Küünlavalgel

Siret Saar, koguhoidja

Elaval tulel olevat suur mõju inimesele, aga sugestiivne on see igal juhul: me kõik jääme ju vahel üksisilmi tuld vaatama, tunneme vajadust lõkkes kepiga sudida või näpuga küünlarasva jooksu suunata.
Küünlad kuuluvad juba ammusest ajast kesksete elusündmuste juurde. Veel 19. sajandilgi süüdati küünal ja hoiti seda vastsündinu lähedal, et kaitsta teda õnnetuste ja kurjade jõudude eest.
Küünla tuluke põles tite emal nii kaua köik ööd lapse juures kut laps oli äe ristitud. Ristimata last äi vöind pimes ilma tuleta jätta, kurivaim vahetas siis lapse oma lapse vastu äe (KV (korrespondentide vastused) III varia lk 2233).

033908_ERM_Fk_2652_20
Tartus 1930. aastatel. ERM Fk 2652:20

Jõulukuusel küünalde süütamise tava on juba enam kui sada aastat vana. Nende järgi ennustati ka vana-aastaõhtul elu ja saatust.
Rikkamad tegid omale aga jõulute ees küünlud. Vaesed ajasid ka jõulu piiruga läbi. Rasva oli vähe, ea et pirekse supi maiku sai, missast sa küünalt teed.
Mo isa rääkis ikka, et nälja aegu olnd neid ka kes olid kogemata kuskilt juhtund saama pisikese küünla jupi, sest vöötud mitmed korrad supi maiku. Pireke jahu leent keedetud veega valmis ja siis kastetud küünla otsa mened korrad sõnna sisse ja pandud jälle paigale. Nenda saand siis küünla otsaga mitu kord supi äe süüa. (KV III varia lk 2218)

Küünlavalgust ehk küünla põlemist on võetud ennustamisena mitte üksi lapse ristsetel ega pulmades vaid igal vanaaasta õhtul kogunevad elatanud vanapoisid ja vanapiigad mitte ühte kokku vaid kumbki sugu oma ette ja seal siis peab küünlatuli andma oma tõelise panuse igale soovijale. Küünla lühikesed osad pandi pähkli koore pooliku sisse, lauale asetati umbes 3 toobilise mahutavusega täis veekauss sinna sisse pandi põlevate küünaldega pähklikoore poolikud. Vesi löödi keeru käima mõne kepikesega, igal pähklikoorel küünlaga oli omanik kellel küünal nüüd kõige kauem põleb ehk ümber kukub ja upub. Keegi vanapiiga oli võtnud endale kõige lühema põleva küünla ja oli otse imetegu juhtus, et selle vanapiiga küünal põles kõigist teistest kauemini ja tõeks sai, et ta elas kõige kauem. (KV 232 lk 11)

066409_ERM_Fk_2909_901
Küünalde süütamine jõulukuusel 1970. aastatel. ERM Fk 2909:901

Sünnipäevapeal küünale süütamise komme sai alguse 20. sajandist – enamasti pannaks nii palju küünlaid, kui vanaks inimene saab. Ka siin on küünalde surnuks puhumisel endeline tähendus: kui kõik küünlad ei kustu korraga, siis märgib see sünnipäevalapse ebaõnne.

053146_ERM_Fk_2853_61
Kui vanaks juubilar saab? Valgas u 1980. ERM Fk 2853:61

Laulatuse ajal eredalt põlevad küünlad ennustavad head elu, vilkuvad küünlad halba. Kumma abielluja küünal kiiremini ära põleb, sureb esimesena.

047541_ERM_Fk_2829_64Laulatus õigeusu kirikus Izhkaris (Kazansko-Bogoroditski hram). Foto Biktur Sandõr (Aleksandr Jegorov) 2002. aasta. ERM Fk 2829:64

Eriti olulised on olnud need küünlad, mis süüdatakse lahkunute mälestuseks ja nendega sideme loomiseks. Eestlased süütavad sugulaste ja armsate inimeste haual küünlad jaanilaupäeval ja jõululaupäeval, samuti surnuaiapühal.
Surma juures põles jälle ööd otsa küünla tuluke, nii kaua kut surm kodu oli. Jälle kardeti kurati poolt vahetamist. (KV III varia lk 2233)

069428_ERM_Fk_2911_929Jakob Hurda haual. Foto Merylin Suve, 2007. ERM Fk 2911:929

Kuidas küünlaid valmistada?
Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline.
Küünlad valmistati ise kodus. Need tehti lambarasvast ja tahiks kasutati puuvillanööri. Küünlavormi ei olnud mitte igaühel, vaid seda laenati naabrilt. Küünlaid sai teha ka ilma vormita – sulatatud lambarasva nõusse kasteti puuvillane nöör ja seejärel kasteti see külma vee ämbrisse. Nii tehti mitu korda, kuni küünlal oli küllalt paksust.

003938_ERM_EJ_5_16ERM EJ 5:16

015223_ERM_EJ_310_138ERM EJ 310:138

Ega siingi saanud niisama ripa-rapa toimetada. Ikka pidi mõningaid juhtnööre järgima.
Küünlaid tegivad ikka oma pere inimesed vanad eided taadid. Ei peremehel ega sulasel olnud aega niisuguste asjadega mängima hakata, sulane oleks lambarasva ära söönud ja küünlaid poleks siis saanudki. (KV 232 lk 8)

Küünalde tegemise aegu äi tohtind mitte perset lasta, kui lasti, siis küünlad akkasid põledes raksuma. (KV III varia lk 2233)

Mõni informant läks ka väga hoogu:
Inimese rasva küünla tulega olla siis köiki suksi painajaid, vädajaid, kodukäijaid ja tontisi nähtud, kinni püütud ja käde saadud. Selle tule valgel olnd söuke möju, et kui see tondi peale paistnd siis olnd ta inimese ede sunnitud seisma jääma.
Küla arstidel ja nõidujatel olla neid inimese rasva küünlud olnd, teised polla neid ühti käde saand. (KV III varia lk 2233-2234)

Leave a Reply