Nõelasilmast muuseumisse

Tiina Tael, peaarhivaar

Selle aasta võistlusteema „Kolimine“ tõi koos kirjapandud mälestustega muuseumisse ka ühe eseme. Kaaskirja lugedes selgus, et tegemist on soolaleivakingitusega Eesti Rahva Muuseumile uude majja kolimise puhul.

ak0001Vaip. ERM A 1031:141.

Vaiba valmistas ERMi kirjasaatja Helgi Täht (s 1934) Tallinnast, kes ütles, et ta lõpetas tikkimise alles juulikuus. Nii et tegemist on tõepoolest tuttuue vaibaga, mis kummutab natuke müüti, et muuseum kogub ainult vanu esemeid.

Vaiba eellugu on aga natuke vanem, nimelt käis kinkija mäletamist mööda üks meesterahvas muuseumist tema emakodus Läänemaal 1960. aastatel vanavara kogumas. Muuseumisse anti üks vanaema kootud rahvariideseelik, kuid tikitud tekid, mis vanavarakorjajale huvi pakkusid, jäid andmata. Eriti meeldinud muuseumi esindajale üks saanitekk, millel oli tikitud kaks hobusepead ning kahes nurgas hobuserauad siniste ja kollaste iiristega. Seda tekki ei raatsinud proua Helgi aga muuseumile anda, vaid tõi selle Tallinna.

Ühel suvel pani ta teki 8. korruse rõdule tuulduma, et koid sisse ei läheks, ent unustas selle ära. Kui see talle mitme päeva pärast meelde tuli, polnud tekki enam kusagil. Nüüd tikkis proua Helgi muuseumile uude majja kolimise puhuks ise punase vaiba Lihula tekimustri eeskujul. Tema mälestuste järgi oli neil kodus vanasti sellise mustriga tekk, kuid uus vaip on natuke väiksem. Kingitud vaibaga kaasnesid head soovid: „Soovin teile kõigile õnne uues majas, sooja tuba ja sõbralikku meelt uues kollektiivis!“

Hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Helgi on eluaeg olnud käsitööarmastaja ning tema juubeli puhul oli üleval ka näitus „Käsitöö kui sõber läbi elu“. Albumis, mille ta muuseumile kinkis, on rohkesti fotosid tikitud vaipadest, patjadest, seinapiltidest, heegeldatud ja tikitud linikutest ja sallidest, üks kaunim kui teine. Albumi saatesõnas märgib ta: „Eesti naisi on saatnud elus tööarmastus ja ilumeel. Ise oleme me ilutegijad. Põlvest põlve antakse edasi käsitöö oskusi. Nii ka mina olen saanud õpetust ema kõrvalt.“

Tänu sellele, et muuseumis on päris hästi dokumenteeritud, kelle käest mingi ese on kogutud, polnud raske jälgi ajada, kes Helgi emakodus vanavara kogumisretkel  käis. Hoolimata sellest et kogumismatkadel käisid teisedki muuseumid, arvas kinkija õigesti, et tema ema seelik peaks just ERMis olema. (Olgu nimetatud, et tollal kandis Eesti Rahva Muuseum Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi nime.) Ta küll eksis aastaga, sest Läänemaal ja tema ematalus Kaera-Sepal  (Karuse khk, Mäeküla) käidi 1971. aastal ning korjajateks olid teaduslikud töötajad Edgar Saar, Halliki Uibo, Viive Mõtsar ja kunstnikuna võttis ekspeditsioonist osa Lembit Lepp.

Välitööpäevikust leiab 30. mai sissekande: „Alustasime Mäe külast (Mäeküla). Külastasime Toomsauna, Sooaluse, Kaera-Sepa jt talusid. Lahke rahvas oli viimati nimetatud talus, kust saime muuseumile pulmalooga ja seeliku.“ (ERM TA 597)

054520_ERM_A_621_47Seelik. ERM A 621:47.

Kinkis Adeele Laev (1913–1983) Karuse khk Mäeküla Kaera-Sepa t. Valmistas kinkija ema Ann Ots (1870–1943).

035767_ERM_A_621_48Look. ERM A 621:48.

Kinkis Adeele Laev Karuse khk Mäeküla Kaera-Sepa t. Selle loogaga tulnud kinkija esimene abikaasa Kristjan Nõmberg (eestistatud Nõmmemägi, 1906–1943) Adeelele kosja. Pulmad peeti 1932. aastal, mil Kaera-Sepa talus oli majaehitus alles pooleli. Talukoht oli väike, ainult 12 hektarit. Põhiline sissetulek tuli sepatööst.

Helgi Täht saatis tänavu muuseumile lisaks kolimismälestustele veel teisegi loo, „Kuus sugupõlve“, millest pärinevad ka mõned blogiloos toodud andmed.

Leave a Reply