Kahekõned sipelgapesas. Nõukogude argikultuur ERMi uuel püsinäitusel

Kirsti Jõesalu, Tartu Ülikooli etnoloog

ERMi uued püsinäitused on olnud nüüd avatud üle kuu aja. Peaaegu kõik eksponaadid ja etiketid on oma koha leidnud, mõned neist tahavad veel sätitamist ja hella käega seadistamist, kuid üldpilt on olemas. Vahendan siin pigem tekkinud muljeid ning juhin tähelepanu ühele alateemale – nõukogude aja kajastamisele näitusel „Kohtumised”.

Uus maja on siginat-saginat täis, vasakul pool restoranialas toimuvad üritused, teisal õppepäevad ja saalides konverentsid. Samal ajal kulgevad külastajad ühest näituse osast teise, neid on eri vanuses ja neil on seega ka kõigil oma kogemused, mis puudutab muuseumi ja argielu. Muuseum toimib elava organismina, kus külastajad valivad oma radu ja vaatenurki. Alustades ajarajast tuleb esile tuua õnnestunud vaatenurk – püsiekspositsioon on esitatud oleviku lähtepunktist. Me kohtume esmalt argisega, mis meid tänasel päeval ümbritseb, ja kogemustega, mida jagab suur osa näitusekülastajatest. Paljudel kohalikel Eesti külastajatel on kindlasti ka isiklik suhe ühe teemaga Eestimaa kahekõnede seas – nõukogude ajaga. Keskendungi siin nõukogude argikultuuri kujutamisele paralleelilmade ja ajaraja kaudu.

ERM on aja jooksul korraldanud palju näitusi, mille keskmes ongi peamiselt hilise nõukogude aja kogemus, nt väiksem ülevaatenäitus „Kile kotti!” Tartu Plastmasstoodete Katsetehase 1980. aastate kilekotid (kuraatorid Anu Järs ja Kristi Kaljumägi, 2004); suuremad teemanäitused „Ise sõime, ise jõime…”, Toidukultuur Nõukogude Eestis (kuraatorid Terje Anepaio, Reet Piiri, Ellen Värv, 2006); Nõukogulik lähetus ellu – noorte suvepäevad Eesti NSVs (kuraatorid T. Anepaio, A. Järs, E. Värv 2008). Sama kuraatorite seltskond ja varem näituse vormis väliseestlaste lugusid vahendanud Riina Reinvelt on seotud ka nõukogude aja esitamisega uuel püsinäitusel. Lisaks on ajaraja nõukaperioodi panustanud Reet Mark ja Paralleelilmade näitusele Reet Ruusmann.

Nõustun kuraator Terje Anepaio tähelepanekuga, et tegemist on nähtavasti nii esimese kui viimase püsnäitusega Eesti muuseumites, kus nõukogude aeg on niivõrd palju tähelepanu saanud. Selles mõttes langes uue püsinäituse avamine nõukogude mälukultuuri suhtes viljakasse aega: on möödunud piisavalt palju aega selleks, et esitada lisaks poliitilistele vaadetele argielulisi kogemusi, ja teisalt on see aeg meile veel sedavõrd tähendusrikas, et sellele nii palju ruumi ja teemasid pühendada. Kindlasti tulevad siin mängu veel põlvkondlikud tõlgendused: keda kõnetavad Kommunaari kingad ja kellele tundub kilekottide vitriin liiga argine ja maalähedane sellises mõjusas arhitektuurses keskkonnas.

ak0141Foto Arp Karm

PARALEELILMAD

Paralleelilmade näituseni jõuab ajarajalt maha pöörates ja kodunäitust läbides. Näitusel on kasutatud isiklike esemeid ja nendega seotud lugusid. Kuraatorid on selle näituse peategelasteks tõstnud Eestiga seotud inimesed, kes on sündinud enne sõda või vahetult selle järel. Välja on valitud 15 inimese elulood, kes ilmestavad nõukogude aja mitmekesisust. Esemete ja lugude abil antakse edasi kogemusi aastatest 1940–1989. Konkreetsete esemete sidumine lugudega on väga hea – just see, mida ühelt kultuurilooliselt muuseumilt oodata. See ühendab kaks etnoloogia uurimistraditsiooni: materiaalse kultuuri ja elulugude uurimise.

bv0031Foto Berta Vosman

Kuraatorid on jaganud näituse temaatilisteks osadeks: suurte klaasseinte läheduses on kokku saanud ajaloosaared, mis iseloomustavad mitmeid nõukogude kümnendeid: 1940., 1950., 1960., 1970. ja 1980. aastaid. Pean tunnistama, et lähenedes esmakordselt näitusele „Talu elu ja talu ilu” poolt ja vaimustudes Teo hävituslenduri kiivrist ning Mai teadustöö loost Välis-Eestis, ei osanud ma kohe seostada, et need sümboliseerivad 1980. ja 1970. aastate kogemusi. Kui hoolikalt kõik saared läbi lugeda, siis on tõesti näha, et esitletud kogemused viitavad ühele kümnendile, kuid haaratav võiks see olla ka läbijalutamise korral. Ehk võiks siin julgemalt kasutada abistavaid viiteid ja pealkirju kas graafiliste lahenduste või projektsioonide abil.

Ajaloosaarte heaks leiuks on 1960. aastaid iseloomustava Anni vitriin ja lugu, kus põimuvad isiklik ja ajalooline. Nii näidatakse meile poliitilist sündmust, mille keskmesse Eesti tudeng võis 1968. aastal Tšehhoslovakkias sattuda. EÜE välisrühma liikmena satub ta olukorda, kus kogeb ja näeb ise Bratislavas Nõukogude vägede sissetungi, jäädvustades neid ajaloolisi hetki vitriinis esitletud Smena kaameraga. (Kusjuures eriti hea leid on sellest ajast alles hoitud lendleht, mis sümboliseerib nüüd seda ajaloolist hetke.) Teisalt on samas vitriinis argine pool, pildistatud on ida ja lääne noori koos vaba aega veetmas. Isegi raske on eristada, kes millist raudse eesriide poolt esindas…

vihalemFoto Berta Vosman

Äratundmist ja kaasaelamist pakuvad emotsioonide saartel välja toodud lood ja nendega kas otseselt seotud või lavastuslikud esemed. Nii on näitusel väljas joogiklaasid, pulmakingitus Jevgenile ja Niinale, kes abiellusid 1967. aastal Kohtla-Järvel, samuti Niina pruutkleit. Esemete kohta jutustab meile oma loo Jevgeni ise. Need lood on räägitud tema emakeeles, vene keeles, mis rikastab kindlasti arusaama Eestiga seotud inimeste kogemustest. Loodetavasti saavad varsti paika ka subtiitrid, et teksti oleks lihtsam jälgida.

jevgeni_autoFoto Berta Vosman

jevgeni_niinaFoto Berta Vosman

Jevgeni loo kõrval on pruutkleit Helmuti ja Aeda 1960. aastal New Yorgis peetud pulmast ning Helmuti lugusid kohtame näitusel veelgi. Nii on ka siin nagu ka ajarajal lähtutud põhimõttest, et esindatud oleksid nii tulijate, minejate kui  viidute lood. Küüditatute ja vangilaagrisse saadetud inimeste lood rulluvad lahti trauma, sõpruse ja kahetsuse kaudu. Lisaks nendele emotsioonidele on aga väljendatud ka edu, rõõm, juhus, valikud, armastus, kohustus ja kirg. Inimlikud teemad, mis puudutavad igal ajastul. Külastajal aitaks lugudesse sisse minna nendesamade emotsioonide konkreetsem esitamine, kuid ka praegusel kujul saared kõnetavad.

aa0106Foto Anu Ansu

bv0021Foto Berta Vosman

Ajarajal kannab nõukogude aja periood pealkirja „Elu raudse eesriide taga” ning nagu mainitud, on siingi soovitud välja tuua inimeste lugusid, kuid üldistavamalt. Jutustatakse üle mere põgenenutest, siia tulijatest-jääjatest ning nende argipäevast. Legendaarset nõukogude aja kultuuritarbimist ilmestab elutoa raamatusein, mille riiulid on täidetud ajastuomase kirjandusega. Soovitan neid kappe kindlasti ka avada – seal tagant avaneb peidetud aardeid. Lisaks on esindatud argised ja märgilised asjad, nagu teksapüksid, kilekotid ja kingad. Nõukogude perioodi moderniseerumisprotsessi esindab väga hästi puutetundlik laud „Muutuv maa”, kus kolhoosiesimehe suu läbi on edasi antud terve ühe kolhoosi, Saadjärve kolhoosi ja sellega seotud Tabivere asula areng. Taavi Teplenkovi esitatud katked on haaravad ja emotsionaalsed. Teemade valikut ilmestab asula kaart, kuid lisaks sellele oleks abiks menüü. Nähtavasti on külastajatel ka puutelaudadega oma kogemused – mõni tabab lennult, kuidas nendega ümber käia, mõni vajab juhendamist.

muutuv_maaFoto Berta Vosman

Nõukogude elu reglementeeritust ja piiravat poolt märgib betoonist piirivalvetsoon ning vabaduse hääli vahendav raadio. Kui üldiselt on ajarajal (vähemalt 20. sajandi pooles) suhteliselt selgelt võimalik järgida liikumist olevikust minevikku, siis nõukogude aja puhul jääb kontseptsioon tulenevalt kujundusest veidi kaootiliseks. Me ületame sümboolse piiri vabaduse aja ja raudse eesriide vahel hoopis omatehtud muruniiduki juurest, sattudes ootamatult silmitsi küüditatute, põgenejate ja tulijate lugudega. Või ühendab muruniiduk nii 90. aastate alguse majandusliku kitsikuse ja nõukogude aja isetegemise vajaduse?

Eestimaa „Kahekõned” on kindlasti näitus, mis ei anna ennast kergesti kätte – mõned selle aarded võivad arhitektuursest ja kujunduslikust lahendusest tingituna jääda esimesel külastuskorral avastamata. Seega soovitan tagasi tulla ning võttagi lähema vaatluse alla üks huvipakkuv teema korraga. Loodetavasti õnnestub muuseumil end nii ka kommunikeerida.

Külastasin ERMi oktoobrikuu koolivaheajanädalal. Tänan Terje Anepaiot oma vaadete jagamise eest.

One thought on “Kahekõned sipelgapesas. Nõukogude argikultuur ERMi uuel püsinäitusel

  1. Viide: Kohtumised tundmatu (ja) iseendaga. Uut Eesti püsinäitust ning selle külalisi vaadeldes. | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply