Maasikate vastu vahetatud auto

Aivi Ross, täiskasvanuhariduse koordinaator

Külli Lupkin, projektijuht

Üheksakümnendate alguses jõudsid Eesti teedele välismaised sõidukid. Paljud käisid autosid ise välismaalt toomas või ostsid kohapealt käest kätte.

Tänapäevases mõistes automüügisalonge oli vähe. Esimene ametlik firmaesindus Eestis avati 1990. aastal – otsa tegi lahti Mercedes-Benz.* Pärast Eesti vabariigi taastamist aastal 1991 hakati küll plahvatuslikult firmaesindusi avama, aga sealt oli väga kallis autot osta, samal ajal kui näiteks Soomest või Saksamaalt võis masina saada üsna vähese raha eest.

Oma esimese lääne auto loo pani kirja Aivi:

„1990. aastal töötasin ülikoolis teadurina. Suvel sõitsime grupi sõpradega, kellest enamik olid ka ülikooli töötajad, teaduste kandidaadid, Soome maasikale. Võtsime ka lapsed kaasa.

Teenisime maasikaid korjates mõne nädalaga rohkem kui ülikoolis mitme kuuga, sest oli rublainflatsiooni aeg. Tõsi, maasikaid oli sel suvel vähevõitu ja meid, korjajaid, jälle liiga palju ning osa rahast kulus kohapeal elamise peale ära, kuid lõbu oli siiski laialt. Maasikatalu pererahvas imestas, et marju on korjama tulnud filosoofiadoktorid. Seda me Soome mõistes tõesti olime.

Laukka küla lähistel ühe väikese hotelli ees seisis kogu suve tilluke must ülimalt sümpaatne Morris Mini. Kuulsin kohalikelt, et see on müügis ja maksaks umbes nii palju, kui mul veel raha järel oli. Auto oli armas ja ihaldusväärne, aga selgus, et omanik on pikalt Hispaanias, auto dokumente ei leitud ja nii pidin unistuse Morrisest maha matma. Aga hammas oli verel ja turu nähtamatu käsi juba laduski pasjanssi. Info minu huvist autode vastu levis välgukiirusel ja nii kuulsin ühel päeval kohalikult boheemlaskunstnikult,  et saadaval on ka üks Datsun Cherry. Kahtlustasin, kas mul selle ostmiseks raha jätkub, aga siis selgus, et auto maksab vaid äravedamise raha. Ma ei mäleta enam, kui palju seda oli, aga nii tuhande marga ringis ehk.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mul olid juhiload 1986. aastast taskus, aga sõidukogemust pärast autokooli õppesõidu eriti polnud. Kord Kihelkonnal olin ema pere „Sigulda Luksemburgiga“ (Žiguli-Luks), mida pereisa hoidis nagu silmatera,  lühikesel harjutussõidul niimoodi väravast sisse keeranud, et kriipisin ära juhipoolse autoukse ja sellest tulenevalt olid mul edasised harjutamisvõimalused nagu noaga ära lõigatud.

Seetõttu mõte omal käel Jyväskylä lähistelt romu autoga Helsinki Eteläsatamasse purjetada, lapsed tagaistmel, pani vere tarretama. Rooli istus keegi minu sõpradest ja sõit kulges õnnelikult sadamani, kus auto lõplikult üles ütles ja me pidime selle laevale lükkama. Üks asja pealt näinud Saaremaa mees ütles selle peale: „Lagus ää.“ Täiesti juhuslikult nägi meie ponnistusi ka lumivalges ülikonnas Lennart Meri, kes seisis reelingu ääres. Tema oli tookord Edgar Savisaare valitsuse välisminister. Sünnipärase diplomaadina ei öelnud tema midagi. Eks Saaremaa mees oli ju ka kõik ära öelnud.

Teisel pool Soome lahte saime auto jälle käima ja otsustasime külastada lähimat bensiinijaama, kus ma pidin esimest korda elus tankima. Autosse istudes tundsin end natuke nagu nais-Nipernaadi, kes on otsustanud romurallil osaleda. Purjetasime uljalt läbi viimase okupatsiooniaja vananaistesuve, vabaduse lähedust ikka veel tunnetamata, murdes pead hoopis selle üle, mis bensiinimargiga kõigele, mis lähenemas oli, vastu peaks sõitma.

blogisse_datsun

Kodus Tartus ilmnes, et minu esimene auto on ühtlasi ka esimene Datsun Cherry Tartu linnas. Õige varsti olin nii palju julgust kogunud, et istusin ise rooli ja sõitsin Tammelinnast Annelinna, tütar tagaistmel kaasa elamas. Sõidu eesmärgiks oli pesukotid pesumajja toimetada. Sest auto meil nüüd oli, korralikku pesumasinat endiselt mitte.

Vana Datsun oli uskumatult vastupidav, elades edukalt üle isegi põdra (looma, mitte põhjanaabri) tahtmatu rünnaku, kui see ühel öötunnil Tallinna-Tartu maanteel peaga esiklaasi põrutas. Auto ja inimesed jäid terveks, põdral nii hästi ei läinud. Esiklaas rippus küll teekonna jätkudes meil ees nagu ämblikuvõrk ja isegi natuke kiikus tuules. Siis sai kohe ka selgeks, et haruldasel autol on omad varjuküljed – uut esiklaasi polnud kuskilt saada. Mäletan ähmaselt vaid seda, et uue klaasi hankimine oli väga keeruline operatsioon, umbes nagu peedist pesumasina tegemine. Keegi teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes Soome vahet käib ja kes oli nõus sealt uue, muidugi pruugitud klaasi kaasa tooma.

Tagantjärele tundub see uskumatu, aga 1995. aastal tahtis üks mu sõber, kes töötas teab mis tähtsas ministeeriumis asekantslerina, mult Datsuni ära osta, oma naise jaoks. Ega ma seda autot palju polnud kasutanud, sest olime asunud Tallinna ja seal ma ei julgenud tookord eriti sõita. Püüdsin kogu veenmisjõudu appi võttes teda ümber veenda, kuna kartsin, et mõni autol leiduv salaviga võiks ilmnemisel suhteid toreda perekonnaga rikkuda. Lõpuks jäin siiski nõusse. Auto sai müüdud ostja pakutud hinnaga ja kahjusid ma ei kandnud. Olid ajad!

blogisse_datsun3

Oma järgmise auto sain ma 1996. aastal, kui asusin esindama üht Inglise firmat Eestis. See oli uhiuus valge Škoda, millega saingi uute autode alal käe valgeks ja vabanesin autohirmust. Järgnesid KIA, Audi A6 (minu absoluutne lemmik) ja Volvo S40. Noblesse oblige – need autod on mind sõidutanud küll Soome kiirteedel, Helsinkis, Riias kui ka Tallinnas, Kuressaarest rääkimata, mina ikka uljalt gaasi või pidurit vajutamas.“

Eesti muuseumid kutsuvad kõiki veebilehel rahvalood.ee jagama oma isiklikke või teistelt kuuldud lugusid üheksakümnendatest. Rahvalood on Eesti muuseumite „Eesti Vabariik 100“ raames ellu kutsutud ühine kogumis- ja uurimisprojekt „Eesti 1987–2000: murdekoht või lahtihüpe”.

Lugusid esimestest lääne autodest Eesti teedel kogub Eesti maanteemuuseum. Kogutud materjali kasutatakse 2017. aasta lõpus valmival näitusel ning 2018. aastal avatavas autokultuuri tutvustavas püsiekspositsioonis.

http://www.amtel.ee/eesti-autonduse-ajalugu

Leave a Reply