ERMi arhiiv sai taas täiendust emotsioonidest

Tekst: Tiina Tael

Foto: Rein Kivisalu, fototöö Berta Vosman

Mihklipäev on pea veerand sajandit tähendanud ERMile kirjasaatjate päeva – just sel päeval võõrustame muuseumi kirjasaatjaid ja täname neid vabatahtliku panuse eest Eesti kultuuripärandi täiendamisel ja jäädvustamisel. Need on inimesed, kes panevad kirja oma lugusid, emotsioone ja mälestusi, vahel kurbi, vahel rõõmsaid, vahel naerma ajavaid ning seda võrratult erinevatel teemadel.

Kaastöötegijate innustamiseks on muuseumil ajalooliselt väljakujunenud võistlusformaat. Seekordsele võistlusele olid eriti oodatud mälestused teemadel „Pulmad“, „Sünnipäev“, „Sinimustvalged lood“ ja „Vabaduse lood“ ning muud eluloolised mälestused. Võistlusele laekus 139 kirjatööd 99 autorilt. Kokkuvõte võistlusest siin.

Avaldame väikese katke kirjasaatja Aino Kivisalu mälestustest 1988. aastast teemal „Sinimustvalged lood“:

bv0106

Ma siis mõtlesin enese jaoks välja, et kuidas saan oma armsale Eestimaale toetust välja näidata kõige kujundlikumalt. Olin ikka väga õhinaga ettevalmistuste juures, mäletan, et selle tingis eeskätt telekast nähtud šokeeriva venemeelse Interrinde miitingu vaatamine, mis peeti Linnahalli juures. Ma tahtsin Lauluväljakule kohale minna ja näidata, et olen oma võitleva rahvaga koos, maksku see mulle, kas tervise või koguni elu. Aeg oli tol ajal väga emotsionaalne.

Käisin mõni päev varem linnas. Otsisin vahendeid, millega väljendada enda poolehoidu ja vabadusepüüdlust. Varem olin bussis näinud ühel naisterahval käevõru, mis koosnes kolmest rõngast –sinisest, mustast ja valgest – peenest plastmassrõngast. Läksin vastavasse poodi ja sain sealt sinise ja valge rõnga, mis mahtusid mu käerandmele, aga musta rõngast polnud. Oli tumepruun. Ma olin kohe kindel, et selle mustaks värvimisega tulen toime. Poest väljudes ma arvasin siiski, et see ehe mu randmel jääb „lahjaks“. Raekoja platsil oli tol ajal käsitöökauplus „UKU“. Põikasin ka sinna sisse, lootes leida midagi rahvuslikku või koguni sümboolikalaadset. Äkki ma märkasin kampsunite riiulil seda, mille pärast ma kodust väljunud olingi – sini-must-valgete värvidega kampsunit või kootud pluusi, kuidas seda nimetada. Hind oli kuusteist rubla ja siis mul süda tagus meeletult, sest ost ähvardas katki jääda. Mul puudus ligi kolm rubla. Siis hakkasin müüjale rääkima, et mul on seda kampsunit väga-väga vaja, et kas ta saab mulle seda kampsunit hoida paar tundi, et sõidan Nõmmele koju ja toon puuduva raha. Mõttes kirusin ennast, et enne olin toidupoes kulutanud toidule. Sõitsin koju, võtsin sealt puuduva raha ja läksin linna kampsunit välja ostma, mis õnnestus.

Jõudsin õnnelikuna koju. Ma polnud nii rõõmus, rahul ja õnnelik olnud ühegi varasema ostu puhul. Siis otsustasin teha kampsuni juurde ka uue seeliku. Et kampsuni värve paremini esile tuua, siis õmblesin kitsa seeliku mustast krempliinriidest, mis mul juhuslikult kodus oli. Jumal küll, ma olin ikka nii suures elevuses ja ettevalmistuse hoos, et käisin isegi Nõmmel juuksuri juurde aega kinni panemas.

Ja siis saabus 17. juuni hommik. [—]

Mul oli otsus kindel. Olin nii tahtejõuliselt valmis juba hommikul ärgates, et Lauluväljakule ma pean saama, maksku see kasvõi jalgsimatka (umbes kakskümmend kilomeetrit), juhul, kui transport on üle koormatud. Mul oli meediast teada, et rahvast pidi kokku tulema palju. See, et ma üksi pidin minema, oli isegi hea. Ega ma mehe ja pojaga poleks saanud nii rahulikult minna, sest seal võis tulla segadust ja rahva laiali ajamist ja mida veel.

Kui olin end riidesse pannud – kampsuni selga ja samade värvidega käevõru ka randmele, siis läksin alla korrusele head aega ütlema. Mäletan, et äi oli poolt, aga ämm läks väga närvi ja ütles, et ma olen siiski liiga „väljakutsuvalt“ riietunud ning seega end ohtu seadnud. Tema teadvat kindlalt, et tuleb poliitilise miitingu laialiajamine, et tema on küll mures. Rahustasin teda, ütlesin, et õnneks lähen üksi, ilma pereta ja ma ei karda midagi. Ütlesin, et ma ei saa sealt puududa, sest mu süda ja hing sunnivad mind sel päeval olema koos oma rahvaga. Teatan sellest neile vaid seetõttu, et kui ma olen seal kohal ja kui seal peaks juhtuma midagi, siis nad teavad, kus olen.

Oh, see kõlab praegu vist liig patriootiliselt, kuid siis, sel hommikul oli tõesti meeleolu selline, kus mind valdas tungiv soov olla oma rahvaga, sest tõotas tulla midagi suurt ja enneolematut. Ja nüüd, aastakümnete möödudes võib öelda, et see sündmus oli Eestimaale suur pöördepunkt iseseisvuse teel. Oli ju öölaulupidudel lauldud küll ja tuli teha juba midagi tõsisemat. [—]

Kampsunit olen hoidnud alles tänapäevani. Ta käis minuga veelgi üritustel, nagu Pirita jõekäärus Toomas Lunge isamaaliste laulude õhtul ja seal käisime juba kogu perega. Käisin selle kampsuniga kõigil tähtsamatel vabaks laulmise üritustel. Kahjuks ei saanud minna selle kampsuniga seisma Balti ketti, kuigi oli soov. Segas haigus.

Nüüd vanana, usaldan hea meelega selle armsa eseme ERMi hoolde ja lisan kampsuni oma tööle.

(Kõik kirjasaatjate kaastööd jäävad hoiule Eesti Rahva Muuseumi arhiivi, uurimisobjektiks nii muuseumi teaduritele kui ka mäluallikaks tulevastele põlvkondadele.)

Leave a Reply