Uitmõtteid muuseumimaastikul – kogumine ja säilitamine

Eve Kasearu, kogude hooldustalituse juhataja

Muuseumidel on voli ja võim otsustada selle üle, mida inimesed ja ühiskond mäletavad või unustavad.

Muuseumide kogud on viimasel ajal jõudsalt kasvanud, nii et paratamatult tekib küsimus, mida ja kui palju koguda ja kas on ruumi ning ressursse kogutud esemete säilitamiseks. Kinnisvarale tehtavad kulutused kasvavad ja muuseumide kogude suurenemine tõstab ühtlasi ka püsikulusid. Samas ei ole märgata esemekogude kasutamise aktiivsuse kasvu seoses teaduslike uurimistöödega.

Kui vanasti võis tugineda piirkondlikele kultuurilistele erinevustele, siis tänapäeval elame ühtses kultuuriruumis. Ja mitte ainult Eesti mõistes, vaid globaalselt. Tekib dilemma, kas võtta kogudesse ese, mida kasutatakse kõikjal maailmas (näiteks mobiiltelefonid); Lotte versus Barbi, Furby, arvutimängud jne.

ERM A 1031:75 ja A 1031:45

Üheks oluliseks instrumendiks kogumistöö arendamisel on kogumispoliitika programm, mis hõlmab nii kogude täiendamist kui ka laiemalt nende säilitamist. Programm toimib paremini, kui see on koostatud üldkehtiva juhisena, mis räägib üldistest põhimõtetest, mida ei ole vaja kogu aeg muuta. Väga tähtis on ka muuseumide omavaheline dialoog. Siht peaks olema selline, et muuseumid võiksid oma kogude poolest üksteisest eristuda. Objekte, mis ei kuulu kogumispoliitika alla, ei peaks muuseumid omandama. Otsuse tegemisel objektide omandamise kohta võetakse arvesse tervet rida kriteeriume ning üheks näitajaks on tavaliselt seisund. Objektide seisund võib osutuda selliseks, et neid ei ole võimalik säilitada või on võimalik seda teha ainult suurte kulutuste hinnaga.

Millised ohud varitsevad kogumise juures? Koguda „ilusaid“ asju („inetud“, katkised ära põlata), „vanu asju“ (kuigi praegused asjad on 100 aasta pärast vanad), üldtuntud isikutega seotud materjali (samas võib ka tavakodanikult saadud materjal olla väga põnev), põlata nõukaaegseid esemeid (sest see aeg oli nõme, aga samas võib praegu veel saada tolleaegseid väga heas seisukorras esemeid).

ERM A 952:104 ja A 459:54

Jaak Aaviksoole kuulunud botased. Ostetud 1989. a Saksamaalt. ERM A 1024:15

Kaasaegse materjali kogumine pole muuseumides kunagi eriti populaarne olnud. Ikka on tarvis olnud „päästa“ midagi unikaalsemat, haruldasemat ja huvitavamat. Meid kõiki iga päev ümbritsevad esemed on nii tavalised, et nende kogumine ei tundu mõistlik tegevus. Kaasaja kogumine/jäädvustamine on keeruline, sest elame kiires info- ja tarbimisühiskonnas, kus kõik pidevalt muutub.

Tänapäeva üha enam standardiseeritud esememaailmas muutub üksikesemest aina tähtsamaks nende kasutamise kontekst. Küsimus on, kas koguda jätkuvalt esemeid kui teksti või koguda siiski ka konteksti. Kuid ükskõik kui hästi dokumenteeritud üksikesemetest on palju kõnekamad nende algupärased kooslused, kus kontekst jääb alles just tänu esemetevaheliste kasutamisseoste säilitamisele.

ERM A 1005:27

Tänase päeva dokumenteerimisel tuleb esemekogumise kõrval pidada tähtsaks ka visuaaldokumenteerimist (foto, film, video, fail jne).

Säilitamine on iga muuseumis toimuva tegevuse olemuslik osa. Peame teadma, kuidas mingi tegevus mõjutab objektide seisundit. Säilitamise strateegiline eesmärk on küllaltki lihtne: tagada objektide ja info kasutatavus praegu ja tulevikus võimalikult efektiivsete meetoditega.

Objektide lülitamisel muuseumi kogudesse on vajalik nende seisundi hindamine vastavalt kehtestatud metoodikale ning vajadusel ka korrastamine (puhastamine, desinfitseerimine, konserveerimine jne). Eriti oluline on eelnev töötlus biokahjustusega objektide puhul, mis võivad kohe saastada hoidlad ning tekitada väga suuri probleeme.

Igasugune säilitamine eeldab ennekõike museaalidele sobivate keskkonnatingimuste loomist. Kliimakontrolli muudavad keerukaks järgmised asjaolud:

1) keskkonnatingimuste kontrollimine (v.a temperatuur) hoones on küllaltki kulukas;

2) õhuniiskuse kontroll on problemaatiline, sest hoone ei pruugi olla ehitatud selleks sobivaks ning nõutavad seadmed on keerukad ja kallid;

3) inimestele sobivad keskkonnatingimused ei pruugi olla museaalidele sugugi kõige paremad.

Museaalidele sobivate keskkonnatingimuste kehtestamisel tuleb lähtuda ratsionaalsetest hoiutingimustest, mis arvestavad olemasolevaid tingimusi ning nende mõju säilikute elueale. Suhteline õhuniiskus on üldreeglina olulisem kui temperatuur ja selle kontrollimine on tunduvalt tähtsam. Kindlasti tuleb aga jälgida temperatuuri mõju suhtelisele õhuniiskusele (RH). Allapoole 10 °C on juba raskem hoida sobivat RH-d. Madalal temperatuuril säilitamine on küll hea museaalide vananemiskiiruse aeglustumise jaoks, kuid siis tekivad probleemid museaalide kasutamise, tingimuste loomiseks vajalike ressursside ja võimalike riskide näol. Madalal temperatuuril hoiustamisega seostub veel üks probleem. Kui meil tuleb museaale hoida vahepeal ka toatemperatuuril, siis see vähendab küllatki suurel määral madalal temperatuuril säilitamisest saadavat kasu. Toatemperatuurist tunduvalt madalam hoiutemperatuur on vajalik siiski teatud objektide korral, nagu mõned fotomaterjalid, magnetkandjad, tselluloosnitraadist esemed, mõned mineraloogilistest näidistest. Temperatuur ja suhteline õhuniiskus peavad olema võimalikult püsivad. Just õhuniiskuse kõikumised mõjuvad materjalidele väga halvasti. Õhuniiskuse kõikumiste stabiliseerimine on väga kulukas, kui me soovime täpsuseks +/– 5% või alla selle. Enamik muuseume, mis on varustatud õhukonditsioneeridega, ei suuda seda tagada. Lähtuda tuleks sellest, millist temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse taset on võimalik kõige lihtsamalt hoida võimalikult stabiilsena.

Kirjandus:

  1. Pärdi 1999. Muuseum ja tänapäev. Kaasaja dokumenteerimise probleeme kultuuriloomuuseumides. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat. Tartu, nr 43: 71–89
  2. Kannike 1999. Elustiili dokumenteerimine. Kodu kui sümboolne keskkond. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat. Tartu, nr 43: 51–53
  3. Kallio 2009. Soome muuseumide kogumispoliitika hetkeseisust ja selle arendamisest. – Muuseum, 2(26).
  4. Pesti 2009. Muuseum – säilitaja ja vahendaja. – Muuseum, 2(26).
  5. Aljas 2009. Nüüd ja praegu. Kaasaja materjalide kogumine. – Muuseum, 2(26)
  6. Konsa. XXI saj muuseum. Säilitamine muuseumis. (Koolituse materjalid).

Leave a Reply