Tekst: Katrin Alekand, giid

Fotod: Arp Karm

Olles Eesti Rahva Muuseumi atesteeritud giidina nüüdseks pea kaks kuud aidanud ERMil külalisi võõrustada, neile maja ja näituseid tutvustanud, tahaksin jagada mõningaid mõtteid ja tähelepanekuid uue Eesti püsinäituse osas, et inimene, kes võib-olla üldse esmakordselt ERMi külastab ning uuele Eesti püsinäitusele läheb, ei tunneks end kohe eksi ja kaotsiläinuna. Kui ma peaksin sellisele inimesele lahkelt nõu anda saama, siis ma soovitaksin – võtke kampa kolleegid või  sõbrad, ostke grupipilet ja võtke esimesel korral poolteiseks tunniks giid. Ja ma ei soovita seda mitte selle pärast, et ma ise giid olen. Hea giid aitab esimesest ajaloo-, kultuuri-, eseme- ja mulješokist üle saada ning annab sõbralikult juhiseid Ajarada pidi kulgemiseks. Et iga Kohtumine oleks heas mõttes elamus.

Sest see väljapanek on suur, väga mitmekihiline ning võib tunduda samaaegselt nii lakooniline ja napp kui ka uputavalt küllane, hajusalt seosetu ja samas ühte suurt lugu, kohanemiste, kohtumiste ja ellujäämiste lugu jutustav. See ei ole lineaarne, lihtne, kiiresti hoomatav ning omandatav väljapanek, vaid pigem nagu vana erinevatest materjalidest kokkunõelutud rüiutehnikas piltvaip, kohati pisut lokkiv, teisalt natuke narmendav, kergelt koidest puretu kõrvalt kiiskav nagu vastne viiene, ühtaegu nii sissekantud ja -tallatud, samas ehmatavalt uus, rullikeeramisest kange, mis end ometi aeglaselt ja rahulikult vaatajale-teekäijale avab, pigem justnagu omatahtsi. Väljapanekul on kõrvu interaktiivsed puutelauad, filmitahvlid, klassikalised klaasvitriinis-museaalid; asjad mida lausa peab katsuma ja näppima ning esemed, mida tegelikult puutuda ei tohiks. Muuseum räägib oma lugu väga erinevates keeltes, teeb seda korraga ning puhuti väga valjuhäälselt.

Uus Eesti püsinäitus on lugu, mis koosneb paljudest pisematest lugudest, mida edastatakse ‘omal häälel, omal viisil’. Need on läbi aegade Eesti aladel elanud inimeste lood, argiseid askeldusi või pidulikumaid puhke täis tavalised elud, inimeseks olemise vaevad ja rõõmud, ajaloo valikute ning paratamatuse tunnetatud pudemed. Uus näitus ei ole loomult lihtne ning kuigi selle peatelg liigub sirgelt piki maja, ühest uksest teiseni, kattes umbes 130 meetriga pea kümme tuhat aastat Eesti alade loost, ei ole siin ühte selget rida, mida ajada või mida mööda mõtteliselt minna. Ajarada kulgeb kõrvu teemanäitustega, mis osaliselt haakuvad just selle osaga näitusest, mille kõrval need ruumiliselt asetsevad, teevad aga samas sujuvaid lookeid ning põikeid ajas ja ruumis tagasi või edasi. Kes lapsena armastas mängida ‘Vanaema lõngakera’, see võiks uut näitust küll nautida – lõngakera asemel on siin lihtsalt koos nii võrk kui ka võrgunõel ning -niidid. Sest Eestimaa lugu avaneb aegamisi ning selle kallal peab kannatlikult pusima.

Oma sirgele jooksule vaatamata on Ajarada pigem metsarada, mis oma lugudes hargneb ja lahkneb, ristub ja kaob, seda nii ruumiliselt kui ka mõtteliselt. Inimesel, kes näitusele läheb, on vahel oma lood ja rajad, ootused viitade ja verstapostide, häälte ja sõnumite osas. Aga ei ole kindel, kas ta neid näeb. Või märkab. Lineaarne sirgelt kulgev väljapanek loob ootuse lihtsaks ja sirgjooneliseks ajalookäsitluseks – siin me kannatasime, seal me sõdisime, siis meid vallutati, nii meid… Et oleks suured sündmused ja tuntud nimed. Ja siis… neid ei ole. Vähemalt mitte harjumuspärases esituses. Annaksin siinkohal just giidina uuele näitusele minejale mõned mõttelõngad teele kaasa, ehk on selles abi näitusel orienteerumiseks.

Kui tulla näitusele linnapoolsest, A uksest, siis satub külastaja Ajaraja otsa, mis kannab nime ‘Vabaduse aeg’. Elu raudse eesriide taga on läbi saanud ja kogu maailm on valla, ajaloo edasine kulg on lahti(ne). End vabalt väljendavast ning seda ehk liigagi iseenesestmõistetavalt võtvast eestimaalasest on sümboolselt kohal veel vaid e-residendi kaart, paari sammu kaugusel säutsub noorte ja lastega koostöös loodud näitusel ‘Linnad linnas’ twitteri-kaart reaalajas tähelepanekuid kõigest mis inimestele pähe tuleb. Sama moodi on avatud Ajaraja teine ots, B sissepääsu juurest algav Kiviaeg, kus esimeste Eesti aladele tulnute jäljed kivist tööriistade ja kammkeraamika pudemetena kaovad teadmatusse. Aga mine tea, mis üllatusi sealtpoolt veel tulla võib.

Paljusid külastajaid on hämmastanud nõukogude-aja väljapaneku suurus – Ajaraja periood ‘Elu raudse eesriide taga’ ning sellega kõrvu kulgev ‘Paralleelilmad’, millest Kirsti Jõesalu on kirjutanud kena ülevaate (https://blog.erm.ee/?p=8766). Veel vägagi värskelt meeles mõlkuva läbielatud lähiajaloona paneb see paljusid arusaamatult pead vangutama, et milleks see üldse? Nii küllaselt ja suures mahu? Samas on giidina tore vaadata, et esmasele tõrjuvale käegarehmamisele vaatamata kõnetab selle aja väljapanek inimesi isegi väga, olgu siis kõikides kodudes olnud kaunis ühesuguse valikuga raamaturiiuli, kingavitriini, teksapükste, välismaiste kilekottide või tilkuva kraanikausi kaudu.  Elatud asjad, elatud lood.

Täiesti märkamatult avastab külaline end ‘Moodsad ajad’ nime kandvast näituseosast, mis võtab kokku rahvusliku ärkamisaja, rahvusriigi loomise, linnastumise, suurtööstuste tekke ja modernsed eluviisid. Rahvusliku käsitöö masstootmise preesid, Lorupi klaas, Taska nahkehistöö kõrvuti moodsa kodu elektriliste tööriistade ja rahvusliku ärkamisliikumise kattevarjuks olnud pasunakooriga, taustaks lokomotiiv Lanz (mille taga vahekäiku on peidetud laadamelu hobuseparisnike, potisetude, harjuski ja kaardimooriga) ning Kreenholmi manufaktuuri tossavad korstnad ja päevajaotav vile. Rahutu 1905. aasta sündmused avatakse kolmest erinevast vaatepunktist, kolme erineva inimese lood rääkimas tegelikult ühest ja samast. Keda sa siis usud? Või kus on tõde? Ja kelle jaoks?

Kahe kiirema sammuga jõuab kätte ‘Raamatuaeg’ koos sellega, millest on paljudele ebamugav rääkida ja mida väga mäletada ehk ei taha – nõiaprotsessid ja kaasajas äärmiselt skandaalseks osutunud kuid näitusel vaid ühe sümboolse viitena esindatud pildirüüste sündmused. Ajalugu ja mäletamine ei peagi olema meeldiv meelakkumine ja kenitlev eneseimetlemine, teinekord vaatab minevikust vastu ka pealekaebajast tõbras või lihtne lagastaja. Ka seda peab mäletama. Aga võib-olla võiks sellest perioodist noppida kaasa hoopis mõtte, et siit on kestma jäänud Eesti usuline jaotus ja mitmekesisus, kus lisaks kolmele põhikonfessioonile jäävad usundilist ilmapilti ilmestama ka Peipsi ääres paiknevad vanausulised ning Peko, Tõnni ja kratiga esindatud eestlaste vana usk. Ajaraja alguses, Vabaduse aja juures paiknev münte täis ohvrikivi tõendab, et ka see usu(ndi)line mõtlemine elab meis edasi, on alles. Ja kindlasti tasuks mõtliku pilguga vaadata selle perioodi raamaturiiulit ning piiluda A-tähe sees peituvat aabitsat – meie rahva haridustee, lugemislembus ja tõlkimisusinus saavad alguse siit. Kohe raamaturiiuli kõrvalt kostab regilaulu näituselt hooti valju leelotamist, meenutades, et lisaks kirjalikule mälule on meie pärimuses tallel ka sügav suulise mälu kiht, mis kaasajal võib tunduda ühtaegu nii eksootiline, võõrastav kui ka kummastavalt oma. Sest mäletamine on see, mis loeb.

Ristiusustamise periood räägib uue ajaarvamise saabumisest – lisaks talupojakultuuri töötsüklilisele ajakäsitlusele hakati elama kirikliku kalendri järgi. Järva-Jaani kiriku kella taustal kostev palvepomin kõrvuti hundiodade ja põllutööriistadega ilmestab seda edaspidi normaalseks muutunud ajaarvamise kooseksisteerimist kenasti. Saabunud uut ja sellesse sulandunud vana sümboliseerib ka Kukruse emand, kellega kohtumiseks tuleb pugeda seina ehitatud krüpti, minge ütelge talle kindlasti tere. Kukruse emanda rekonstruktsiooni tutvustav puutelaud paikneb aga juba metalliajas, tema matmiskombestiku tutvustav filmitahvel, kombekalt seina ääres ning seljaga suurema sagina poole, paikneb aga otsapidi sootuks kiviaja piiril. Õmmeldud paadi leidu ja kammkeraamikakilde silmitsedes võib korraks aja maha võtta ja puhata. Kes korralikumat teemavahetust vahele igatseb, võiks astuda näitusealalt välja ning keerata siis vasakule – kogu seninähtud Eesti ajaloo taustale sobib rahvusromantilise teema kujutamine kunstis päris kenasti.

Aga siis – tulge tagasi! Sest see pole veel kõik! Suurem osa näitusest ootab alles ees. Sageli on hea külastaja selleks ajaks emotsionaalselt üsna lõhkirebitud, pendeldades vaimse ning füüsilise väsimuse, ikka veel näriva uudishimu ja FOMO (fear of missing out – hirm millestki ilma jääda) vahel. ERM ei ole enam ühe päeva ja paari tunni muuseum, selle väljapanekute harutamine ja lahtimõtestamine peakski jaotuma mitme külastuskorra peale.

Rõuge linnusest välja kaevatud leidude vitriini taha, tumedate tekstiil-lehtrite sisse jääb näitus ‘Inimene ja looduskeskkond’, mida tasuks pikemalt uurida igal tartlasel või Tartus elanud inimesel. Erinevad saarekujulised väljapanekud käsitlevad just Tartu ning Raadi või Raadi naabrusega seonduvat ajalugu. Vesi, olgu siis kaubeteede või toitjana, sõjad ja tõved puudutavad kõiki. Ning 19. sajandil Eestit tabanud aiandusbuum ja see, kuidas lahendada linnas hügieeni ja käimlaprobleeme on omavahel samuti äärmiselt võluvalt seotud.

Selle näituse vahelt saab minna piiluma ka fondiruumidesse ning näha oma silmaga seda, mida tähendab kogumine, esemeline küllus ja variatiivsus. Hetkel selles ruumis välja pandud õllekannud moodustavad vaid umbes kolmandiku ERMi kogudes olevast kannukogust, kuid oma massiivsusega on see näitus muljetavaldav.

Keskkonnanäituse tagant hakkab otsapidi peale taluelu temaatikale pühendatud näitus – Talu elu, talu ilu. Kihnu Roosi õpetab näitusele sisenejale kohe ilmekalt ja kõva häälega ontlikku riietumist, kes aga sellel lainel veel ei ole võib temast mööda lipsata ja sukelduda kas kurakätt jäävasse ajutisse toiduteema näitusesse ‘Süüa me teeme’ või viskuda Roosi taha jäävasse Keelekatla tuppa, kus saab tutvuda keele kui märgisüsteemi kujunemise looga. Keelekosmoses saab kuulata helinäiteid Eesti murretest, kontakt- ja soome-ugri keeltest, mida kõrvalruumis erinevaid täishäälikuid pasundav kõriorel kipub vahel küll summutama. Aga kel lõpuks toss suisa väljas, võib minna istuda kurtidele mõeldud vibrakino pehmetele istmetele ning vähemalt üritada kuulmist korraks täiesti välja lülitada. Mis tunne on?

Aga ei – taluelu näitusest oleks puhtalt patt mööda lipsata! Ja ega see õnnestukski. Vitriinidesse paigutatud rahvariiete värvika ja tantsiskleva väljapaneku kõrval jooksevad langenud puutüvesid meenutavad madalad laud-vitriinid, millele laotatud vaheldumisi tööriistad ning tahvlid, kus  jooksevad klipid erinevate tööde erinevatest etappidest. Esimene lauarida räägib kehakatetest – naha, villa ja lina töötlemisest ning see suubub kangastelgede ja veimevakkade saarekeseni. Keskmisel lauareal saab aimu kehakinnitusest, leiva ja vedela leiva ehk siis õlleteo osatähtsusest talupojakultuuris. Ja taamal rassib hobune – kolmas osa näitusest räägib metsa- ja puutööga seotust.  Akna juurde jäävas torutüvederägastikus seisab Laatre ristimänd ning selle ees vitriinis leiab hingematvalt ilusa väljapaneku uhkelt nikerdatud rangidest, lookadest, härjaiketest ja sadulatest. Taluelu väljapanek on uuel püsinäitusel ainus tõeliselt segadusseajav näituseosa, kus ahvatlevalt käekauguselele seatud esemed lausa kiusavad end katsuma, aga sellele kiusatusele ei tohiks järele anda. Siin on tegemist vanade originaalesemetega, mis puutumist ei talu, ning tuleks endale vanaema manitseva häälega mõtteis korrata: vaadatakse silmadega!

Sümboolse metsatuka kõrvale jääb ruum, mille ustest kostub teinekord lausa müstilisi helisid. Seinte taha peitunud ‘Aja jälg vaibal’ on samuti ajutine näitus ning lisaks imeilusale värvilisele vaibaväljapanekule on siin üks muuseumi vahvamaid interaktiivseid eksponaate – masin, mis tõlgib kanga muusikaks. Vaibamuusika kuulamiseks saab valida pilte kas ERMi vaipade kogust või pildistada oma käist, kinnast või kaelarätti ja kuulata, milliseid laulvaid sõnumeid sa endaga kandnud oled.

Tagasi väljapääsu poole uidates satub külastaja Paralleelilmade saarestikumetsa, millest paremat kätt jäävas servas on hetkel avatud ERMi osalusnäitusena hobiarheoloogide ehk detektoristide poolt loodud väljapanek ‘Ajakihid’, sellest mõningase vastassuunas ekslemise järel jõuab näitusele ‘Oma ase’. Ja siin võib minna pisitoakestena esitatud teemasaarekeste sisse, istuda diivanil või pikutada nutivoodis ja puhata. Kurakätt jääb muuseumitundide läbiviimiseks tegelussaal ning paremale näitus ‘Riik ja rahvas’, mis passib kenasti seda pikka ajarännakut lõpetama. Rahvuslippude ja -värvidega kirjatud rahvusriigiks kujunemise lugu sobib Eestimaa ajaloos liikumist kenasti kokku võtma – kes me oleme, kust me tuleme ja mida me läbi aja endaga kaasa kanda oleme võtnud. Esimese sini-must-valge lipu nägemine on väga paljudele külalistele spontaanselt osutunud emotsionaalseks ja teinekord isegi härdaks kohtumiseks. Nii palju on nähtud, nii palju on juhtunud!

Tumedast ja kuidagi enesesse mähkunud lipusaalist välja Ajarajale astudes jõuab tagasi ‘Vabaduse aega’, mis annab oma valguse, avaruse ja õhulisusega viimaseks elamuseks tugeva kontrasti meie olemasoleva vabaduse ja valikute üle mõtlemiseks. Uksed on lahti, maailm on valla. Meil on vabadus minna ja tulla.  Ja vabadus alati tagasi vaadata, naasta iseennast leidma, uusi lugusid harutama. Meil on, millest võtta.