Siret Saar, koguhoidja

Meie argielu kulgeb asjade keskel, elutud esemed on iseseisvad tegelased kultuuri toimimises. Ja see, kes on peaosatäitja või kõrvategelane, on juba iseküsimus.

Valisin ühe argise eseme – kirve – ning palusin headel kolleegidel sellest rääkida.

Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Kui kirves majja tuleb, siis ikka eluks ajaks. Tähtis on ainult õigel ajal alustada. Lapsevanematele, eriti emadele, võib tunduda, et kirves pole mänguasi ja seda ei või lapse kätte usaldada enne, kui aru peas. Vale, kirves kui inimkonna üks esimesi tööriistu on oma suurusele ja jõule vaatamata kaunis ohutu riist ka lapse käes, kui vaid õige suuruse, kasutuskoha ja materjali kätte annad. Täiskasvanuna on kirvega hilja algust teha, eriti puu- ja metsarahval, kelle puhul kirvest (nagu ka pussnuga) peaks pigem kehaosaks kui tööriistaks pidama.

Mina kohtusin esimese kirvega pisut enne 5-aastaseks saamist. Ega see üks hea kirves polnud, nagu mistahes nõukogude toodang, eriti tagantjärele võrdluses praegu müüdavate riistadega. Sel väikesel matkakirvel oli plastikkattega vars, aga mitte selline mõnus ja parajalt peos libisev, vaid kuidagi nätske. Mis tähendas, et tarvitamisel kiiresti rakud-villid kätte said. Aga vähemasti oli ta väike, lühivarreline ja üsna kerge, see tähendab, lapsele jõukohane.

Loode-Eestist, kus me pere suvemaja pidas, oli 1967. aasta augustitorm sellise põhjalikkusega üle käinud, et ega seal püstisi puid metsa palju järele jäänud ei olnud. Aga otse meie maja sissesõidutee väravas oli üks jalal kuivanud kuusk, mis seal siis üksi turritas ja silma riivas. Kännu peal võis ta diameeter olla ehk 40 cm. Ühel päeval otsustasime paar aastat vanema vennaga, et peame selle inetuse ära likvideerima, adumata veel seost, et ühe puu langetamine paratamatult võis tähendada tervet päeva kahemehesae otsas raskusena rippumist – isa meelest oli see parem ja tõhusam tehnika kui sama saega üksi töötamist.

Hakkasimegi siis muudkui toksima ja seda vana puud langetama. Tagajärg sarnanes pigem kobraste tööjäljega, ainult edenes nende loomade hambatööst hoopis aeglasemalt. Tegime iga päev natuke ja kordamööda. Mitu päeva, ei mäleta, aga suvi lõppes enne ära kui tööga ühele poole saime ja natuke jäi ka järgmiseks aastaks. Kui aga aasta möödas ja uus suvi käes, olid loodusjõud oma töö teinud ning talvised tuuled-tormid selle „näritud“ puu ise pikali lükanud. Moraal on see, et kui aega on oodata, siis pääseb vähema tööga.

Kirve puhul aga ei ole iga toimingu juures sama taktika mõeldav. Ma ei tea, miks nõukogude kirveid viletsast metallist tehti, igatahes nürinesid nende terad üpris kiiresti. Mis omakorda tähendas regulaarset käiamist. Igas rannatalus oli loomulikult vana Gotlandilt toodud käiakivi suure vända otsa aetud ja käiaväntamine sisustas rohkeid tunde igast suvest. Ka see oli üks igavene kompromissitamine, sest vändata oli iseenesest tore, aga niipea kui isa kirvetera vastu kivi vajutas, läks raskeks. Ja vesi, mida oli võimalik vaba ja kiire väntamisega lausa pritsima panna, sulises vaikselt mööda kivi alla vanni tagasi. Isa aga oli miskipärast veendunud, et kirves läheb seda paremini teravaks, mida tõhusam on kontakt kivi ja metalli vahel. Ei suutnud mina teda ümber veenda. Ja muudkui väntasin. Vend samamoodi, pääsu polnud.

Püsivaid negatiivseid tunde kirve vastu ei suutnud käi siiski tekitada ja õigeaegse alustamise tõttu on ajus püsiseos tänaseni olemas: näed pakku, mõtled kirvele. Ja muidugi sellele mõnusale helile, mida täpsest kirvelöögist tabatud puupakk lõhenedes teeb.

Kadri Vissel, koguhoidja

Vaevalt oli uus muuseumimaja valmis saanud ja näitused avatud, kui muuseumitöötajate koridorides võis kuulda rohkem ja vähem (pigem ikka rohkem) lustakaid lugusid sellest, kuidas kuskilt kadusid seebid, kuivatatud kalad ujusid minema või tööriistad leidsid praktilist kasutust.

Kui neid jutte tõe pähe võtta, võib üks muuseumitöötaja kurvastusse langeda. Samas, mida pole näinud, seda pole olnud ja rahvaluule puhul on alati võimalik panna rõhk sõnale luule ning eluga rõõmsamalt edasi minna.

Aga nüüd asja juurde. Eelmisel sügisel olevat üks meie staažikas teadur viibinud „Talu elu – talu ilu“ saalis, kui märkas seal vanaprouat, kes ilmutas puutööriistade vastu suuremat huvi. Isegi nii suurt, et kangutas mõned neist lausa puualuste küljest lahti. Teda kutsuti küll viisakalt korrale ja juhiti tähelepanu asjaolule, et esemed on põhjusega näitusepinna külge metallklambritega kinnitatud – tegemist on ju museaalidega. Saanud rahu, toimetas teadur püsinäituse alal oma külalistega edasi. Veidi aja pärast olevat järgnenud stseen, kus sama vanaprouat olevat märgatud kirvega, mis oli paku sees eksponeeritud, näitusel Laatre ristimänni poole kiirustamas. Kas ta tahtis sinna etteruttavalt oma risti lõigata või olid tal mingid muud plaanid? See jääbki teadmata.

Foto: Gustav Ränk 1939. ERM Fk 836:16. Foto: Vello Kutsar 1976. ERM Fk 1793:159

Kaari Siemer, hariduskeskuse projektijuht

„Kirvest! Andke mulle kirvest!“ on eesti filmiklassika üks lemmiktsitaate. Kirves võib olla tarvilik tööriist, ohtlik terariist ja ka kummaline supikomponent. Kehvemad mehed on proovinud nii kirvest ujuda kui ka sellega kurge ja kirpu püüda. Targemad aga oskavad õigel ajal sõjakirve hoopis maha matta.

Minu kokkupuuted kirvega on olnud nii keelelist kui töist laadi. Kõige erakordsem mälestus, mis n-ö kirve alt tulnud, meenub lapsepõlvest. Veetsin suved maal vanaema-vanaisa juures. Ühel hommikul majast õue astudes nägin enneolematut vaatepilti: lauda juurest jooksis minu poole peata kana! Jooksis… ning kadus kuuri taha. Nojah, vanaemal oli lõunaks kanasupp plaanis!

Mariliis Vaks, konservaator

Kirves on üks vanemaid tööriistu, mis on tänu oma funktsionaalsusele kasutusel tänaseni. Kuigi tänapäevane tööriistapark on suur ning igaks liigutuseks on vaat et spetsiaalne masin välja mõeldud ning kodumajapidamiseski on kirves pigem ainult halgude lõhkumiseks, sai vanemal ajal eluks vajalikud tegemised kirve abil aetud. Kirvest kasutati küll jahil, metsas, ehitusel, majapidamisse vajalikke esemeid valmistades, tööriistu sepistades, lahingusse tõtates kui ka kallisesemena heraldikas. Huvitav on see, et keelt rikastava väljendina on kirves sünonüümiks millelegi keerulisele.

Indrek Merimaa, koguhoidja

Kadunud vanaisa tegi muu hulgas puulõhkumiskirvestele varsi. Ta pani kunagi nõukaajal ilmselt mingist tehasest hulgi saadud pead otsa, käias kirved hästi teravaks ja käis neid muu tavaari kõrval Tallinnas Nõmmel laadal müümas. Oli veel 90. aastatel laadal hästi minev kaup. Ilmselt oli see 2000. aasta või 2001 (vanaisa kirveäri ajad olid juba läbi), kui käisime vanematega tulevase elumaja krunti Tallinna lähistel võsast välja raiumas. Olin siis 13–14-aastane poiss.

Ei mäleta, kas meil seal mootorriistu oligi – kui, siis isal ehk kelleltki laenatud mootorsaag –, aga mina töötasin kirvega. Oli keskmisest puulõhkumiskirvest palju väiksem, aga tubli tööriist, just eelmisel õhtul vanaisa käest teritusest tulnud. Hea oli töötada, võsa kukkus ühest-kahest löögist. Rühmates oli kole palav ja aeg-ajalt tuli teha pause õunamahlaga, mis oli mõne kolmeliitrise purgiga kaasa võetud. Joogivett polnud seal tollal kusagilt saada. Kirvega võsarappimine on varateismelisele väsitav füüsiline töö.

Ei mäleta täpselt, kuidas see nii õnnestus ja mis mul arus oli, aga ühel hetkel, hoides ise teise käega mõneaastasest pajutüvest kinni, mõtlesin poole kirvelöögi pealt miskipärast ringi. Pidurdasin kirve hoo suuresti maha ja kirves langes pidurdusest kõrvalekaldununa vasakule käele. Ei tundnud justkui midagi, aga et töökinnas oli pealt sellest arusaamatust šedöövrist katki, võis eeldada kriimet käelgi. Kui kinda ära võtsin, irvitas käel umbes viie sentimeetri pikkune lõhe, mis hetke pärast punasega täitus. Sain aru, et õnneks ei ole midagi hullu, sest haav oli siiski suhteliselt pinnapealne ja luid-liigeseid ei tabanud. Esimene tunne oli segu kergendusest, et niigi hästi läks, imetlusest vanaisa terituse ja hoobilt tekkinud aukartusest kirve ees. Tõttasin poolmuigvel näoga, aga kirves ilusti kaasas, oma sooritust vanematega jagama.

Proloogiks oli haavapesu õunamahlaga (õnneks oli kaasas puhast haavasidet), veidi tõre isa ja üliähmis ema, kes minuga Tallinnasse traumapunkti kihutas. Seal võsas tookord saadud kerge õppetund ja tekkinud isiklik eluterve suhe kirvesse kui tööriista ning selle kaudu kõigisse terariistadesse püsib tänaseni ja on vast hoidnud mind tõsisematest õnnetustest.

Kiin ERM A 426:2116 ja kirves ERM 18300

Arvi Tragel, näituste meister

Külamees töökirvega kõrtsist tuli koju,

Naine ukselävel seisis, käes kirvepoju.

Esimesel saba lodus, teral hammas sees,

Teisel vihapisar põsel, kirvesilmgi vees.

Hakkas naine hammast, mees tera ihuma,

Hommikuks sõjakirved maetud, külvatud neid pihuga.

Siret Saar, koguhoidja

Esimest korda kasutasin võsakirvest ülikooli ajal, teenisin hooajati metsatöödega raha. Kirves oli mugav, kerge, käepärane. Hindasin ennastki sitkeks ja nutikaks – asi see siis noorel metsakultuuril kuuskede-mändide ümbert võsa maha lüüa pole. Reaalsus oli teine: ma ei suutnud poole tööpäevagagi õiget kiini käsitsemist ära õppida. Kõik tundus lihtne ja loogiline, kui mulle ette näidati, kui palju puud painutada, mis nurga alt lüüa jne. Tegelikult nüsisin nagu lihunik ja sain nii mõnegi paju või pihlakaga vastu silmanägemist. Tegin terve päeva langil kirega tööd, aga sel päeval armastust ei tulnudki.

Joonistas Valeri Titov 1969. ERM EJ 287:14. Joonistas Tanel Tõnissoo 2001 ERM EJ 578:53

Anu Ansu, fotograaf

ERMi kogudes olevatest kirvestest pilte eriti ei tellita. Tegelikult ei mäleta, et keegi üldse oleks kirvest pilti palunud. Aga mis neist tegelikult tellida – seda ju ise järgi ei tee… Suka kood küll ja tanu tikid, aga kodust sepikoda pole igaühel võtta. Kuigi selle järgi jälle ka nagu võtta ei saa – hiljaaegu tellis keegi portsu reprosid meie kunstikogu maalidest – vaevalt, et plaanib kodus järgi joonistama hakata…

Kirvega jääb kokkupuutepunkte üha vähemaks. Nädalavahetusel kasutasin õige mitu tundi puulõhkumismasinat. Ei saa salata, et ikka mõtlesin, eriti kui jändrik puu sattus,  palju kergem on masinaga, kui kirvega sedasama teha. Kuigi pean tunnistama, et kirvest lugu kirjutades tundub see justkui kadunukesest halva rääkimisena.

Pühapäeval puid lõhkudes rääkis mu isa ühe kirveloo. Ta oli omal ajal paljudele kirvestele sellised nn põsed tahaotsa külgedele raskuseks ja vist ka puu laialimineku tarbeks keevitanud. Kui sellise kirve kellelegi välja laenas – ei siis enam tagasi saanud. Vat nii head olid need lisaraskusega kirved olnud.

Tegelikult on meil üks selline ikka veel praegugi kodus alles. Ainult et seda ei jõua keegi õhku tõsta – puulõhkumisest rääkimata. Ilmselt olidki vanasti mehed mingist teisest puust või lausa rauast tehtud.

Peaks vist selle põskedega kirve muuseumisse tooma. Legend eseme kohta on ka korralik. Kirve soetamise kümnend ja täienduste looja on teada. Ei tea, kas on juba selline meil kogus? Pean uurima. Äkki olengi üle tüki aja esimene, kes MuISis kirvepilte üle vaatab?

Külli Lupkin, projektijuht

Sõbralt kuuldud oi-oi, kirvelugu.

Väikse poisina maal vanaema juures olles oli üks põnevamaid kohti kohalik külapood. Seal käis kogu küla koos ja kõik olid omaette põnevad vaadata ja kuulata.

Kaubapäeval tulid alati kõik varakult kohale ja ostmine käis kärmelt, sest laisemad võisid ilma jääda. Leiba osteti ikka mitme pätsi kaupa ja kaks kasti Žiguli õlut oli kohalikele külameestele „korraks köhida“. Põhijoogiks oli ikka viin, mis õllega alla loputati.

Ükskord läks aga asi põnevaks. Poe uks läks tasapisi lahti ja selle vahelt liikus aeglaselt sisse käsi kirvega. Traktorist Karla oli ennast ägedaks võtnud ja tuli poodi kaklema.  Karla mörises, et : „Nüüd hakkab päid lendama nagu kapsapäid!“. Ta hakkas poes laamendama ja lõhkuma, naised karjusid ja mehed rüselesid. Lõpuks saadi kirves kätte ja mees toimetati poest välja. Mutikestel poesabas oli väheke vaheldust ja isegi kohe hea meel kah. Välja arvatud sellel, kes mõistis, et tol päeval vist Karla küll ei pruugi jaksata talle kartulit muldama tulla oma trakatsiga.

Tegelikult oli Karla pigem tasasemat sorti mees, nokitses saeketti parandada või tukastas päikse käes oma traktoriistmel. Kust ta üldse selle kirve sai? Tema tööriist oli ikka rootsi „Partner“, millist lähikülades kellelgi teisel ei leidunud. Aga võibolla oli siis õli otsa saanud. Bents mitte – seda voolas tol ajal kõikjal külluses. Igatahes kirves jah tal seekord miskipärast oli.