Baškortostani udmurtide palvused

Eva Toulouze,soome-ugri uuringute professor INALCO (Pariis), TÜ teadur

Udmurdid sattusid Baškortostani erinevatel aegadel alates 17. sajandist, kui nad põgenesid tervete külade kaupa läänepoolsematest udmurdi maadest Vene võimu ja sellega kaasneva vägivaldse ristiusustamise eest. Just ristiusustamine oli neile hirmsa mälestuse jätnud, aga uuel kodumaal valitses hoopis teine religioon – islamiusk – ja moslemid jätsid omausku udmurdid täiesti rahule. Kuid hirm õigeusu misjonäride eest jäi siiski püsima: isegi 19. sajandi lõpus, kui ungari keeleteadlane Bernát Munkácsi püüdis Baškiiria udmurtide juures ainest koguda, aeti ta minema, arvates, et ta on vihatud misjonär.

Tänapäeval pole ristiusk eriti levinud nendel aladel, kus Baškortostani udmurdid elavad. Ka venelasi on seal vähe – enamiku elanikkonnast moodustavad ida-tatarid (nagu Tatarstanis arvatakse) või lääne-baškiirid (nagu Baškortostanis väidetakse). Selle aasta suvel ilmusid aga Tatõšlõ udmurdi külade poodidesse karbid, et korjata raha õigeusu kiriku jaoks rajooni keskuses.

1Kogumiskarp Nižnebaltatševo poes Merkurij, 5.06.2016. Foto: Eva Toulouze

Suuremates udmurdi külades on isegi mošeed, aga tundub, et islamiusulistel pole udmurtidega vähemalgi määral pingelisi suhteid.

2Vilgurti küla mošee, 2009. Foto: Ranus Sadikov

Animistidest udmurte on püütud ka islamiusku pöörata, aga ilmselt olid nende misjonäride meetodid hoopis teistsugused, sest mõned udmurdi külad võtsid tõepoolest selle usu vastu. Nõnda ongi juhtunudki, et kuigi udmurdi usk on praktiliselt Udmurdimaalt ära kadunud, on see just Baškortostanis täiesti elav nagu ka Tatarstanis ja Permi krai Kueda rajoonis. Siin tutvustan ma aga just Baškortostani palvuseid.

Olen 2013. aastast saadik käinud palvuste tipphooajal Baškortostanis, et neid uurida ja dokumenteerida.

3Eva Toulouze püha pudruga Asavka küla mör vös’il, 09.06.2016. Foto: Nikolaj Anisimov

Minuga on seal koos käinud mõnedki Tartu Ülikooli kolleegid, eriti sageli aga antropoloog Liivo Niglas, kes filmis 2013. aasta juunis ja detsembris, 2014. aasta juunis ja 2015. aasta novembris mitmeid palvusi.

4Liivo Niglas filmib Vukogurti palvust, 08.08.2014. Foto: Laur Vallikivi

2014. aasta juunis viibis seal ka religiooniantropoloog Laur Vallikivi ning 2016. aasta juunis folkloristika doktorant Nikolaj Anisimov, kes on udmurt ja valdab kohalikku murret. Lisaks sellele on olnud minuga sageli etnograaf Ranus Sadikov Ufaa Teaduste Akadeemia Instituudist, kes on kohalik udmurt ja sealse religiooni asjatundja. Oleme abi saanud Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorandilt Anna Baidullinalt, kes elab ühes Tatõšlõ rajooni külas.

5Laur Vallikivi ajab juttu naabrinaise Julia Vilgurtiga mör vös’il, 13.06.2014. Foto: Eva Toulouze

6Nikolaj Anisimov kahe külanaisega Nižnebaltatševo külapalvusel, 03.06.2016. Foto: Eva Toulouze

7Ranus Sadikov Asavka külas märkmeid tegemas, 07.06.2016. Foto: Eva Toulouze

unnamedAnna Baidullina Nižnebaltatševo külapalvusel, 03.06.2016. Foto: Eva Toulouze

Esialgu keskendusime Tatõšlõ rajoonile. Esiteks on see on rajoon, millest meil pole mingit ajaloolist infot: keegi 19. sajandi või 20. sajandi alguse uurijatest – olgu nad vene, soome või ungari omad – ei ole seal käinud. Teiseks ja olulisemaks põhjuseks on see, et seal on oma usu palvused säilinud tsüklitena.

Tutvustan siin neid tsükleid ja põhimõtted ning edaspidi keskendun üksikutele tseremooniatele.

Tatõšlõ rajoonis on 19 udmurdi küla, mis asuvad mõlemal pool jõge Jug. See jõgi moodustabki teatud piiri kahe usugrupi vahel: ühel pool on 10 küla (Bigineevo, Utar Elga, Tanypovka, Kõzõljar, Verhne- ja Nižnebaltatševo, Starokalmijarovo, Petropavlovka, Algaa, Dubovka), kus peetakse kollektiivseid palvusi; teisel aga 9 (Aribaš, Juda, Vjazovka, Urazgõldõ, Balzjuga, Majski, Verhnie-, Nižnõe- ja Novõe Tatõšlõ), kus samuti kogunetakse samale palvusele. Need grupid on nimetatud küla järgi, kus nad palvusi peavad, nt Algaa ja Vilgurti grupp.

Vanasti koosnes tsükkel kolmest tasemest ning kõik palvused pidid toimuma enne pööripäeva.

  • Alguses peavad kõik külad ühel päeval (reedel juuni alguses või äärmisel juhul pühapäeval) oma palvuse (gurt vös / гурт вöсь); mõned väiksemad külad ühinevad suuremaga.
  • Nädala pärast toimuvad mõlemas grupis nn kolme küla palvused (kuin gurt vös / куинь гурт вöсь). Need on grupiti erinevad. Vilgurti grupis peavad palvuse Vilgurti, Vukogurti (vene nimega Urazgõldõ) ja Balzjuga küla. Siis aga otsustas autoriteetne ohvripapp (vösas, вöсясь) Nazip Sadriev, et parem on keskenduda olulisematele palvustele ning lõpetas ühispalvused umbes 10 aastat tagasi ära. Algaa grupis aga on läinud hoopis vastupidi: alguses peeti kolme küla palvet (Kalmijarovo, Nižne- ja Verhnebaltatševo), mida kustuti Bagõš vös / Багыш вöсь. Nüüd on osavõtjaid aga rohkem, palvusel käivad kõik selle grupi külad, v.a Kõzõljar. Viimasena ühines Bigineevo kaks aastat tagasi.
  • Kolmas ja suurim palvus on grupipalvus Vilgurtis ja Algaas, mida kutsutakse mör vösi’ks /, мöр вöсь. Tegelikult toimusid palvused enne teistes kohtades – näiteks Vilgurti oma toimus enne rajoonikeskuses Verhnõe Tatõšlõs (nõukogude ajal otsustati see viia väiksemasse kohta). Algaa grupis toimus varem kollektiivne palvus Starokalmijarovo külas, kust see viidi 1978. aastal üle väiksesse Algaa külasse.

Niisugune näeb tsükkel välja juunikuus, talvel (samuti enne pööripäeva) toimub see lihtsustatud kujul: külapalvusi ei toimu, Algaa grupis peetakse Bagõš vös ning mör vös’ile vastav talvepalvus (tol vös) ning Vilgurti grupis vaid tol vös.

Oleme dokumenteerinud kolm Vilgurti grupi külapalvust: Baljzuga (2014), Vukogurt (2014), Aribaši (2015), ning ühe Algaa grupi külapalvuse (Nižnebaltatševo, 2016), samuti nii suvise (2015) kui talvise Algaa grupi Bagõš vös’i (2013), Algaa мöр вöсь’i (2013) ja tol vös’i (2013) ning Vilgurti мöр vös’i (2013).

Järg loole ilmub oktoobris.

Leave a Reply