Osavad nagu kiviaja inimesed

Kristiina Johanson, arheoloog

Me oleme harjunud mõtlema, et meil praegu kasutada olevad võimalused teevad meist osavamad inimesed – tehnika areneb ning me suudame ja oskame üha enam ja järjest lühema ajaga. Meil on kogu aeg kiire ja me usume, et ainult pidevalt end tagant kihutades on võimalik midagi saavutada. Seetõttu on aeg-ajalt värskendav oma kogu-aeg-on-kiire maailmast välja astuda ja teha midagi arhailisel ja aeglasel kombel. Kiviaja tehnikate töötuba pakkus selleks võimaluse.

16. aprillil ERMi jääkeldris toimunud töötuba juhendas Saksa eksperimentaalarheoloog Wulf Hein, kes on aastaid tegelenud erinevatest materjalidest kiviaegsete esemete koopiate valmistamisega. Eriti armsad on talle jääaegsed kunsti- ja tarbeesemed. Viimasel jääajal oli Põhja-Euroopa, sealhulgas ka Eesti ala, paksu jääkilbi all ning inimesi siin ei elanud. Jääst vaba Saksamaa lõunaosas asuvatest koobastest on leitud aga palju jälgi paleoliitilisest asustusest. Just siit leitud esemeid üritasimegi jääaja töötoas kopeerida.

3Tulekivi töötlemine. Üleval vasakul: kasutusvalmis nukleus – tulekivikamakas, mille küljest lüüakse kilde ja laaste, neid saab hiljem tööriistadena kasutada, üleval paremal: Wulf lööb nukleuse küljest laaste; keskel paremal: valmis laastud, keskel vasakul: retuššimine – laastu küljest peene otsaga survitsaga pisikeste killukeste lahti surumine, et saada kaunis ja töökindel tera; all paremal: kõõvitsa teritamine, all vasakul: kasutamist ootav kõõvits. Fotod: Jaana Ratas

5Tulekiviga luu saagimine võttis võhmale nii suured kui väikesed. Foto: Wulf Hein

Koolitusele oli Wulf kaasa võtnud hulgaliselt toormaterjali: põhjapõdraluid flöödi ja nõela tegemiseks, päris mammutivõhka väikeste helmeste ja ripatsite tegemiseks ja tulekivi luutöötlemiseks vajalike tööriistade valmistamiseks. „Kiviaegsete“ tööriistadega töötamine aitas kaasa mõistmisele, kuidas mingeid esemeid võidi aastatuhandeid tagasi teha, kui kaua see aega võttis ja kuidas neid kasutada.

Luust flöödi tegemine

Muusika on väga vana, aga kui vana, ei tea keegi täpselt. Hetkel on vanimad kindlad flöödid pärit Lõuna-Saksamaa paleoliitilistest koobastest ning need on vanemad kui 36 000 aastat. Inimesed kasutasid nende tegemiseks enamasti põhjapõdra- või linnuluid, harvem mammutivõhka. Eriti uhked on näiteks Hohle Felsi koopast leitud kaeluskotka tiivaluust viie sõrmeauguga muusikariist või Geißenklösterleni koopast Ulmi lähedalt leitud tükkideks purunenud mammutivõhast flööt.

2Luust flöödi tegemine. Üleval vasakul: läbisaetud luuots koos tulekivist saega, üleval paremal: tulekivist puurid valmis kasutamiseks; keskel: sõrmeavade puurimine; all vasakul: flööt ootab puhumist, all paremal: Wulf võlub „torust“ helisid. Fotod: Jaana Ratas, Kristiina Johanson

Meie meisterdasime flöödi põhjapõdra sääreluust. Töötlemiseks kasutasime ainult tulekivist tööriistu, mida Wulf järjest ühest suurest tulekivinukleusest lahti löödud laastudest valmis nikerdas. Flöödi tegemiseks pidin sääreluu ühest otsast jupikese ära saagima, et saada võimalikult sirge „toru“. Saagimine tulekivist noakesega oli üpris aeganõudev. Mitu korda tuli tahtmine rauasaag välja otsida ja sama töö oleks saanud tehtud kordades kiiremini. Mõned tunnid hiljem, kui sirge luutoru valmis, tuli puurida sõrmeaugud. Selleks tegi Wulf tulekivist terava otsaga puurid, millega puurisin kolm võrdse läbimõõduga auku üksteisest võrdsele kaugusele. Viimaks tuli voolida huulikuosa – luutoru ühe otsa ümara külje voolisin noaga õhukeseks ning lõpuks viimistlesin liivakivist lihvimiskivil. 5–6 tundi tõsist nühkimist ja lihtne flööt oli valmis. Mängimine oli sõna otseses mõttes omaette ooper. Selleks, et flöödist häält kätte saada, oli oma nipp – alumine lahtine ots tuli peopesaga sulgeda ning puhuda õrnalt flöödi teisele otsale või pigem sellest üle – nagu pudelisse puhudes. Kui heli käes, sai sõrmeavasid sulgedes ja avades hakata päriselt mängima. Nagu tänapäevaste flöötidegi puhul, tekitas erinevate avade sulgemine ja avamine vastavalt madalamaid ja kõrgemaid toone. Nagu selgus, ei olnud „pudelisse puhumine“ sugugi nii lihtne, kui alguses tundus – vaid üksikutel õnnestus heli kätte saada. Et aga pillid kõik mängukõlblikud olid, selle tõestas ära Wulf, kes igal valminud flöödil lühikese pala ette mängis. Ilmselt olid ka jääajal omad meistrid, kes pille tegid ning neid mängida oskasid. Väidetavalt on sellel samal kolme sõrmeavaga põhjapõdraluust torul võimalik mängida kõiki suuri klassikameistreid.

Luust nõela tegemine

Teine pikemat nikerdamist nõudev projekt oli luust nõela valmistamine. Teadaolevalt on varaseimad luust nõelad Euroopas valmistatud 18 000 aastat tagasi. Jääkilbi all ägavast Põhja-Euroopast lõuna pool, Kesk- ja Lõuna-Euroopas laius stepp, kus hulkusid ringi põhjapõtrade karjad – vaese taimestikuga alal oli see inimeste peamine toidus. Karmi kliima tõttu pidid kehakatted olema soojapidavad, jahipidamisel tuli olla liikuv ja kiire. Seega, unustame pildi kiviaja küttidest kui rohmakaid ja jalgu jäävaid palakaid kandvatest metslastest ja kujutame ette kütte põhjapõdranahkadest kehasse õmmeldud elegantsetes mammutivõhast helmestega kaunistatud rõivastes, mis hoidsid keha sooja ja andsid kütile liikumisvabaduse. Rõivaste kokkuõmblemisel kasutati niidiks kõõluseid või naharibasid, mis pisteti tihkesse nahka uuristatud aukudest läbi ning põimiti. Aga juba paleoliitilistest asulatest on leitud nii väikesi silmaga saledaid nõelu, mis lubab oletada väga peene niidi, näiteks metshobuste jõhvi, kasutamist. Need filigraansed esemed on võrreldavad tänapäevaste metallnõeltega. Valdavalt on kiviajal niidiks kasutatud taimseid kiude – puude niint (eriti pärna), aga ka rohttaimi (kiviaja lõpust juba lina, kanepit, nõgest). Eestist ei ole kiviaegseid luunõelu seni leitud, mis aga ei tähenda, et rõivad õmblemata jäid. Kasutada võidi ka näiteks puust nõelu, mis aga arheoloogilises materjalis reeglina ei säili, või õmmeldi riided kokku luunaaskli või tulekivist uuritsaga tehtud aukudest läbipistetud niidiga. Eesti varaseimad luust õmblusnõelad on leitud alles pronksiajast. Lisaks rõivaste kokkuõmblemisele on jämedate luunõeltega harrastatud omapärast nõeltehnikat, arhailist kudumis- ja heegeldamiseelset käsitööviisi, millest kõige varasemad märgid on Eesti naaberaladel säilinud juba kiviaja lõpust. Tänapäeval „nõeluvad“ vanade käsitöövõtete huvilised nõeltehnikas pisemaid esemeid, nagu mütse, sokke ja kindaid.

1Luust nõela tegemine. Üleval: luu soonimine uuritsaga ja läbisoonitud luu; keskel paremal: otstest läbi saetud luutikuke, keskel vasakul: luutikukese kraapimine õhemaks ja ümaraks nõelaks; all vasakul: kasutusvalmis luunõel, all paremal: nõel omas elemendis – juba on valminud proovilapp. Fotod: Jaana Ratas, Mari-Liis Posti, Wulf Hein

Luust nõela tegemiseks sobib hästi suurema sõralise pindluu. Töötoas olid meil nõelte tegemiseks kasutada põhjapõdra pindluud. Wulfi õpetussõnade saatel hakkasin kõigepealt luud looduslikku õnarust järgides uuritsaga kraapima, aeg-ajalt luud niisutades, et see pehmem oleks. Kui lõhe sisse soonitud, pöörasin ette luu teisel küljel oleva loodusliku õnaruse ning kraapisin ka sealt, kuni peenike luutikuke oli pindluu küljes kinni vaid kahest otsast. Need saagisin tulekivist noaga otstest läbi. Nüüd tuli pikast peenest luutikust vormida nõel – uuristada silm, lihvida ümaraks küljed ning teravaks nõela ots. Silma uuristasin kahelt poolt tulekivist tööriistadega kraapides ja puurides. Lõplikult siledaks poleeritakse silmaauk nõela kasutades. Viimaks lihvisin nõela käepärastel liivakivitükkidel ümaraks ja siledaks. Umbes 4 tundi pärast seda, kui pindluud nõutult sõrmede vahel keerutasin, olin saanud luust nõela omanikuks.

6Sellest pindluust saab päeva lõpuks nõel. Foto: Wulf Hein

Lõpetuseks

Üsna tihti kujutatakse mitukümmend aastat tagasi elanud mammuti- ja põhjapõdrakütte kui vaevatud metslasi, kes mõtlesid vaid toidust ja peavarjust ning kelle elus polnud kohta kaunitele kunstidele. Aga tasub vaid meenutada näiteks nn veenuse kujukesi või koopakunsti, et saada aru, kui ekslik see arvamus on. Me teame, et nad kandsid kehasse õmmeldud helmestega kaunistatud rõivaid. Nad oskasid voolida muusikariistu ja neist imetabaseid helisid võluda. Nende tööriistad ja jahiks vajalikud otsikud olid oskuslikult tehtud. Kiviaja tehnikate töötuba andis võimaluse (korraks ja väga kaugelt) kiigata nende osavate inimeste ellu. Minu jaoks oli see silmiavav kogemus.

44 Valmivad flöödid ja nõelad. Veetass pidi käeulatuses olema, sest luu pidev niisutamine muudab selle pehmemaks ja paremini töödeldavaks. Foto: Jaana Ratas

 

Leave a Reply