Tekst ja fotod: Karoliine Korol, konservaator

Taban ennast nii mõnigi kord mõtte juurest, et restauraatori tööd võib teisisõnu nimetada esemete arstiks. Eriti loogilisena kõlab see mänguasjade, eelkõige nukkude või loomakeste „ravimisel“.  Erialaliselt olen sellisest vaatenurgast olnud „kosmeetik“, „nahaarst“, „ortopeed“, „silmaarst“, „kirurg“ ja nüüd siis ka  „ilukirurg“.

Paar kuud tagasi andsin töökaaslasele lubaduse, et päästan tema kaks lapsepõlve lemmiknukku õnnetust olukorrast, millesse perekonna pikakõrvaline ja eelkõige teravate esihammastega lemmikloom need pannud oli. Kes oleks arvanud, et kääbusküülikule meeldib nn plastisooli (pehmendatud polüvinüülkloriid) salaja krõmpsutada?

Eellugu

1969. aasta novembrikuus sai üks plikatirts oma 4. eluaasta täitumise puhul kingituseks toreda punapäise nuku. Lelu nimetati Annikaks. Kolm aastat hiljem lisandus samuti sünnipäevakingina pikajuukseline brünett Anneli. Eks nukke oli lapsel teisigi, kuid Annika ja Anneli olid mängumaailma peamisteks tegelasteks. Pärast kolmekümneaastast pausi astusid nukud taas mängurolli, kui nendega asus mängima endise omaniku tütar. Uues mängumaailmas nimetati punapea Stellaks, mustajuukseline sai aga hüüdnime „mustlane“. Jällegi olid nukud lemmikute nimekirjas, vaatamata hulgale modernsetele beebi- ja barbienukkudele.

2015. aasta sügisel tõi pere teine tütar nukud Saaremaalt Tartusse. Stella ja „mustlane“ asetati kenasti diivanile istuma, et need oma uut mängude võtteplatsi silmitseda saaksid. Keegi ei osanud arvata, et perekonna kõige värskem liige, kääbusküülik, omakorda nukke jälgima asus. Leidnud sobiva hetke, otsustas küülik järele uurida, mis uued põnevad asjad talle toodi. Ja seda loomulikult maitstes. Stella kaotas degusteerimise käigus neli varvast.

Et plastikuablas lemmikloom nuku teiste varvaste kallale ei asuks, laotas nende kolmas omanik isutekitavatele nukujalgadele tekikese. Aga oh õudust! Jänese hammaste vahele sattusid nüüd hoopis nukkude täiesti kaitsetud ninad!

 

 

 

Ettevalmistused ja „operatsioonid“

Enne päästmisaktsiooni, tuli põhjalikult hinnata nukkude kahjustuste ulatust. Mõlemad olid tugevalt määrdunud. „Mustlase“ käsi ühendav kumm oli purunenud. Nukkude juuksed olid räsitud ning õhkusid kerget koppelõhna. Ja siis need ninad …

Restaureerimismeetodite ja sobivate materjalide leidmiseks tuli mitmeid katsetusi teha, mis puudutasid pehmendatud polüvinüülkloriidi puhastamist ja liimimist. Selle tarbeks sai hangitud katsenukk (mis hiljem osutus ka ninadoonoriks).

Liimimiseks sai katsetatud nelja adhesiivi, mis kõik lubasid pehmet PVC-d ühendada: Moment 100%, Casco Strong Epoxy Rapid, Finbullet 3 min Power Epoxy ja Bison Vinyl Plastic. Kolm esimest liimainet andsid väga kesise tulemuse. Seevastu viimane moodustas suurepärase liimühenduse! Nukkudest ühele, „mustlasele“, õnnestus leida peaaegu sobivas toonis ja suuruses doonornina. Teisele tuli  ligilähedases toonis pehmendatud polüvinüülkloriidist nina ise välja modelleerida.

Pärast „iluoperatsiooni“ ootas nukke ees juuksehooldus (pesu neutraalse šampooni ja palsamiga). Brüneti nuku käed said taasühendatud ning valmis need kaks kaunitari olidki! Rõõmsat mängimist!