Lapates uusaastakaarte

Anu Järs, teadur-kuraator

Kas te plaanite sel aastal pühadekaarte saata? Kas saadate veel traditsioonilisi paberkaarte või olete elektroonilistele õnnitlustele üle läinud?

Nii või teisiti, praegu on paras aeg heita pilk vanadele postkaartidele. MUISist võib leida arvukalt jõulu- ja uusaastakaarte, kuid silmapaistvaid kogusid, mis võiksid võistelda kollektsionääride omadega, muuseumidel ette näidata ei ole. Selles vallas ei ole muuseumid sihipärast kogumist eesmärgiks seadnud. Samas on paljudel meie seast ette näidata isiklik arhiivkogu – on ju toredaks kombeks sõpradelt ja tuttavatelt saadud pühadekaardid alles hoida. Need kaardid kõnelevad nii inimestest – meie lähedastest, kes meid kaartidega meeles on pidanud kui ka ajast ja ühiskonnast.

Minu lapsepõlves saadeti pühade puhuks väga palju postkaarte. Kui uued kaardid aasta lõpul müüki jõudsid, olid raamatupoodides pikad järjekorrad. Pärast oli tore saabunud kaarte vaadata, mõned kaardid kordusid, aga mõned oli hoopis erinevad. Nii on mulle meelde sööbinud onunaiselt Kanadast tulnud kaardid, mis kohe lõhnasid teistmoodi kui siinsed kehvapooses trükikvaliteedis põlvkonnakaaslased.

Kanadast saadud jõulukaart

Ma ei hakkaks väga vanasse aega minema, vaid sordikski nõukogudeaegseid pühadekaarte. Kasutasin teadlikult veidi eufemistlikku väljendit – pühadekaart. Nõukogude ajal trükiti vaid uusaastakaarte, kuid inimesed saatsid nendega ka jõulutervitusi. Kes ei soovinud riskida keelatud jõulupühade nime kasutamisega, võis rahus „Häid pühi!“ soovida ning mõnele kaardile oligi selline soov peale trükitud.

Silvia Väljali uusaastakaart aastast 1974. Kirjastuses „Eesti Raamat“ välja antud kaardi tiraaž oli tänapäeva mõistes meeletu – 200 000

Minu mäletamist mööda ei olnud 1980. aastatel kaubandusvõrgus ilusaid uusaastakaarte sugugi piisavalt. NSV Liidu Sideministeeriumi kirjastatud kaarte, millel olid veelgi suuremad trükiarvud – leian oma postkaardipakist tiraaži 45 miljonit, jagus küllaga, kuid need ei kuulunud eestlaste eelistuste hulka. Eestis ja Venemaal trükitud postkaardid erinesid märkimisväärselt, pealegi eelistasid eestlased venekeelse tekstita kaarte. Mõnikord lõigati uusaastasoov kaardi servast lausa ära. Siin võite näha üht 1985. aastal saadetud kaarti, millele saatja on peale kleepinud kuuseehte kujutise, varjamaks venekeelse teksti „С Новым годом!“

Venemaal trükitud uusaastakaardid minu lemmikute hulka ei kuulunud. Saatmiseks eelistasin ikka kodumaiseid kaarte, kuigi postkontorist ostsin mõned minu meelest eriti hirmsad postkaardid oma kogusse. Alles hiljem olen neid suurema huviga vaatama hakanud, seetõttu oli põnev lugeda 2000. aastal Peterburis ilmunud J. Ivanovi raamatut Vene jõulu- ja uusaastakaartidest, mis avas seda tuttavat, aga siiski nii võõrast maailma. Ivanovi uurimus tugineb 4000 tsaariaegsel ja 2000 nõukogude postkaardil.

1970. aastate keskel, siis kui mina kooliteed alustasin, anti Nõukogude Liidus välja kõige rohkem riikliku võimu sümbolitega (punatäht, punalipp, sirp ja vasar, Moskva Kreml ja Spasski torn jne) uusaastakaarte. Nende suur hulk annab märku riigi survest inimesele. Ei mäleta küll, et ükski tuttav mõne sellisega meile oma pühadesoove oleks saatnud.

Kui 1950. aastatel ja 1960. aastate algul oli uusaasta vastuvõtmine suuresti kollektiivne sündmus (meenutage filmi „Karnevaliöö“), siis 1970. aastatel hakkas see võtma privaatsemat ilmet, nagu viitab ka nõukogude kultusfilm „Saatuse iroonia ehk hüva leili“. 1950.–1960. aastate uusaastakaartidel kujutati sageli kõrgeid kuuski, mis olid ühiste uusaastapidustuste keskmeks. Seevastu 1970. aastate keskel leiame kaartidelt õige harva suuri kuuski, inimesed eelistasid madalaid, perekondlikke, õdusaid, mitteriiklikke kuuski.

Kaardid aastatest 1962 ja 1969.

1970. aastate keskpaiga kaartidel võis kuuse kõrval harva inimesi näha, seal kujutati kõige sagedamini pakasetaati (vene k ded moroz), kes oli uusaastapidustuste keskseks tegelaseks. Pakasetaat täitis kaartidel ideoloogilise liidri, nõukogude laste organisaatori ja kasvataja rolli. Nõukogude inimestele sisendati juba lapsepõlvest ühiskondliku prioriteeti perekondliku ees ning erinevalt varasematest aegadest kujutati nõukogude postkaartidel lapsi ja vanemaid koos väga harva.

1960. aastate keskpaigast hakkasid näärikaartidel kuuse juurde üha sagedamini ilmuma loomad. Mõnes mõttes asendasid nad pildilt taandunud inimesi.

Kaardid aastatest 1978 ja 1970.

Uusaastakaartidele jagus nõukogulikku (võlts)entusiasmi, mis innustas inimesi uutele töövõitudele. Laiselda ei tohtinud ka näärivana, täpsemalt pakasetaat, kes rakendati kaartidel tööle. Siinnähtaval pildil viib ta kingitusi omaaegse nõukogude suurehituse Baikali-Amuuri magistraali ehitajatele.

Kaardid aastatest 1981 ja 1979.

Minu esitatud kaardivalikusse sattus mitmeid erinevate tegelastega postkaarte, kuid nõukogude ajal nende osakaal üldiselt vähenes – üha sagedamini esitati kaartidel kompositsioone kuuseokste, küünalde, kingitustega jm või siis talvemaastikke.

Kaart aastast 1962.

Eesti nõukogudeaegsetel uusaastakaartidel on sageli kujutatud maju, peamiselt taluelamuid, mis seostuvad eestlastele kodutunde ja juurtega. Need oli jõulukaartidel Eesti Vabariigis 1920. aastail ega kadunud pühadekaartidelt ka nõukogude ajal.

Kaart aastast 1984.

Venemaal trükitud kaartidel on maamaju hoopis harvemini, pigem on neil kujutatud linlike paneelmaju – moodsa elu ja progressi sümboleid. Korterivõtmete näol on sellele 1982. aasta kaardile jõudnud üks nõukogude inimese suuremaid uusaastasoove – et uuel aastal naerataks õnn ning õnnestuks saada korteriorder – paber, mis annaks õiguse uuele elamispinnale. Võtmekarbi kaanel on kujutatud kvaliteedimärk, mis tollal pidi tähistama eriti kvaliteetset toodangut. Nõukogudeaegne kvaliteedimärgi kohta käiv nali ütles aga, et see on venelane, kes on pea otsast ära häbenenud.

Kaart aastast 1982.

Nõukogude Eesti näärikaardid olid tunduvalt enam minevikust inspireeritud kui Venemaal trükitud. Sellele ei viidanud mitte ainult vinnkaevuga talvemaastikud. Süvenes veelgi 1930. aastail esile kerkinud rahvuslik suund, kus jõulukaartidele ilmusid üha rohkem jõuluvorstid ja õllekannud. Rahvusliku rõhutamine kulmineerus 1980. aastatel.

Kaardid aastatest 1976, 1981 ja 1985.

Kirik on ilmseks kristlike jõulupühade sümboliks. Nõukogude ajal uusaastakaartidel kirikul kohta ei olnud, kuid ajalooliste linnavaadete osana pääsesid kirikutornid salamahti siiski pildile. Selle foto teeb poliitiliselt korrektseks Pika Hermanni tipus lehviv ENSV lipp, mis jõujooned paika paneb.

Kaart aastast 1985.

1980. aastate lõpul, kui jõulud rehabiliteeriti, ilmusid kirikud taas pühadekaartidele. Sinna jõudsid ka sellised motiivid, millel meie varasemas jõulukaarditraditsioonis eriti kohta ei olnud, näiteks jõululapsuke. Kõige rohkem võib piiblistseene näha just 1990. aastate alguse kaartidel, kui usuteema ideoloogilise surve alt vabanes.

Kaardid aastatest 1989 ja 1990.

Nii nagu nõukogude võim end uusaastakaartidel kehtestas, jõudis pühadekaartidele ka taastatav Eesti riiklus.

Kaart aastast 1988.

Heitke pilk oma või lähedaste kaardikogusse. Vaadake, mida põnevat te seal näete?

One thought on “Lapates uusaastakaarte

  1. Viide: Pühadetervitusi eelmise sajandi postipaunast | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply