Endel Tulvingu arhiiv: mälu-uurija mälu

Jaan Aru, Tartu Ülikooli ajuteadlane

Endel Tulving on Eesti teaduses nagu Arvo Pärt muusikas. Nii nagu on muusikahuvilisi, kes teavad Eestist vaid seda, et Arvo Pärt on eestlane, on ka teadlasi, kes on Eestist kuulnud vaid Endel Tulvingu nime. Endel Tulving põgenes Teise maailmasõja lõpus Eestist ja on oma teadlasekarjääri teinud peamiselt Torontos. Kuid sellest hoolimata on ta olnud aastakümneid toeks Eesti teadlastele ja teadusele. Hiljuti kinkis ta Eestile oma arhiivi, mis on ERMi arhiivis uurijatele kättesaadav alates 2017. aasta sügisest.

bv0005

Endel Tulving ERM Fk

Elu jooksul kogutud teadmised ja kogemused – mälu – on aluseks sellele, kes me oleme. Endel Tulvingu panus mäluprotsesside mõistmisesse on nii põhjapanev, et näiteks ingliskeelses Wikipedias seisab tema kohta muu hulgas: „Inimesed oleksid nõus, kui öelda, et ta on läbi aegade kõige loomingulisem ja nupukam teoreetik mäluteaduses…” Ma pole üldse kindel, kas Endel Tulvingu enda jaoks on see kompliment. Tema suured ideed ei põhine siiski mitte ainult mõtlemisel, vaid eelkõige tarkadel eksperimentidel.

Endel Tulvingu suurte avastuste hulgas on kõige tuntum ehk semantilise ja episoodilise mälu eristus. Semantiline mälu on meie üldised teadmised maailmast: Prantsusmaa pealinn on…, kotleti sisse käib… või ehk nüüd uus teadmine, et Endel Tulving on maailmakuulus mäluteadlane. Episoodiline mälu aga sisaldab episoode, näiteks mälestust äpardusterohkest Prantsusmaa reisist; esimesest korrast, mil te ise kotlette tegite, või meenutust sellest, kust te täpselt lugesite Endel Tulvingu ja Arvo Pärdi võrdluse kohta. See semantilise ja episoodilise mälu vahe näib ilmselge, aga nagu teaduses (ja maailmas) ikka, tuleb esiteks millegi peale tulla ja seda veenvalt näidata, enne kui see ilmselgeks saab.

Kuid lisaks sellele on Endel Tulving teinud palju muudki originaalset. Näiteks on mäluprotsesside üldisel mõistmisel fundamentaalselt oluline ka kodeerimise spetsiifilisus. Selle hirmsa sõnapaari taga peidab end iseenesest väga lihtne idee: mälujälje meenutamisel ei loe mitte ainult see, mis on talletatud, vaid eelkõige see, kuidas see miski on talletatud. Toome esiteks ühe klassikalise näite katsest, millega Endel Tulving üritas veenda oma kolleege kodeerimise spetsiifilisuses. Oletame, et lugeja peab meelde jätma järgnevad sõnad: mahl, limonaad, piim, tee, vein, konjak ja kali. Oletame veel, et kui tal kahe minuti pärast palutakse need sõnad meelde tuletada, unustab ta sõna tee. Eksperimendi läbiviijal on lihtne see meelde tuletada vihjega „seda on näiteks rohelist ja musta”. See kerge vihje toob kohe meelde sõna tee. Aga kui lugejale öeldakse vihjeks „seda on kruusa või liivaga”, oleks ta ilmselt isegi rohkem segaduses kui enne. Need kaks vihjet (rohelist ja musta ning kruusa ja liivaga) on sõnaga tee seotud enam-vähem samal viisil, kuid määrav on see, et esitatud nimekirjas (teiste jookide kontekstis) kodeeris lugeja sõna tee tõenäoliselt ilmselt joogina, mitte kruusa- või asfaltteena. Seega, ehkki sõna on ju sama, loeb meeldetuletamisel see, kuidas see sõna kodeeritud sai, kas joogina või mõnes muus tähenduses. Kodeerimise spetsiifilisus ütlebki lihtsustatult, et meeldetuletamise edukuse määrab see, kuivõrd sarnased on meeldetuletamise ja mällu salvestamise ajal kontekst ja keskkond (kuivõrd sarnased on nende kahe tingimuse vahel aju aktiivsusmustrid). (Tegelikult on asjaolud pisut keerukamad nagu teaduses ikka.)

Kindlasti võib mõni lugeja õlgu kehitada ja arvata, et tegu on tühise fenomeniga, mis ilmneb mitmetähenduslike sõnade korral. Kuid tänaseks on selge, et me teeksime vea, eirates kodeerimise spetsiifilisuse printsiipi, sest ükskõik kui keeruliselt see fraas ka ei kõla, annab see meile mäluteaduse kõige praktilisema soovituse asjade meenutamiseks. Kui tahate mingit sündmust või fakti mäletada, minge vaimselt tagasi sinna olukorda, kus te olite selle sündmuse toimumise või fakti õppimise ajal. Kui teil on tarvis meelde tuletada vennapoja nime ja te olite selle nime kõlamise ajal just tulnud väsitavalt jooksuringilt, siis tuleb teil see nimi paremini meelde pärast väsitavat jooksuringi. Kui õpite eksamiks, siis tasub näiteks närida mingit spetsiifilise (nt kurkumi) maitsega närimiskummi ja sama maitsega näts endale ka eksami ajal suhu panna (iga eksami jaoks oma). Endel Tulving avastas, et mälusisu meeldejätmine ja meenutamine sõltub alati sellest, millised muud mõtted ja ajuseisundid parajasti aktiivsed on.

Endel Tulvingu ideed on olnud inimese mälu ja aju paremal mõistmisel revolutsioonilised. Tõin esile vaid kaks teoreetilist läbimurret, kuid Endel Tulvingu nime taha võiks neid kirjutada trobikond. Süstemaatilisemat ja põhjalikumat ülevaadet tema tööst ja selle mõjust on võimalik lugeda 2002. aastal eesti keeles ilmunud raamatust „Mälu“ (tõlkinud ja toimetanud Marika Rauk ja Jüri Allik).

Kahjuks pole teaduses nii, et kolleegid iga vahva idee peale püsti hüppavad, aplodeerivad ja õnnitlema jooksevad. Ei, pigem kas ignoreeritakse neid mõtteid või heal juhul vaieldakse aastaid, enne kui need omaks võetakse. (Nagu Endel Tulving on selgitanud: lõpuks ütlevad kõik muidugi, et nad teadsid seda juba ammu.)

bv0006

Endel Tulving ERM Fk

Arhiivist leiab mitmeid vaidlusi Endel Tulvingu ideede üle. Tõepoolest, suur osa 1019 säilikust on just kirjavahetus tema ja teiste teadlaste vahel. Endiste kasvandike ja heade sõpradega vahetatud kirju on ka palju, aga ega needki pole täis kiitust ja õlale patsutamist. Teaduses peetakse tihti tuliseid vaidlusi just heade kolleegidega, kelle puhul pole kartust, et nad asja liiga südamesse võtaksid. Ja teisalt on tudengid tihti need, kes tahavad endise juhendaja ideedele veel vürtsi lisada ning tema varjust üle ja välja hüpata, tema mõtetega otseselt vaieldes ja võideldes.

Vaidlusteks on ka põhjust. Ehkki Endel Tulving on andnud uusi vaatevinkleid mitmetele teadusprobleemidele inimese mälu kohta, on mäluteaduses mitmed fundamentaalsed küsimused veel lahendamata. Miks mõned faktid ja sündmused jäävad paremini meelde? Kuidas varasem kogemus aitab meil uut teadmist salvestada? Mis see mälusisu ülse on? Kuidas mälusisu on meie ajju talletatud? Või kui tulla tagasi semantilise ja episoodilise mälu vahe juurde: on selge, et kuidagi luuakse episoodilisest mälusisust aja jooksul semantiline teadmine. Aga kuidas täpselt? Kui pikka aega see võtab?

Olen kindel, et Endel Tulvingu arhiiv sisaldab kirjavahetust, kus on nendel teemadel juba vaieldud ja arutletud. Seega pole kahtluski, et see pakub lõputult juhtlõngasid praegustele ja järgmiste põlvede mäluteadlastele. Kuid see arhiiv on palju rohkemat kui vaid teadlaste Meka – see säilikute kogu aitab meil osa saada ühe erakordse inimese, erakordse eestlase dekaadidepikkusest uurimistööst inimeseks olemise aluste kohta.

One thought on “Endel Tulvingu arhiiv: mälu-uurija mälu

  1. Viide: Endel Tulvingu arhiiv Eesti Rahva Muuseumis – Eesti Psühholoogide Liidu blogi

Lisa kommentaar