Klassikud on tagasi, aga kes teeb edasi?

Kaarel Tarand, avalike suhete juht

Oma esimesed rahvariided sain umbes 34 aastat tagasi, kui lastele rahvapillimängu õpetanud ja vastavat orkestrit juhendanud Toivo Luhatsil muidu kolistajate hulka üht keelpillidel viisipidajat tarvis läks ja ta mind ansamblisse viiuldajaks värbas. Rõivaid polnud muidugi kapist võtta, need pidid usinad lapsevanemad mingite ette antud mallide järgi ise kokku õmblema. Oli hooaeg 1981/82 ja just ilmunud Aino Voolmaa (koostöös Melanie Kaarma ja Mari Sumeraga) kirjutatud suur koguteos „Eesti rahvarõivad“ (koos tootmisjuhiste ja mustrilehtedega, Eesti Raamat, 1981), mis muutus kohe korraga kultusteoseks ja defitsiidiks. Tänapäevases mõistes pöörane trükiarv – 30 000 – kadus lettidelt ja nende alt kiiresti. Eriti raamatu esimene osa nägi toonases konkurentsis imeline välja. Ikkagi Soomes trükitud ja värvidega, mis peaaegu õiged paistsid.

018891_ERM_EJ_415_35

ERM EJ 415:35

Laste- ja noorte riiete valmistamiseks oli raamatust siiski suhteliselt vähe abi, sest vaid mõne üksiku kihelkonna kirjeldusse olid lapsed kaasatud ja üles joonistatud (Tori, Mihkli, Jämaja, Kihelkonna, Vormsi). Üldine hoiak oli pigem, et lastele kauneid riideid keegi vaesel ajal selga ei teinudki. Laulu- ja tantsupidude süsteem ajas laste puhul läbi täiskasvanurõivaste vähendustega või mingite moodsamate disainilahendustega. „Piibarid“ pidas end tugeval ja autentsel rahvakunstilisel põhjal tegutsevaks ansambliks ja seal mindi riietuses seda teed, et poistele said selga lihtsad linased püksid-särgid (kui õigesti mäletan, siis puhta linasega küll tegemist polnud, vaid olude sunnil mingi hallikas-valge kangaga, mis looduse ja sünteetika segu. Kootud vööd olid ehtsad. Kaabulottideks aga kasutati kaevuritelt hangitud kiivrialuseid valgest vildist kübaraid, mille lai, õlgu kaitsev serv lihtsalt maha lõigati. Seda kraami oli lahedalt käes, sest kaevureid elas ENSVs rohkem kui rahvatantsijaid tantsupeole mahtus.
Eraldi number olid pastlad, mis tuli ise mingist althõlma hangitud dermatiinist välja lõigata, õmmelda ja nööritada. Muidu polnud neil häda midagi, aga parkettidel tegutsemiseks olid nad liiga libedad ning asfaldil jälle kulusid ülikiirelt auklikuks. Aga just parkettidel me sageli tegutsesime, sest eks aborigeenide ansambli ülesanne oli turismigruppidele sõbralikest sotsialismimaadest, aga ka Lääne-Euroopast, Jaapanist ja koguni imperialismi peakorterist USAst kohalikku rahvakunsti näidata ning anda kinnitust kõigi kultuuride õitsengust N Liidu viljastavates tingimustes. Suvel pääses mõnikord ka vabaõhumurudele ning Georg Jegorovi dokfilmidesse.

I_osa_ymbrispaber_jakk.indd
Tänavu ilmusid rahvarõivad mu päevadesse hoopis teisel, pildilisel ja kirjastuslikul kujul. Mitmesuguseid kaalutlusi silmas pidades jõudis ERM järeldusele, et veel enne, kui rahvarõiva- ja muud kogud kolimiseks suletakse ja kollektsioonid võib-olla kuni kolm aastat uurijatele ja muudele huvilistele kättesaamatud on, tuleks Voolmaa raamatu uusväljaanne ära teha. Hoolimata kunagisest masstiraažist tundus nõudlust ja vajadust olevat. Oksjonitel ja ostukeskkondades oli vana väljaannet müügil harva ja kallilt ning see, mida omal ajal ilu tipuks võis pidada, tundus tänapäevase raamatukunsti kõrval juba kaunis kahvatu. Eeskätt pean silmas tehnilist poolt, paberit, värve jmt.
Sel lühikesel teel – sest oktoobri lõpuks oli uusväljaanne valmis – selgus mõndagi ootamatut. Küllap tähelepanelik kasutaja oli varemgi märganud, et vanast väljaandest olid mõned pildid puudu, s.t piltide numeratsioonis augud. Loomulikult leiti neisse tühimikesse täiendused. Hullem oli aga lugu siis, kui õige ja olemasoleva pildi juurde oli sattunud vale number, mistõttu õige eseme uuesti pildistamiseks pidi läbi viima korraliku otsingu ja uurimistöö. Arvatavasti olid viitevead seotud asjaoluga, et esimene köide – see, mis Soomes trükiti – laoti Moskvas ja sealt ei tulnud korrektuuripoognad piisavalt mitu korda Tartusse tagasi, et kõik joonde ajada. Pole alust arvata, et me omaaegsed gurud oleksid hooletult oma tööd teinud, aga kuskilt hulk vigu sisse tuli ja kuhu siis ikka näpuga näidata kui mitte Moskva suunas. Igatahes on need vead nüüd parandatud, kuigi mässamist oli läbi suve kõigi esemete-fotode-numbrite-nimedega sedavõrd, et hakkasin end kohati peaaegu mähkpiluna tundma (tegevuse käigus omandasin terve hulga mulle senitundmatuid sõnu).

I_osa_ymbrispaber_jakk.indd
„Eesti rahvarõivaste“ ilmumise järel pühendasid kultuurilehed sellele ka paar arvustust. Neist ühes kirjutas Igor Tõnurist: „Lõpuks on vabanetud naturaalmajanduslikku talumajandust absolutiseerivast romantilisest ettekujutusest, mille kohaselt eesti talupoeg riietus ainult oma kodukootud villasesse-linasesse rõivasse.“ Temaga võib tänagi nõustuda. Kuid osa probleemist on endiselt õhus. Melanie Kaarma joonistustel on kokku 88 täiskomplekteeritud riietes figuuri. Teatavasti on Eestis kihelkondigi rohkem, rääkimata siis asjaolust, et lapsed-noored-mehed-naised eksisteerisid igas neist. Mõistagi on Voolmaa raamatu ilmumisest möödunud aja jooksul oluliselt täienenud nii rahvarõivaste uurimine kui ka konstrueerimine, on välja antud hulk õpetlikku kirjandust ja olemas lausa riiklik programm, on täiskomplektsusest (600+ komplekti) ikka veel nii mõndagi puudu. Vaadatagu, mõeldagu, võetagu julgus kokku ja tehtagu juurde, mis vaja.

Leave a Reply