„Aga osad inimesed elavad isegi Tallinnas ja tunnevad ennast vabalt“. Vabaduse teema Eesti Rahva Muuseumi uuel peanäitusel

Karin Leivategija, uurimisassistent

Eesti Rahva Muuseumi uus hoone Raadil avab külastajatele uksed juba 1. oktoobril. Minu kureerida on uue peanäituse eksponaat pealkirja all „Vabaduste lood“, mis sisaldab 80–90 filmitud intervjuuklippi Eestis elavate inimestega. Olen kahe aasta vältel käinud oma kaameraga lähemates ja kaugemates Eesti paikades, et küsida eri sotsiaalse, kultuurilise, rahvusliku, ealise jm taustaga inimestelt, mis on nende jaoks vabadus.

Sellele suhteliselt abstraktsele ja laialt tõlgendatavale teemale lähenetakse mitmeti. Mõned inimesed rääkisid filosoofilistest ideedest selle kohta, mida nad vabaduseks peavad. Näiteks: „Terve see vabaduse kontseptsioon on täiesti illusoorne. Seda ei ole tegelikult…“; „Vabadus tähendab üha rohkem seda tunnetatud paratamatust minu jaoks…“; „Vabaduse mõte on väliselt maailmalt pilgu ära pööramine. Täiesti enda sisse. Ja seal tõe otsimine.“ Üks intervjueeritav tõdes, et „tõeliselt vaba inimene võib lihtsalt püksid jalast võtta ja puu otsa tagasi ronida“.

Lisaks vaadeldi vabadust ka ühiskondlikus ja sotsiaalses võtmes. Näiteks: „Vahel paneb hämmastama küll, kuidas seda eelmist võimu kiidetakse. Minu jaoks ei ole seal küll midagi, mis mingit vabadust meenutaks…“; „Meil ongi vaba riik, aga paljud inimesed ei tunne ennast siin riigis vabana…“; „Ma kuulun kõige privilegeeritumasse gruppi. Olen mees, mu elukaaslane on naissoost, olen valge nahavärviga. Kui mul oleks teistsugune identiteet, siis tunnetaksin vabaduse piiramist rohkem.“

Ja loomulikult jutustati ka isiklikke lugusid vabadusest ja selle puudumisest. Need lood olid vahel kurvad, vahel ilusad ja helged. Ja mõnikord traagilised: „Ma olin poliitiline vang ja mind pisteti puuri 25 aastaks…“; „Ma olin sõltuvuses millestki, mis hoidis mind ahelais. See lahutas mind jumalast, see lahutas mind võimalusest elada täisväärtuslikku elu…“; „Vabadus on see, kui ei pea kardinaid ette panema. Voh! See on minu vabadus!“

Ka lastele on vabadus oluline teema. Näiteks üks 12-aastane tüdruk kirjeldas: „Meil, lastel, on niimoodi, et kõigepealt on kool või lasteaed ja siis tuleb süüa ja siis on kohe trillallaa-trullallaa. Ja siis magama.“

Kõik need inimesed on sellesse projekti sattunud omal moel, enamasti tuttavate, sotsiaalvõrgustike ja meedia kaudu. Mida aeg edasi, seda eesmärgipärasemalt ja teemapõhisemalt hakkasin intervjueeritavaid otsima. Inimesi, kes räägiks hirmust ja vabadusest, armastusest ja vabadusest, riigikaitsest ja vabadusest jne. Samuti proovisin katta kõik vanusegrupid: noorim on 5-aastane ning vanim 95. Pöörasin tähelepanu ka soolisele tasakaalule.

Praeguseks olen teinud 70 intervjuud, mis moodustavad minu jaoks väga omanäolise kollaaži inimeste maailmavaatest, tänapäeva Eesti elust ja ühiskonnast ning ka meie lugudest läbi 20. ja 21. sajandi. Vabaduse teema kaudu avanesid mulle elulood ja inimeste elukogemusest lähtuv filosoofiline maailmavaade. Mul on hea meel, et see teema inimesi nii isiklikult ja sügavalt puudutab ning et igaühel on vabaduse kohta oma seisukoht.

Need kaks lugu pärinevad intervjuust kõige noorema ja kõige vanema inimesega: Annabeli (s 2008) ja Heliga (s 1929).


Leave a Reply