Osalusprojekti köögipool

Tekst: Ehti Järv, uurimisassistent
Jaanika Jaanits, koostöövõrgustike koordinaator

Täna, 22. novembril, avatakse ERMis näitus „Eesti Rahva toidulaud: soustist sushini“, mille eellugu on aga hoopis teistsugune kui tavapärastel näitustel. Nimelt on tegemist näituse „Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000.aastatel“ raames toimunud järjekordse osalusprojekti tulemuste esitlemisega. Kuna näitusse ei ole kõik teemad, mis vääriksid käsitlemist, ära mahtunud, oleme korraldanud tarbimise võimalikult mitmekülgseks käsitlemiseks erinevaid üritusi, loengusarju ja ka osalusprojekte. Viimaste eesmärgiks on anda hääl inimestele, et nad tuleksid ja jagaksid muuseumiga oma lugusid, kogemusi, fotosid vms.

Näitus on koostatud võistlusele “Pildista, mida Sa sööd!” saabunud toidufotode põhjal. Tervet galeriid saab vaadata osalusprojekti veebilehelt http://omalood.erm.ee/. Võistlusel osaleti 597 postitusega, kokku saabus 711 fotot. Projektis osales 319 inimest üle kogu Eesti ning ka väliseestlaste hulgast. Aga siin ei soovi me mitte projekti tulemusi esitleda, neid tulge näitusele vaatama! Seekordse blogisissekande mõte on rääkida ühe osalusprojekti köögipoolest.

Miks korraldab muuseum toidufototeemalist kampaaniat?

Osalusprojekti mõned eesmärgid:
* Koguda materjali inimeste toitumis- ja tarbimisharjumuste kohta, mille kaudu omakorda on võimalik uurida kaasaja argikultuuri.
* Laiendada tarbimisnäituse “Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel” temaatikat.
* Võimaldada ja soodustada kogukondlikku osalust.
* Teavitada inimesi tänapäeva muuseumide tegevuspõhimõtetest.
* Katsetada veebipõhist osalust tehnilisest küljest.

Miks peaks inimene projektis osalema?

* Teema motiveerib – toit ja toiduga seonduv on populaarne teema, inimesed peavad toidublogisid, toitu pildistatakse igapäevaselt ning eksponeeritakse internetis.
*Osaleda võistlusel ja saada auhind. Võistluslik moment lisab kindlasti põnevust, samuti on osalejal võimalik saada oma panuse eest tunnustust.
* Soovitakse jagada pilte oma toidukorrast, söömisharjumustest nii teiste osalejate kui muuseumiga ja saada tagasisidet oma pildi/söögi kohta.

Kuidas kampaaniat ette valmistati?

Ettevalmistusperiood koosnes mitmest etapist. Kõigepealt oli olemas huvi ja vajadus
korraldada “Ostupalaviku” raames järjekordne osalusprojekt. Seejärel tuli idee koguda materjali inimeste tarbimisharjumuste kohta toidutemaatika kaudu. Kui idee oli paigas, algas võistluse korraldamise praktilise poole organiseerimine (üleskutse koostamine, tehniliste vajaduste väljaselgitamine jne). Seejärel tuli vaadata, kas soovitud tehnilisi lahendusi on ka reaalselt võimalik teostada.
Kuna tegemist oli võistlusega, mille jaoks vajati ka auhindu, tuli leida ka sponsoreid. Jõudmaks infoga võistlusest laiema sihtrühmani, otsisime ka koostööpartnereid, kes oma kanalites kampaaniat kajastaks.

Üheks eesmärgiks oli, et pildid ja lood tekitaksid arutelu toidu, toitumise ja tarbimise üle laiemalt. Selleks otsisime ka erinevaid kommentaatoreid, keda kutsusime üles võistlusele saabunud piltidel silma peal hoidma ning oma kommentaaridega diskussiooni ärgitama. Kommentaatorite valiku põhimõtteks sai nende seotus toidukultuuriga.

Kuidas kampaaniat tutvustati, milliseid kanaleid kasutati?

Lisaks tavapärasele info edastamisele pressiteatega, muuseumi kodulehele üleskutse lisamisele ja teavitusele Facebookis, olid koostööpartneritena kaasatud ka Nami-Nami retspetikogu portaal ja Delfi Naistekas. Uudisteportaal avaldas kõigepealt üleskutse ja võistluse toimumise ajal ka mõned lood saabunud fotodest. Samuti avaldati retseptikogu portaali Nami-Nami Facebooki lehel uudis võistluse toimumisest. Sponsoritest jagas üleskutset Fotoluks ning oma Facebooki seinal andis võistlusest teada toidublogija-kommenteerija Marju Randmer (blogi tassike.ee autor). Kokkuvõttes võib öelda, et kõige
rohkem jõutigi omalood.erm.ee lehele tänu Facebooki (9073 vaatamist omalood.erm.ee-sse) ning Delfi Naisteka (2192 vaatamist omalood.erm.ee-sse) kaudu.

Koostööpartnerid võimaldasid info viia selliste sihtrühmadeni, kes muidu muuseumiga nii tihedalt seotud ei ole. See aga tähendas, et kohati hakkas näiteks Nami-Nami mõjul domineerima toidublogijate osakaal ning retseptiraamatutest tuntud pildikeel fotode stiilis. Neid mõjutusi tunnetasid mõned võistlusel osalejad ja ajakirjanikud kritiseerides laetud fotosid “klantspiltideks”. Teisalt suunasid ka Delfi Naisteka tehtud lood võistlusel osalema just teatud tüüpi toidufotodega. Näiteks, kui avaldati lugu võistlusel osalevatest kookidest-tortidest, hakkas saabuma veelgi rohkem kooke ja torte. Niisamuti suunas Delfi kalateemaline uudis inimesi üles laadima pilte just kalatoitudest. Kuigi pärast selle loo ilmumist laeti üles ka mitmeid pilte n-ö tavalistest toitudest.

Kuidas kampaania toimus?

Kõigis kampaania etappides osales kaks muuseumitöötajat. Nende kanda jäi ka peamine suhtlus võistluse toimumise ajal – igapäevaselt oldi hõivatud fotode läbivaatamise ja kinnitamisega, et need pildigaleriis avalikustada. Erinevatel aegadel lisandus veelgi inimesi: kampaania idee formuleerimisel olid kaasatud varasemate osalusprojektidega seotud kolleegid; IT-spetsialist valmistas ette veebilahenduse; kommunikatsiooni ning sponsorite leidmisega abistasid vastava valdkonna töötajad; ning fotodest näituse koostamisel olid hõivatud fototehnik, kunstnikud ja näituse meister.

Üheks kõige enam ootamatusi pakkunud osaks tuleb pidada projekti käimalükkamist. Varasemate osalusprojektide kogemuse põhjal eeldasime pigem lühemat ettevalmistusperioodi. Veebilahenduse loomise tehniliste küsimuste lahendamisele kulus aga rohkem töötunde kui kampaania toimumise jooksul.
Sooviks oli, et saaks üles laadida fotosid, mida oleks võimalik ka koheselt galeriis näha. Samas oli oluline, et juba saadetud fotodele oleks võimalik anda väga kergelt tagasisidet, st ühe klikiga n-ö like’ida ja ka lihtsalt kommenteerida. Põhimõtteliselt sarnane Facebooki süsteemiga.
Põrkusime vajaduste ning kitsukese eelarve kääridesse. Osalusprojektide tarbeks loodud veebikeskkond http://omalood.edicypages.com/ ei ole mugavalt ja kiiresti kohandatav uute eritüübiliste projektide vajadustele. Kindlasti on seda võimalik arendada, aga see nõuab ka muuseumilt rahalisi ressursse, et tellida vajalikku veebidisaini ja programmeerimistöid.

Kuigi osalusprojektid ning erinevate sihtgruppide kaasamine muuseumi tegevusse on järjest enam päevakorral, ei ole selleks veel eraldi rida muuseumi eelarves.
Seega on iga osalusprojekt alati seotud vajadusega leida lisarahastust ning kui rahalist toetust programmeerimiseks leida ei õnnestu, tulebki pöörduda tasuta vabavaraliste veebiplatvormide poole ja kohandada kampaaniat vastavalt sellele, milliseid lahendusi need võimaldavad.

Milline oli ettevõtmise “kasutajamugavus” ehk kui lihtne oli osalejatel kaasa lüüa?

Projekti ette valmistades oli üheks kriteeriumiks võimalikult madal osaluslävi – st et inimesel oleks kerge pilti üles laadida, poleks eraldi registreerumist ega muuseumi-poolseid heidutavaid küsimusi. Samuti oli oluline, et tagasiside andmine postitustele oleks võimalikult lihtne. Foto saatjal tuli täita omalood.erm.ee veebilehel vorm, kus tuli vastata kolmele küsimusele, täita isikuandmete lahtrid ning laadida foto üles. Kampaania korraldajad kontrollisid seejärel, kas fotod on võistluse tingimustega kooskõlas. Kui foto ja kirjeldus olid jõudnud toidufoto portaali, oli osalejal soovitav käia aeg-ajalt vaatamas, kas tema fotot on kommenteeritud või kuidas hinnatud. See oli oluline, kuna võitjate loosimisel osalesid sotsiaalmeedias enim jagatud ning kommenteeritud postitused.

Sotsiaalmeedias jagamise kaudu piltide hindamine on ka üks tehnilistele vajadustele järeleandmise tulemus. Algne mõte ja soov oli, et hindamine toimuks otse piltide juures, kuid seda kasutatud Bloggeri veebilahendus ei võimaldanud. Pildi kohapealne hindamine võimaldanuks anonüümsemat lähenemist ning oleks olnud potentsiaalselt ligipääsetav ka nt neile, kellel sotsiaalmeedias kontot ei ole.

Korraldajate muljed

Projekt, mille läbivaks ideeks on kutsuda ning motiveerida inimesi panustama muuseumi kogumistöösse nõuab korraldajatelt palju aega suhtlemiseks – tarvis on anda tagasisidet, kõrvaldada tekkinud tõrkeid jms.
Korraldajate eesmärk oli ka sisulise diskussiooni tekitamine osalejate vahel. Soovisime näha, mis tekitab rohkem sisulist diskussiooni näiteks toiduainete hankimisviiside või valmistamise osas. Arutelu ärgitamiseks küsisid korraldajad täpsustusi ning püüdsid tõstatada teemasid, mis võiksid inimesi mõtisklema kutsuda. Kuid alati ei olnud võimalust muude töökohustuste kõrvalt arutellu nii kiiresti lülituda, et fotol veel teatud uudisväärtust olnuks. Teatud ajanihkega kommenteerimise probleemiks on aga see, et inimene on juba huvi kaotanud, ta ei pruugi tulla iga päev portaali vaatama, kuidas tema võistlustööl “läheb”. Seetõttu jäid nii mõnedki esitatud küsimused foto autori vastuseta. Sarnast laadi projekti tegemisel tulebki edaspidi arvestada, et korraldajad on ka ise panustajateks, aktiivselt kommenteerides ning aruteluteemasid välja pakkudes.
Ilma kutsutud kommenteerijate abita oleks sisuline arutelu peaaegu olematuks jäänud. Tundub, et inimesed jagavad meeleldi fotosid vaadates tekkinud emotsioone, vähem aga soovitakse arutleda. Veebis toimuva kampaania puhul tuleb rõhutada, et see allub tavapärasele interneti loogikale: me oleme harjunud kiire, peaaegu momentaalse tagasisidega igale tehtud liigutusele. Facebooki pilti postitades ootame like´i kohe, mitte tööpäevadel kella 9-18ni. Seetõttu tuli sageli laekunud kaastöid kinnitada ka töövälisel ajal, et hoida üleval osalejate huvi oma postituse käekäigu vastu.

Inimeste muuseumi tegevusse kaasamise ja osalusprojektide kohta üldisemalt loe: http://www.participatorymuseum.org/read/

Leave a Reply