1 tool ja 50 lugu. Kaasaja kogumine ja kommunikatsioon TAKO seminari näitel

Agnes Aljas, teadussekretär

Soome Rahvusmuuseumis toimunud kogumisalase koostöövõrgustiku TAKO seminaril „Digitaalsed kogud – avatum Põhjala“ üllatas mind ehk kõige enam veendumus, millega Soome muuseumide esindajad rääkisid kogudest kui ühtsest kultuuripärandist.

Ka Eestis ja paljudes teistes riikides on sõnastatud muuseumides hoitav pärand kui ühtne tervik. Samuti sõnastab Eesti muuseumistrateegia kultuuripärandi laiemalt, mäluasutuste võrgustikuna. Aga TAKO-l räägiti just vankumatu kindlameelsusega kultuuripärandist kui ühtsest muuseumide vastutusvaldkonnast.

Koostöö kogumise alal

TAKO on kadestamisväärselt hea Soome muuseumide koostöövõrgustik ja muuseumide endi algatus. Peamiseks eesmärgiks on koordineerida nüüdisaegset kogumist ja kogudega ümberkäimist. Lisaks seminaridele ja koolitustele korraldatakse kogumisaktsioone ja esitletakse kogutud materjale. Muuseumid peavad oluliseks, et kogumisteemades ei oleks kattuvusi: selleks kaardistatakse igal aastal seitsmes valdkonnas (nn. poolis) muuseumide kogumisteemad (nt www.tako.nba.fi/tallennustyonjako/aihealueet). Ka siin hoiavad Soome muuseumid targalt kokku ning materjali, mis ühe muuseumi kogumisprioriteeti ei kuulu, soovitatakse kollegiaalselt teisele.

Püüdsin seminari töörühmas täpsemalt uurida, kuidas käib tänapäeva globaalse argikultuuri kogumine. Sain teada, et näiteks ühele IKEA toolile, mis muuseumisse jõuab, koguvad teised muuseumid juurde oma kohaliku konteksti, n-ö loo Ahvenamaast Inarini.

Koostöö ja nüüdisaegse materjali kogumise teema teeb aktuaalseks ka Eesti muuseumide kontekstis eelmisel aastal alguse saanud koostööprojekt „Eesti Vabariik 100: murdepunkt või lahtihüpe“. See hõlmab mh kogumise teemat, millest saab blogis peagi pikemalt lugeda. Eestis on viimane hetk 1980.–1990. aastate argikogemus ja emotsioonid ühte kimpu kokku siduda, et järeltulevad põlved saaksid sellest kultuuripärandi terviku huvides ideid ja õppust võtta.

DSC_0270

Vaade seminarisaali. Arutletakse muuseumide võrgustumise üle digitaalses maailmas. Osalejad: Minna Sarantola-Weiss (Soome), Lykke Pedersen (Taani), Antti Metsänkylä (Soome), Lilja Árnadóttir (Island), Svein Gynnild (Norra), Åsa Stenström (Rootsi).

Materjalide kogumine ja kommunikatsioon

Teine intrigeeriv teema seminaril olid kindlasti kogud ja kommunikatsioon. Mäletan oma aastatetagusest välitööde kogemusest hästi seda teadlase kimbatust, kui kommunikatsiooniinimene küsib pärast 10-päevast välitööd tulemusi, millest kohe avalikkust teavitada. Teadlane vajab ju aega, et materjali süstematiseerida ja analüüsida. Aga kommunikatsioon ei oota! Seda näitasid ka kõigi Põhjamaade muuseumitöötajate ettekanded.

TAKO raames annavad muuseumid kogutud materjalidest jooksvalt ülevaateid (näiteks: www.tako.nba.fi/verkkonayttelyt/hankkeiden-raportteja).

Tänapäeval on kogumine muutunud omamoodi teemast rääkimise ja selle tutvustamise meetodiks. Nii tähendab fotode kogumise üleskutse muuseumi jaoks ka sotsiaalmeedia tegevusplaani kokkupanekut (kuidas hoida kogumisteema aktuaalsena nt FB-s, Twitteris, blogides vm).

Siinkohal oleks põhjust küsida, kas muuseumid peavad veel looma oma kogumiskeskkondi või võikski kogumine toimida sotsiaalvõrgustike toel (kui kontekst on muutunud olulisemaks kui fotofaili kvaliteet). Kõik oleneb ilmselt eesmärgist, teemast ning muuseumide ja osalejate vajadustest. Asi seisneb valikus: kas osalejale annab rohkem motivatsiooni see, kui tema sissekanne muutub osaks institutsionaliseeritud kultuuripärandist, või ei ole see talle oluline.

socialphoto

Muuseumide koostööprojekt Collecting Social Photo

Põhjamaade hea eeskuju

Kajsa Hartig Nordiska Museetist tutvustas muuseumi osalevat kogumiskeskkonda www.minnen.se/ ning tõi esile Pinteresti positiivse mõju kogude kasutamisel ja uute kasutajate leidmisel (näitena muuseumi õllealuste kogud, mille leidsid tuttavast keskkonnast üles miljonid inimesed, kes poleks riiklikust andmebaasist nende otsa sattunud).

Jacob Westergaard Madsen rääkis Ragnarocki pop-, rokk- ja noortekultuuri muuseumi kogude loomisest. Peagi valmib uus muuseumihoone ja kogumiskeskkond nimega Taani Rocki kaart, kus kogutakse muusikat, pilte ja lugusid. See sarnaneb oma ülesehituselt muusika jagamise kasutajakogemusele.

Professor Dagny Stuedahl vaatles tänapäeva kogude dokumenteerimise probleeme ning tõi näiteid kahest töövõtete dokumenteerimise projektist, mis käsitlesid Norra viikingilaevade konserveerimist. Nendest projektidest on tehtud ilusad kokkuvõtted. Projektil oli nii blogi, FB-lehekülg kui ka Instagrammi keskkond, mis kutsusid inimesi ja spetsialiste kaasa mõtlema. Samuti tutvustas ta Akerselva Digitalt projekti, mis viid kogud välja muuseumikeskkonnast ning rõhutas sotsiaalmeedia ja digimaterjalide rolli, mis puudutab laiemate kasutusvõimaluste loomist muuseumikogudele. Projekt on ka hea näide sellest, kuidas kohalik elanik on suurem ekspert oma linnaosa ajaloo osas kui muuseumitöötaja seda kunagi olla saakski.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et seminaril osalejad nägid sotsiaalmeedias ja digitaalsuses eelkõige vahendit muuseumide kommunikatiivsuse ja avatuse loomisel, et tuua inimesi tuua üha enam füüsilise kogemuse ja muuseumikeskkonna juurde.

Ning veel kaks linki:

Soome muuseumid on avanud veebruari alguses ühtse uue infosüsteemi aadressil: https://www.finna.fi/.

Ning seminari kava ja teised teemad leiab ka siit.

Leave a Reply