Adru ja sõnnik

Kristel Rattus, Eesti Rahva Muuseumi uue püsinäituse „Kohtumised“ juht

Meil on vaja 10,5 ruutmeetrit adrut ja teist samapalju sõnnikut, et katta sellega osa Eesti Rahva Muuseumi näituse „Inimene ja keskkond“ vitriinidest.

„Inimene ja keskkond“ on üks uue maja 11 üksiknäitusest, mis moodustavad kokku põhinäituse pealkirjaga „Kohtumised“. „Inimene ja keskkond“ vaatleb inimeste ja looduskeskkonna vastasmõju ja uurib näiteks, kuidas ilmastik, maastikud, taimed, loomad, muld ja bakterid on kujundanud meie kultuuri ning kuidas me oleme muutnud ülejäänud loodust. Kuidas asjad, mis meile meeldivad, võivad osutuda elusloodusele kahjulikuks ja vastupidi, pealtnäha ebameeldivad asjad olla eluliselt vajalikud. Miks ja kuidas see on ajalooliselt nii välja kujunenud.

Kogumine

Sõnnik on meil tegelikult olemas. Tartu ettevõtja Märt Potteri aiamaa servas seisab hunnik põllurammu, mille ta on lahkesti nõus muuseumile annetama. Näituse kuraator Liisi Jääts hindab sõnniku tekstuuri ja üldise väljanägemise eksponeerimiskõlbulikuks.

DSC_0023Foto: Agnes Aljas

Adrut peame aga koguma. Hakkame otsima sobivaid adrurandu sõprade ja sotsiaalvõrgustike abil. Meile soovitatakse Muhumaad, Saaremaad ja Kihnut. Kõik need jäävad Tartust ebamugavalt kaugele. Siis peaksime broneerima sobiva transpordivahendi ja praamipiletid, võib-olla ka öömaja, tegema kolm päeva enne lähetusavalduse ja jääma lootma, et tuul määratud ajal adru ikka randa toob. Kuid siis hõiskab Facebookis Marju Kõivupuu, kolleeg Tallinna ülikoolist: „Tulge Tallinna, siit saab kõike!“ Ning kuna ERMi bussil ongi parasjagu Tallinna sõit ees, siis sinna me lõpuks adrut koguma lähemegi.

adruFoto: Liisi Jääts

Sihtpunkt on Pikakari rand Paljassaarel. ERMi buss sõidutab meid parkimisplatsile. Võtame varustuse – kummikud, prügikotid ja mõned rehad selga – ning asume kogumisretkele. Esialgu laiub ees puhas liivarand. Aga juba mõnesaja meetri pärast tervitab meid paljulubav hais ja silma hakkavad ka esimesed adrutuustid. Mida kaugemale jõuame, seda rikkalikumalt adrut on. Kolme-nelja tunniga korjame näituse jaoks vajalikud vetikad kokku.

002Foto: Marju Kõivupuu

019Foto: Marju Kõivupuu

020Foto: Marju Kõivupuu

Materjali ettevalmistamine

Näitusele jõudev sõnnik ja adru tuleb enne ära kuivatada ja 7 päeva miinus 30 kraadi juures külmutada. Nii hävivad materjalis putukad ja nende munad, mis võiksid museaale kahjustada.

Adruga on lihtne – see on juba korjates pooleldi kuiv. Hõre habras tekstuur ei võimalda sellele ka mingit kindlamapiirilist kuju anda. Nii laotab kuraator Liisi adru kodus lihtsalt kuuri alla tuulduma ja paari nädala möödudes on see külmutamise jaoks valmis.

Sõnnikuga on keerulisem. Näituste meister Arvi Tragel on andnud meile täpsed juhised, kuidas sõnnikut näituse jaoks tuleb ette valmistada.

Seame oma nn labori sisse põlluserva sõnnikuhunniku kõrvale. Kõigepealt laotame vastavalt Arvi näpunäidetele maha OSB-plaadid ning katame need kalavõrguga. Need plaadid aitavad anda sõnnikule kergestihallatava kuju. Kalavõrgu mõte on toimida armeeriva materjalina ja ehk lihtsustada edaspidi ka sõnnikuplaatide paigaldamist.

DSC_0031Foto: Agnes Aljas

DSC_0070Foto: Agnes Aljas

DSC_0093Foto: Agnes Aljas

Siis tõmbame kummikindad kätte ja hakkame plaatidele sõnnikut laotama.

Sõnnikuhunniku pealmine kiht on juba üsna kuiv. Esialgu tundubki, et just sellest kihist võiks saada toredad, juba pooleldi kuivanud briketid. Peagi selgub aga, et kuivad tükid ei hakka omavahel kokku. Püüame sõnnikut niisutades voolitavamaks muuta, kuid see ei anna soovitud tulemust. Hoopis tõhusam on kasutada sügavamal hunnikus asuvat niisket sõnnikut, mida on lihtne sobiva kujuga plaatideks vormida.

Erinevalt kuivanust niiske sõnnik haiseb muidugi.

Viskame kuivanud sõnniku hunnikusse tagasi ja pätsime nüüd plaatidele hoopis poolpehmet põlluväetist. Pärast esimesi tagasilööke tehnika täiustub. Peagi suudame moodustada lisaks paksematele ka õhemaid kihte ning luua erinevaid pinnatekstuure. Kokku täidame peaaegu 20 plaati.

Üks on päeva lõpuks siiski selge – tehtust peab piisama. Teist korda me seda parema meelega enam ei teeks.

  1. Täname Liisiga Marju Kõivupuud ja Märt Potterit, samuti kolleege Agnes Aljast, Karin Kasteheina ja Siim Angerpikku, kes ei kartnud käsi mustaks teha ning ettevõtmises kaasa lõid!

Leave a Reply