Ylicool café!

Indrek Jääts, etnoloog

Jalutasin ükspäev läbi Tartu kesklinna ja pildistasin silte, mis mulle ei meeldinud. Asi polnud mitte nende sisus, kujunduses või kirjastiilis, vaid keeles. Fotografeerisin vaid neid silte, mis olid läbinisti võõrkeelsed või kus eesti keel oli jäetud tagaplaanile. Pildirida on juhuslik ja kaugeltki mitte ammendav.

Mulle tundub, et sellised sildid on vastuolus kehtiva keeleseadusega, vähemalt osaliselt. Seaduse järgi (§ 16, lõige 1-2) peavad avalikku kohta paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam ning juriidilise isiku teadaanded olema eestikeelsed. Neile võib lisada tõlke võõrkeelde, aga eestikeelne tekst peab olema esikohal ning ei tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne. Sama paragrahvi lõige kolm võimaldab aga osaliselt keeleseaduse esmasest mõttest mööda hiilida. Selleks tuleb võõrkeelsed sõnad registreerida kaubamärgi osana ning see tundub olevat üsna levinud praktika. Seaduse täitmise järele peaks valvama keeleinspektsioon.

Minu meelest väljendavad pildistatud sildid ühiskondlik-kultuurilist nähtust, millega eestlased on silmitsi seisnud juba alates ajast, mil hakkas kujunema moderne eesti rahvus. Tegemist on kadaklusega. Oma keelt ja kultuuri ei peeta justkui küllalt heaks ning eelistatakse teisi, suuremaid, mis tunduvad atraktiivsema ja prestiižikamana.

Kadaklus, täpsemalt kadakasakslus oli 19. sajandil suur probleem. Enne rahvusliku liikumise algust tähendas sotsiaalne tõus talupoeglikele eestlastele ühtlasi ka saksa keele ja kultuuri omaksvõttu, sest need olid ülemkihtide tunnused. Rahvuslik liikumine oli mäss selle sajandeid kestnud praktika vastu – ka haritud inimene, kes elas linnas ja kandis moodsaid rõivaid, võis ja pidigi jääma eestlaseks! Eesti keel pidi saama samaväärseks kultuurkeeleks nagu iga teinegi. Eesti keelt toetavaid seadusi tollal muidugi polnud. Kadakluse vastu võideldi siiski päris edukalt, relvadeks eeskätt seltskondlik hukkamõist ning naeruvääristamine.

Nõukogude perioodil esines eestlaste seas mõnevõrra vene orientatsiooni, aga mitte palju. Venelased olid küll nii öelda riigirahvus, neil oli Tolstoi ja Dostojevski, ent samas ajasid migrandid sööklas kotlette ja makarone sisse kühveldades läbi vaid alumiiniumist kahvliga ning kippusid tualetis jalgupidi potiservale ronima. Ma ei räägi siin faktidest, vaid mainest. Nõukogude venelaste suhtes ei olnud eestlastel kultuurilist alaväärsustunnet ning seetõttu nappis ka kadaklust selles suunas.

25 aasta eest saime me vabaks ja integreerusime läände. Esmaseks prestiižkeeleks tõusis inglise keel. Erinevalt vene keelest ei surutud seda meile peale. Me tahtsime seda ise – see seostus vabadusega, avanenud maailmaga, ihaldatud tarbimisühiskonnaga. Nüüdseks oleme jõudnud selleni, et inimest, kes inglise keelt ei oska, peetakse mingiks poolearuliseks maakaks, kes ei suuda eluga sammu pidada. Inimesed, kes minu pildistatud siltidel olevaid sõnu õieti hääldada ei mõista, häbenevad seda välja näidata. Keegi ei taha, et teda kohtlaseks peetakse.

Paljud ärimehed panustavad kadaklusele või põevad ise seda tõbe. Reklaam püüab vastata inimeste ootustele, soovidele ja ihadele. Mõned eestlased ilmselt tahavad, et oleks „nagu välismaal“, „nagu läänes“. Inglise keele kasutamine on üheks võtteks sellise mulje saavutamisel. Kadaklus on oma olemuselt provintslik. Oma pole küllalt hea – kuskil mujal on keskus, mida imetleda ja jäljendada.

Vohama pääsenud kadaklus ei piirdu ainult siltidega. Inglise keel trügib sisse uksest ja aknast, raadiost, televisioonist ning arvutist. Süüdi pole selles muidugi ei keel ise ega mingid selle taga seisvad võõrvõimud. Kõik on kinni meie endi valikuis. Noorema põlvkonna seas võib kohata hoiakut, et eesti keeles ei saagi kõike väljendada. Paljude noorte omavaheline suhtlus kubiseb ingliskeelseist sõnadest ja väljendeist, sest need tunduvad olevat lahedamad, vingemad, löövamad. Ühesõnaga cool´imad. Võin seda väita omaenda tütre ja ta sõprade näite varal. Aastatepikkune osalev vaatlus.

Ma ei taha öelda, et võõraid keeli ei peaks oskama. Vastupidi, väikerahva esindajail oleks soovitatav osata mitmeid keeli. Kui kõik oskavad vaid ühte, suurt ja domineerivat võõrkeelt, siis võib oma ja võõra suhe kujuneda väga ebasümmeetriliseks ning minna tasakaalust välja. Emakeel võib ühel hetkel muutuda tarbetuks ning kaduda mõne põlvkonna jooksul. Venemaa soome-ugri rahvaste juurest leiab selle kohta küllalt näiteid.

Keele säilimise seisukohalt on kõige olulisem selle maine. Haridussüsteem ja seadusandlus saavad seda toetada ja turgutada, ent võtmetähtsusega on ikkagi kõnelejaskonna enda hoiakud. Linnaruumi täitvad sildid ja reklaamid seostuvad otseselt keele prestiižiga. Ühelt poolt nad peegeldavad ning teisalt mõjutavad seda. Neil tuleb silm peal hoida.

Kodulinnas jalutades ei taha, et oleks „nagu välismaal“. Tahaks, et oleks nagu Eestis. Eks suuresti veel ongi. Äridest, mis minu emakeelt küllalt heaks ei pea, hoian eemale. Kui kõik nii teeks, siis kaoks või muutuks need kaunis kiiresti.

2 thoughts on “Ylicool café!

  1. This seems to be a pseudo-problem. As a foreigner coming from another small country, sharing a similar history, and living in Tartu, I can say that we share with Estonians the same fears about our culture and language to dissolve in the blend of English and Russian. However, we must face the reality that due to globalisation and incredibly increased mobility nowadays we cannot isolate ourselves (that would be economic and demographic suicide).
    If speaking about service sector, especially city centres attract foreigners and thus cafes, restaurants and clubs address them in a language that most of them understands. And probably Estonians won’t lose their language or culture because of the signboards. Culture and identity are so much more than a language that it seems even not worth of discussion (but we cannot risk, right?).
    But seems that the main objection of the author is that the international trademarks haven’t translated their names to Estonian. Metro võileiva baari, Pierre kohvik ja restoran, JJ tänav, Eksklusiivne klubi, Kohvik “Naeratus” – seriosly, is this what you are waiting and longing for???
    Have you thought what attracts so many international students (with their tuition fees) to Tartu and thus helps the university to improve their rank and to work on scientific research? This is mainly the international environment – the opportunity to study in English, the possibility to survive without knowing the local language or by knowing just the main phrases etc.
    Let’s face it – language is an important part of the culture, but mainly for the native speakers. For others it can be an obstacle to integrate (yes, I am aware of Russian minority and somewhere majority, but here I don’t mean them alone). As a foreigner with quite good basic level of Estonian, I must remark that it’s highly difficult to find a decent job (apart from dish washing or janitor, or IT, or the university’s research institutes) without a very good knowledge of Estonian language (even if a position itself doesn’t require Estonian). So you can relax – Estonian language will withhold most of the foreigners even to consider staying in Estonia. You will have to deal yourself with the demographical decline. 😉

  2. Kuna kommenteerija paistab eesti keelt oskavat päris hästi (ja see on väga tore), siis vastan eesti keeles.
    Kahju, et ta ei öeldnud, mis maalt ta pärineb. Arvan, et meie rahvaste hirmud on õigustatud.
    Blogiloos oli juttu eeskätt meie linnaruumi täitvate avalike siltide vastuolust keeleseaduse ja selle mõttega. Ma ei arva, et inglise või muus keeles teavitust ei võiks olla. Aga ainult “restaurant” hakkab vastu. Juttu oli keele prestiižist, mitte niivõrd arusaamisest. Ka välismaalased saavad eeldatavasti aru, mis peitub sõnade “restoran” või “hotell” taga. Mõnel maal tõlgitakse isegi STOP märke ja Coca-Cola silte, miks ei võiks meil siis olla Kohvik Naeratus? Kui see tundub kellelegi kentsakas või naeruvääre, erinevalt Cafe Smile´ist, siis see ongli probleem, millest ma räägin. Eestlaste puhul on see kadaklus.
    Eestlased on põhiliselt keelekogukond, keel mängib meie rahvuslikus identiteedis määravatat rolli ja meil pole raske omaks võtta inimesi, kes räägivad eesti keelt hästi. Mingit integreerumist eesti keele oskuseta ma hästi ette ei kujuta. Õigemini ei tahaks kujutada, sest see saaks toimuda vaid eesti keele arvelt – eestlased lähevad üle näiteks inglise keelele. Paistab, et osa noori on selleks valmis ning see teeb mind murelikuks.
    Kas globaliseerumine on vältimatu? Võimalik, et minu kirjatükk on võitlus tuuleveskitega, ujumine vastuvoolu, aga siis on seda ka kogu meie rahvuslik ajalugu alates Kreutzwaldist ja Jansenist. Lihtsam olnuks juba 150 aasta eest saksastuda või venestuda.
    Demograafia on muidugi tõsine probleem, aga nagu ütleb meie uus president: eestlaseks saada võib igaüks. Selleks tuleb muidugi ära õppida eesti keel.

Leave a Reply