidele oluline just perega reisimine, sest kolmel neist elab tütar välismaal. 1990. ja 2000. aastate reiside puhul tuligi esile reisikaaslaste olulisus, lähedastega koosolemine ning ühiste mälestuste loomine.

Väga suure osa reisifotodest moodustab loodus. Mare (s 1945) Islandi reis 2008. aastal.

Nõukogude reisikogemuses tulid esile sellised teemad nagu reisile saamise protsess koos ankeedi täitmisega, nuhid reisil, rahavahetus ja tarbimine, nõukogude turistiks olemise ebameeldivad ja piinlikud momendid, grupist eraldumine, tabuteemadega kokkupuutumine. Täheldasin, et nõukogudeaegsest turismist ja juhtumitest jutustamine eneseiroonilises ja humoorikas võtmes aitab lahendada inimese jaoks alandavat kogemust. Nõukogude reisilugude näitena võib välja tuua Malle Jugoslaavia reisimälestuse, kus oluliseks teemaks on just nuhk, aga ka transpordi ning liikluse teema:

 Sellest Jugoslaavia reisist on mul meeles, et oli selline väike nigerik vanamees ja siuke naljakas kuju (naerab), et kuidagi ta ennast seal reetis, nii et mina mäletan seda, et jutuks oli, et TEMAP see ongi. Ja kuna me olime Eesti grupp, siis viidi meid Jugoslaavias ka üle mägede, siis Lõuna- Jugoslaavias. See üle mägede minek on hästi meelde jäänud just seetõttu, et tavaliselt nõukogude gruppe sinna ei viidud. /…/ Ja siis noh, kui oli niisugune kurv ja tee oli väga kitsas, siis oli niisugune tunne küll, et äärmised rattad on juba üle serva. (Malle, s 1953)

2000. aastate tüüpiline reisipilt: eksootilised loomad ja tegevused. Ain (s 1952) ja Malle (s 1953) 2013. aastal Tai puhkusereisil.

Samas oli hilisema perioodi reisilugudes olulisel kohal keele, kommete ja rahvuste temaatika, aga ka mõne kindla sihtkoha, eriti Portugali ning Norra kiitmine. Nii nõukogude aja kui ka 1990. ja 2000. aastate reisimismälestustes esinevad aga ühisena loodus, kliima, transport ja liiklus, majutus ning kohalikud. Samuti märkasin, et reisimisest rääkides tulevad esile ka päevakajalised teemad: ühiskond, majandus, haridus ja poliitika. Reisilugudes võrreldi näiteks Eesti ühiskonda teiste riikidega. Intervjuude põhjal võib väita, et lugudes domineerisid pigem ootamatused. Näiteks kirjeldas Liidia, kuidas rongijaama kassapidaja ütles talle pahaselt, et Salzburgi üleujutuse tõttu rongid ei sõida, kuid lahendus leiti siiski:

 Ja siis vastab see kassapidaja, et „mis Salzburgi?! Kas te siis ei tea, mis on?”. Ma ütlesin, et „Mis siis on?” – „Üleujutus!”. Ja pani selle kassaluugi tigedalt kinni. /…/ Ja meil on pandud Mozarti-Straussi kontserdipiletid, õieti ära ostetud juba. Esiteks need piletid me kaotame, väga kallid piletid ja meil jääb nägemata. /…/ Ma ütlesin, et tead, Kert, mul ei ole veel elus olnud niisugust olukorda, kus tõesti ei saa, et terve elu on niisugusi action’e olnud ja ALATI on mingi lahendus tulnud. /…/ Lähme tagasi raudteejaama. Ja siis hüüab seesama tütarlaps seal reisibüroos, et tulge siia, teate, ma saladuskatte all ütlen, et teine rong ümberistumistega pidi minema Salzburgi. /…/ Läksin teise kassasse ja sealt siis kassapidaja küsib, et kas te peate sinna Salzburgi jõudma. Ma ütlesin ja. Ütles, et nojah, ma annan, aga et see on riskiga seotud. Ma ütlesin, et ja, me teame kõik. Nii, saime pileti, jõudsime suurepäraselt Salzburgi. (Liidia, s 1950)

Ebaõnnega seotud lugude domineerimist võib põhjendada informantide sooviga välja tuua just huvitavamaid ja põnevamaid seiku, et mitte olla tüüpiline „tüütute lugudega turist”. Ka selliste argitegevuste puhul nagu söömine toodi välja just erilisemad elamused, näiteks eksootilise toidu proovimine. Panin tähele, kuidas intervjueeritavad elavnesid oma reisilugusid rääkides ja olid tänulikud, et neil on kuulaja.

Leave a Reply