Mis on pildi taga? „Unistuste Raadi“ sünniloost

Ingrid Sahk, Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kuraator

Kindlasti leidub iga muuseumitöötaja või muidu kunstihuvilise tegevuses hetki, mil adrenaliinitase tõuseb just pildi, olgu maali, graafika või skulptuuri taha vaadates, ning kunstniku kätetöö ja teosel kujutatu jääb tähelepanuta. Selliseid pildi taha vaatamise heureka-hetki leidus rohkesti nende aastate jooksul, mil toimus uurimistöö Liphartite kunstikogu Eestisse jäänud osa väljaselgitamiseks. 2008. aastal alanud projekt (ETF grant 7554) jõudis lõpule alles 2015. aastaga, mil toimus raamatu „Unistuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis“ esitlus.

Liphartite kunstikogu Eestis

Raamatu projekti juhiks oli professor Juhan Maiste, põhitäitjateks Inge Kukk ja Ingrid Sahk, kaastäitjateks Juta Keevallik ja Piret Õunapuu. Kogutud andmestik Liphartite kunstikogu ja Raadi kohta vormistati artiklite ja kataloogina, mida täiendavad arvukad fotod ning põhjalik teemakohane bibliograafia. Raamatu ilmumine sai teoks tänu ERMi ja Tartu Ülikooli edukale koostööle. Kuigi teadusprojekti ellukutsuja oli Tartu Ülikool, oli ERMi liitumine igati loomulik, kuivõrd Liphartite kunstikogu saatuses põimuvad kahe institutsiooni ajalood ning kogud.

Projekti algidee tõukus ülikooli kunstimuuseumi vanagraafikakogust, mille seostest Liphartitega andsid aimu erinevad templid kunstiteoste tagaküljel, sarnases käekirjas märkmed aluspaberitel jt tunnused. Lipharti koguga seotud graafika hulk vajas aga täpsemat piiritlemist, kuigi võis eeldada, et paremik (st vanemad ja haruldasemad) ülikooli kunstimuuseumi graafikast on pärit just Karl Eduard von Lipharti graafikakogust. Karl Eduard von Liphartit, kes suure osa elust veetis Saksamaal ja Itaalias, võib pidada suurimaks kunstieksperdiks Liphartite suguvõsas.

Untitled-12 (2) Untitled-1 (2)tempel (2)

Raadi Liphartid olid 19. sajandi Liivimaal tuntud suurte kunstihuviliste ning kollektsionääridena. Eri põlvkondade esindajad, kes rohkem, kes vähem, lisasid midagi Raadi kunstikogule, kuid oli ka perioode, mil majanduslike raskuste tõttu tuli kunstiteoseid müüa. Oluliseks tähiseks, mis annab alust Liphartite kunstikogust ka tänapäeva Eestis kõnelda, on aasta 1920. Et saada luba kunstiteoste väljaveoks Eestist, otsustas Reinhold Karl von Liphart kinkida 1/3 Raadi kunstikogust Eesti riigile, otsesemalt Tartu ülikoolile. Selle kingituse tagamaad ning edasine jagunemine avanevad lähemalt raamatus. Kui lühidalt markeerida Liphartite kunstivara käekäiku Eestis, siis Tartu ülikool deponeeris peagi kunstiteoseid edasi ERMile, kelle kasutusesse läks ka Raadi mõis. Graafika jõudis ERMist tagasi ülikooli, aga maalid anti hiljem edasi Eesti Kunstimuuseumile.

Kunstikogu lagunemisel tekib palju kilde, neist kunagise terviku taastamine on põnev, kuigi mitte lihtne ülesanne. Kuuluvus Raadi kunstikogusse selgus enamasti erinevaid dokumente, nimekirju ja kunstiteoseid omavahel võrreldes. Näiteks Lõuna-Eesti kunstikaitse toimkonna nimekirjad fikseerivad kunstiteoste seisu Raadil enne väljavedu. Ülikooliga vormistatud kinkedokumendid olid paraku kõige lakoonilisemad. Põhjalikkuse ning täpsete kirjete poolest oli suureks abiks ERMi kunstikogu deposiite puudutav dokumentatsioon.

IMG_3194_vv IMG_3195_vv

Ja muidugi olid oma päritolu osas kõnekad ka kunstiteosed ise. Juba nimetatud kollektsionääritemplid teoste tagaküljel, mis paremal juhul avasid omanike rea pikalt enne Lipharteid. Kunstiteoste taha sai piilutud ka väliskogudes, näiteks leidub Liphartite graafikat Cambridge’is Fitzwilliami muuseumis, maale Taani Rahvusgaleriis jpt muuseumides. Et hinnata Eestisse jäänud osa kunstikogust, tuli ikkagi püüda taastada algne tervik. Internet teeb suure osa jälitustööst ära ja Liphartite kogu pudemeid leidub tõesti kõige erinevamates muuseumides Euroopas ja Ameerikas.

Kunstiteoste päritolu ning kuuluvuse ajaloo väljaselgitamine ehk provenientsi uurimine (provenance research) on omaette kunstiajaloo harudistsipliin, mis on järjest olulisemaks muutumas. Eraldi staatuses ning kõrgendatud tähelepanu all on muidugi II maailmasõjas kaduma läinud või röövitud kunstiteoste asukoha väljaselgitamine ning omanikele tagastamine. Liphartite kunstikogu lugu ei hõlmanud õnneks nii dramaatilisi pöördeid, kuid tõi fookusesse suure hulga kunstiteoste päritolu ja elukäigu, koos oluliste uute allikatega. Kui paari aasta pärast saab toimuma Michel Sittowi loomingu suurnäitus Tallinnas, siis võiks ju ka üks Raadi maalikogu kunagine pärl – Michel Sittowi maalitud mehe portree, mis praegu Haagis Mauritshuisi ekspositsiooni kaunistab – tulla korraks Eestisse külaskäigule. Nagu hea vein ja hea kunst, ei aegu ka hea kunstikogu, vaid annab jätkuvalt põhjust uuteks uurimisülesanneteks.

http://www.erm.ee/et/pood/avaleht/liphartite-kunstikogu-eestis

 

Leave a Reply