Tekst: Siret Saar, koguhoidja

Fotod: Nele Tammeaid, fotograaf

Sellise pealkirjaga on ERMi raamatukogus 24. okt kuni 9. nov avatud uus näitus.

Põhimõtteliselt on tegemist tsitaadinäitusega, igast katkendist on esile tõstetud üks lause või katke, mis näitab kõnealuse raamatukogu olemust. Tore, et raamatukogusid on ilukirjanduses suhteliselt palju kujutatud (piirdusime ainult proosaga), näitusele mahutasime ruumi võimalusi arvestades kõigest 10. Näitus algab ERMi peahoone (Veski 32) fuajeest ja liigub treppi mööda teisele korrusele raamatukogu uurimissaali.

Raamatukogud on näiliselt taustale jäävad, esmapilgul seal elu ei pulbitse. Mul on hea meel, et ilukirjandus on selle näilikkuse läbi näinud – raamatukogudes möllavad kired, sooritatakse mõrvu, juuakse, otsitakse paopaika, koostatakse horoskoope, naerdakse, armastatakse.

Järgnevalt olen püüdnud raamatukogude kujutamist ilukirjanduses rühmitada, tehes seda teataval määral subjektiivsel ning ka pealiskaudsel moel.

Raamatukogu kui ideaal

1960–70ndate hipi- ja biitnikepõlvkonna ideaalid (tähtsustati üksikisikut, ülistati individualismi; rõhutati, et kõik, mis meie ümber luuakse, on kunst) tulevad esile Richard Brautigani (1935–1984) romaanis „Abort“. See on lugu erilisest raamatukogust, kuhu saab raamatuid viia, mitte aga laenutada. Riiulid on täis kirjastamata käsikirju, sinna toovad raamatuid lapsed, täisealised, vanurid. Raamatud on pannkookidest, vihmavarjudest, retseptidest, autode parandamisest jne. Raamatukogu on lahti 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas, raamatuviijale pakutakse kohvi ja šerrit.

Brautigani kirjeldatud raamatukogu asub praegu Vermontis, vastu võetakse ainult ingliskeelseid käsikirju. Kui lisada saadetisele 2 dollarit, saab vastu Brautigani lemmikmajoneesi kujutisega tõendi raamatu vastuvõtu kohta. Käsikirjadega saab tutvuda nädalavahetustel.

S. M. Justice, „Nahkrõivad ja inimkonna ajalugu“. Autor oli üpris mootorratturlik ja seljas oli tal õudselt palju nahkrõivaid. Tema raamat oli üleni nahast. Kuidagi oli see ka trükitud. Ma pole kunagi varem näinud 290-leheküljelist raamatut nahale trükituna. Raamatut raamatukogule loovutades teatas autor: „Mulle meeldivad mehed, kes peavad nahast lugu.“

 Läbi Terry Pratchetti kettamaailma lugude kujutatakse nähtamatu ülikooli raamatukogu, mille ainsaks töötajaks on tolmunud kasukaga ahv, kes osavalt kõrgete riiulite vahel hüppab ja siugleb ning õiged raamatud kohe üles leiab.

Ühe niisuguse äparduse tagajärjel oli raamatukoguhoidja muutunud ahviks ja sestpeale vastu seisnud kõigile katsetele teda tagasi moondada, selgitades viipekeeles, et orangutangi elu on märksa etem inimese omast, sest nii taanduvad kõik suured filosoofilised küsimused pelgaks uudishimuks, kust järgmine banaan tulla võiks.

Raamatukogu kui pelgupaik ning ajaviitmiskoht

Haruki Murakami “Kafka mererannas” peategelane peab raamatukogu mitte oma teiseks koduks, vaid lausa päriskoduks. Raamatukogu on siin koht, kuhu pageda.

Olin juba väikesest peale alatihti raamatukogu lugemissaalis aega viitnud. Kui väike laps ei taha koju minna, siis on üsna vähe kohti, kuhu ta üldse minna saab. Kohvikusse ei saa minna, kinno ka mitte. Järele jääb ainult raamatukogu. Piletiraha ei nõuta ja kui laps ka ilma saatjata tuleb, ei tee keegi sellest numbrit. Istud maha ja loed raamatuid, nii palju kui süda lustib.

Tänu soodsatele kohvikuhindadele võib raamatukogust saada ka populaarne joomakoht.

Nurk erineb ülejäänud Tartu kõrtsidest selle poolest, et asub raamatukogus ja tema seintel ripuvad Oskar Lutsu fotod. Joomist see ei sega. Tegelikult ei maksa arvata, et raamatukogus vaid joomas käiakse. Kräsu oli sealt mitu raamatut laenanud ja Avka ka. Avka mäletas seda raamatulaenutust millegipärast selgesti. Ta oli siis neljandas klassis. Muidu oli Nurgas kõik hästi, ainult üks asi on ilgelt sitt – suitsetada võib alles alates kl 7, enne seda ei. Raamatukogus arvatakse, et lugejatele suitsetamine ei meeldi. Mis on tegelikult täiesti vale.

Mart Kivastik „The Rolling Stones”

Raamatukogu kui mõrvapaik

Agatha Christie “Laip raamatukogutoas” on üks paljudest krimkadest, kus mõrvapaigaks on raamatukogu. Eramaja raamatukogutoas tapetakse inimene, kuna igavas alevikuelus sageli midagi nii põrutavat ei juhtu, siis otsustab majapernaine toimuvat nautida ning kaasab lisaks politseile mõrva uurima oma sõbranna miss Marple`i.

Mulle tundub, et kui su enese majas on juba kord toime pandud mõrv, siis on kõige parem seda olukorda nautida, kui sa mõistad, mis ma mõtlen. Sellepärast tahan ma, et sa tuleksid ja aitaksid mul välja uurida, kes seda tegi, aitaksid mõistatuse lahendada ja nii edasi. See on tegelikult üsna põnev, kas pole?

Eriliselt rõhutab kirjanik kontrasti, mis valitses raamatukogutoa ja kaminavaibal lebava laiba vahel: tuba oli suur, kulunud sisustusega ja korratu – tugitoolid, piibud, seintel pereportreed, paar jahimaali, mõni vana vaas; tapetu aga oli noor, liiga tugevalt mingitud neiu odavas ja maitsetus kleidis.

Hoopis kõrgem tase on mõrv raamatute, raamatukogu ja raamatutarkuse pärast.

Ma ei imestanud, et kuritegelike verevalamiste saladus oli seotud raamatukoguga. Meil, kirjatarkusele pühendunud munkadel, oli raamatukogu ühtaegu taevaseks Jeruusalemmaks ning allmaailmaks terra incognita ja Hadese piiril. Raamatukogu, selles valitsevad lubadused ja keelud valitsesid ka nende üle. Nad elasid temaga ja temale ning võib-olla võitlesidki temaga, süüdlaslikult lootes saada ühel päeval kõikide tema saladuste valdajaks. Miks ei pidanud nad siis riskima eluga, et rahuldada oma uudishimu, või tapma, et takistada kellelgi teisel omandamast nende kiivalt valvatud saladust.

Umberto Eco „Roosi nimi“

Raamatukogus valitsegu kord!

Jaan Rannapi „Agu Sihvka annab aru“ järgi on raamatukogutöös kõige raskem kohusetundeta lugejate käest raamatute kättesaamine. ÜKT raames raamatukokku appi saadetud Sihvka ja Kiilike puutuvad selle probleemiga kokku, kui vanema klassi poiss nende nõudmise peale vilistab, naerab, leivakontsudega pillub ja Kiilikese saapale sülitab. Olukord lahendatakse edukalt kaheraudse püstoli abil.

Stephen Kingi õudusromaanis „Raamatukogupolitseinik“ saab raamatukogu raamatu kaotamisest ja mitteõigeaegsest tagastamisest alguse tõeline õudus.

Mees sel pildil tundus olevat vähemalt kuus meetrit pikk, tema vari langes laste ärapööratud nägudele. Neljakümnendate aastate moodi järgiva viltkaabu servad varjutasid sinelimehe näojooni, kuid ta silmad helkisid sellest mustavusest halastamatult. Need silmad, need kaks julma jääkildu hoidsid lapsi vangis üksipäini oma sünge võimuga. Hiiglane oli ette lükanud lugejakaardi, mida märgistas veider, vähemalt üheksanurkne täht – aga võib-olla oli neid koguni tosin. Plakati allservas seisis kiri:

„RAAMATUKOGUPOLITSEIGA ON PAREM MITTE TEGEMIST TEHA! HEAD TÜDRUKUD JA POISID TOOVAD RAAMATUD ÕIGEL AJAL TAGASI!“

 Vapustavaid reegleid kehtestab eraraamatukogus töötav härra Ajao Andres Vanapa teoses „Riiulid“. Näiteks sorteerib ta raamatuid väga suvaliselt, hindab köidet, välimust, vanematesse raamatutesse suhtub aupaklikumalt, kaasaja autoritest pääsevad vähesed riiulitesse, enamik neist rändab hoopis kolikambrisse. Raamatukogu on küll avalik asutus, kus võivad kõik käia, samas peab Ajao seda sisimas oma kindluseks, ei taha seal külastajaid näha ega raamatuid väljastada, kuna lugemine kulutab raamatut, inimesed ei ole nii täiuslikud, et häid raamatuid lugeda, nende halb hingeõhk ja isegi silmavaade võivad teost rikkuda. Raamatulõhkujaile ja sodijaile oleks ta võimalusel kehtestanud igavese lugemiskeelu.

Omad reeglid olid tal ka raamatute süstematiseerimisel – ta pidas tavapärast kartoteegisüsteemi labaseks, eelistas nn vabade raamatute sõltumatut kooslust. Seda pidi tagama raamatute isiklik sobivus, nt oli sõjateoreetiline kõrvuti raamat Punamütsikesega” (Ajao leidis, et mõlemas on määravad strateegia ja taktika põhitõdede õpetamine); Balzac ja kokandus; Piibel ja Kukeaabits.

Reeglid annavad teatava võimu, sellele aitab kaasa ka raamatukogude enamasti lihtne ruumisümboolika. Raamatukogutöötaja seisab/istub enamasti teisel pool lauda, sageli toob materjale/raamatuid salapärastest kõrvalruumidest, mis jäävad uurijale nägemata – see säilitab distantsi ja annab võimu.

Arhivaarina on mul teiste inimeste üle võim. Ma valitsen nende soovitud materjali kättesaadavuse üle. Muidugi on see piiratud võim. Ma ei saa suvaliselt keelata raamatukogu kasutamist inimestele, kel on selleks õigus, ega takistada niisuguste materjalide kollektsiooni sattumist, mille autor või sisu mulle ei meeldi.

Martha Cooley “Arhivaar“

 Töö raamatukogus kui turvaline seisak

Enn Vetemaa „ Ah soo … Või nii“ peategelase Kalev Pilli jaoks tähendab töökoht raamatukogus pärast 25-aastast töötamist seisakut.

Kalev Pill ihkaks kõrgemapositsioonilist ja -palgalist tööd, samas läheb tema ihalus ja soov muutuste järele üle nostalgiliseks nukruseks – uneleb pidevalt talvistest raamatukogu hommikutest, mil ta lumised puud õuest toob ja ahjud küdema paneb – kirbe suitsulõhn seguneb raamatute lõhnaga. Eks tegelikkuses ole selle nostalgia taga ka puhas hirm ja ettevaatlikkus uute asjade suhtes.

 Raamatukogu kui pühamu

Esimestes raamatukogudes (Vana-Egiptus, Mesopotaamia ja Assüüria) olid raamatukoguhoidjad väga kõrgel positsioonil, nad olid ühed vähestest kirjaoskajatest. Ka antiikaeg ja keskaegne kloostrite ajastu asetas raamatukoguhoidja ameti väga olulisele kohale.

Oluline murrang toimus renessansiajal, kui raamatukogudest kasvasid välja ülikoolide raamatukogud. Leiutati trükikunst, muutus töö iseloom. Kogu au ja positsioon säilisid, aga üha rohkem liikus areng selles suunas, et raamatukoguhoidjast kujunes varasema teadlase asemel teenindaja.

Neist aegadest on säilinud teateid veel teisestki ebausust, Raamatu Inimese usust. Kuskil ühe kuusnurga ühel riiulil (nõnda arvasid inimesed) peab olema üks raamat, mis on kõigi teiste raamatute võti ja täielik kokkuvõte. Üks raamatukoguhoidja olevat selle läbi lugenud ja saanud jumala sarnaseks. Selle piirkonna keeles on säilinud isegi jälgi selle kättesaamatu ametniku kultusest. Paljud läksid rändama, et Teda leida. Terve sajand võeti ette asjatuid retki igasse ilmakaarde. Kuidas kindlaks teha, missugune auline salakuusnurk on talle peavarjuks? Keegi soovitas regressiivset meetodit: selleks et lokaliseerida raamatut A, uurida eelnevalt raamatut B, kus on märgitud A asukoht; selleks et lokaliseerida raamatut B, uurida eelnevalt raamatut C, ja nõnda edasi kuni lõpmatuseni… Neile juhuseotsimistele olengi kulutanud ja raisanud oma aastad. Mulle ei tundu sugugi ebatõenäoline, et kuskil universumi riiulil on totaalne raamat, Anun tundmatuid jumalaid, et ükski inimene – üksainumas, olgu kasvõi tuhandete aastate pärast! – saaks seda näha ja lugeda. Kui kõik au, tarkus ja õnn ei pea mitte minu päralt olema, olgu ta siis vähemalt teistegi päralt.

Jorge Luis Borges „Paabeli raamatukogu“ (novellikogu „Fiktsioonid“)