See, mis jääb meist alles

Karin Bachmann, maastikuarhitekt, OÜ Kino (Kino on ERM-i maastikuarhitektuurse projekti autor)

ERMi raamatu osas ei ole mul mõtetki proovida objektiivseks jääda – nii tihedalt seotud oleku juures poleks see võimalik, kui väga ka ei püüaks. Suures osas ongi see raamat justkui kollektiivne päevik, mille on kirja pannud hästi informeeritud kõrvaltvaataja. Kõik need inimesed – maastiku-, sise- ja hoonearhitektid, insenerid, kivimehed, projektijuhid, haljastajad jpt -, kelle elust ümmarguselt 10 aastat kulus sügavuti Raadiga tegelemisele, on selles kimbus olemas. Juba raamatu vorm (viis teemavihikut ühes karbis) viitab ERMi käsitlemisele protsessi ja ladestumisena, kus kihte on küll näiliselt võimalik üksteisest eraldada, kuid mis üksikuna vaatajat-kuulajat ometi ei kõneta ning mõjuvad terviklikult vaid koos, ühist nimetajat kandvas raamjutustuses.

 

 

Gregor Taul. Eesti Rahva Muuseumi peahoone Raadil. Essee ruumikultuurist. Fotograafid: Arp Karm, Paul Kuimet, kujundajad: Jaan Sarapuu, Uku-Kristjan Küttis, Maria Muuk, toimetaja: Margit Mutso, keeletoimetaja: Tuuli Kaalep, kirjastaja: Eesti Rahva Muuseum, Tallinna Raamatutrükikoda

 

Raamatul on inimeste nägu – nii, nagu on seda ka ERMi sümboolikal, näitustel, majal. Üks vihikutest räägib DGTst, nende elust enne ja pärast ERMi ning selle ajal. See on mõnus jutuajamine. Meeleolu on just selline, nagu need inimesed tegelikult on – soojad, meeldivad ja tagasihoidlikud kogu oma kuulsuse juures. Eestiski teatakse neid nüüd vist juba päris hästi, sest nende nimesid võib kohata ristsõnades ja laupäevaõhtuse telemängu küsimustes.

Kimbu teine vihik räägib arhitektuurivõistlusest, põhjalikult ja ladusalt. Veel siiani süüdistavad need, kellele hoone arhitektuur ei meeldi, žüriid sobimatus ning läbikaalumata valikus. Vihikus on pildid ka teistest võistlustöödest (makettidena), mis näitab üpris selgelt, miks oli valik tookord õige ja miks tehtaks sama valik ilmselt ka praegu. Võib-olla on nüüd, maja realiseerudes, isegi kergem tõestada, et kõik käigud on õigesti ette ära nähtud. Sest kui miski on õige, hakkavad asjad oma kohtadele asetuma ilma, et tuleks enam väga tagant lükata. Nii on eelkõige asukohavalikuga, mis on ümbruskonna käivitanud, ja olemasolevate sõjaväestruktuuride ärakasutamisega, mis muuseumile sobiliku sisse- ja ka väljajuhatuse moodustavad. Kui esimene, ruumikultuurist kõnelev vihik tutvustab põgusalt ajalugu ja Tartu ning ka üldisemalt Eesti arhitektuuri, siis koos teisega loovadki nad tervikpildi, mis on siiani kogu ERMi temaatikas puudunud. Et milliste suundade, sündmuste ja inimeste kokkusaamise ja -langemis tagajärjel on uus maja selliseks kujunenud ning millist mõju avaldab ta nii praegu kui tulevikus Eesti arhitektuurile, selle uurimisele ja sellest kõnelemisele.

Pildid.

ERM on lõputult fotogeeniline maja, mis lubab ka muuseumikülastaja telefoniga klõpsitud piltidel sotsiaalmeedias kõvasti laigitud saada – rääkimata sellest, et ERMi parklas tehtud automüügipildid tunduvad olevat äriliselt tõhusaimad. Maastik maja ümber on küll taust, kuid kannab jõuliselt kunagiste süsteemide säilinud joonte kaudu sõnumeid, mis teevad temast iseseisva infokandja, pluss universaalne metsikuvõitu ilu ja mõjusus. Kaponiirid, järved, taimed, linnud-loomad. ERMi ja maastikku on tänaseks palju pildistanud nii Eesti kui välismaa profid, seega olen vist ära hellitatud… Aga jaapanlaste tundlike piltidega harjunud silmale tundub raamatu pildivihik natuke tuim. Pildid ei ole otseselt halvad, kuid minu jaoks eraldub neist ükskõiksust ja kaadritagust igavlemist. Samas,  muidugi on iga pildi jaoks oma publik ja seestpoolt välja vaatajana ei olegi see kriitika ehk päris aus.

Sest.

Minu jaoks on see raamat natuke nagu pingelise spordilaagri lõpupilt, kus kõik naeratavad, aga salaja on rusikad veel üksteise togimisest roosad. Sellest hoolimata naeratatakse siiralt ja päriselt, sest erimeelsused on olnud vaid teineteist vastastikku ja meeskonna üldvormi tugevdavad ning nende väljakutsete eest ollakse vargsi üksteisele alatiseks tänulikud. Tekkinud side on kangesti verevendluse moodi. Gregor Taul autorina on selle ära tundnud ja osanud seda rakendades (intervjuu valikud, nopitud tsitaadid jms) suurt tööd õiglaselt ning avatult portreteerida: nostalgiat ja kaasanoogutamist asjaosalistele ning põnevat jutukuulamist kõigile teistele. Ei oskagi kuidagi enam ERMist ja raamatust eraldi mõelda, sest üks on teise heatahtlikult kommenteeritud protokoll, teine aga esimese materialiseerunud utoopia. Soovitan lugeda ja vaadata – tarkust ja mõistmist tuleb hulgim.

 

Raamat on valitud 2016. aasta 25 kauneima Eesti raamatu hulka ja pälvis konkursil ka Eesti Rahvusraamatukogu eriauhinna Kuldraamat.

Leave a Reply