Halli varjundid ehk kui õiget vastust äkki ei olegi

Eva-Kaia Vabamäe, omakultuuride osakonna metoodik

Mida teha, kui haridusprogrammi ajal üleolevalt käituvate õpilaste õpetajad neid mitte ei keela, vaid õigustavad? Kui kohalikku käsitööd inspiratsioonina kasutanud kunstnik autoriõigusele viidates seda eset kohalikel naistel muuseumisse müügiks teha ei luba? Kui harivatele pereloengutele, kus käsitletakse probleemsituatsioone, tulevad vaid selles vallas juba haritud lapsevanemad? Kui kohalikele sissetulekuallikat pakkuv traditsiooniline käsitöö muuseumiletist müügilt ära soovitatakse korjata ja otse kogudesse võtta? Kui pead tegema näitust rahvakillust, mille osa sa ise ei ole? Kui pead viima läbi muuseumiprogrammi lumisel metsarajal, kuid grupil on kaasas ratastoolis laps? Kui muuseumi suurel välisterritooriumil liigub naaberkrundi kaudu sisse hiilinud piletita tegelasi, kes ütlevad vaid, et ma ju majja sisse ei lähe?

Need ja paljud teised olukorrad iseloomustavad probleeme, mis tänasel päeval muuseumide ees seisavad. Väga keeruline on siin lahendusi pakkuda ja ühte õiget lahendust tingimata ei eksisteerigi. Miks me siis palusime koos Tartu Ülikooli eetikakeskusega muuseumidel neid väärtusarendusalaste tööde konkursi kaudu tõstatada?

Esimese muuseumide väärtusarenduse konkursi võitjad rändkarikaga. Vasakult: Reet Roop Põlva Talurahvamuuseumist (II koht), Maarja Kõuts, Tanel Veeremaa, Sireli Uusmaa muuseumist Miia-Milla-Manda (I koht) ja Tartu Ülikooli Eetikakeskuse juhataja prof Margit Sutrop. Foto: Eva-Kaia Vabamäe

On selge, et muutused ühiskonnas ei leia aset mingite üldiste väärtuste deklareerimise ja nende inimestele kohustuslikus korras pealesurumise kaudu, vaid igasuguste muutuste võti on nende seesmises omaksvõtus. Seega on olulisimaks suunaks positiivsete muutuste loomisel, nagu rõhutas oma kevadises muuseumide meistriklassis peetud ettekandes ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop, ühine arutlemine selle üle, kuidas väärtused meie tegevuses tegelikult avalduvad ning mida me muuta saame. Muuseumidel on tähtis roll inimeste väärtuste-teemalisel harimisel laiemalt ning see, milline on lõpptulemus, sõltubki kahest poolest – nii sellest, kuidas muuseum end mõistab kui ka sellest, milline on ühiskond ja selle ootused.

Ühest küljest avalduvad muuseumide kollektiivi ühised ja muuseumitöötajate praegused isiklikud väärtushinnangud selles, kuidas näiteks ülalkirjeldatud juhtumitega toime tullakse, millisel viisil need lahendatakse. Kindlasti soovib asjasse segatud muuseumitöötaja rahumeelset ja objektiivset lahendust, mis arvestaks kõigi osapooltega. Samas võib ka juhtuda, et mõnikord ei suudetagi mõnd olukorda tegelikkuses nii lahendada, nagu paberil parim oleks olnud, kuna alati on mängus ka reaalsed inimesed oma tunnete ja käitumismustritega. Mõnikord jälle ei leita lahenduse osas toetust ülejäänud kollektiivilt või hoopis juhtub, et erinevad töötajad on sarnaseid situatsioone lahendanud täiesti erinevalt ja sellest tulenevalt tekivad probleemid külastajatega.

Seetõttu ongi väga oluline, et taolisi väärtuskonfliktseid olukordi üldse märkama õpitaks ja leitaks võimalus neid lahti harutada. Probleemküsimuste üle arutlemine tekitab ühise arusaama sellest, millised on muuseumi väärtushinnangud ning loob seega kindlama pinna taoliste igapäevatöös ette tulevate situatsioonide lahendamiseks tulevikuks. Nii ei ole ka muuseumitöötaja oma murega lõpuks üksi, vaid teab kindlalt, et ka kolleegid toetavad samu põhimõtteid.

Eile piduliku lõpu saanud selleaastase ja ühtlasi esimese väärtusarendusalase konkursi valguses on selge, et selle teemaga seonduvat tööd seisab muuseumide ees suurte hulkadena. Või nagu ütles üks minu kolleeg – muuseumid koosnevadki ju puhtalt ainult väärtustest!

Leave a Reply