Oddy test – materjalide keemilise ohutuse indikaator

 

Tekst: Karoliine Korol, konservaator
Testi teostasid konservaatorid Ülle Vahar ja Karoliine Korol

2016. aasta sügisel avatav Eesti Rahva Muuseumi uus püsinäitus saab täiesti uue näo. Arhitektuuribüroo 3+1 ja Disainibüroo Velvet visiooni põhjal luuakse seinte ääres paiknevate kapp-tüüpi vitriinide kõrvale mitmesuguseid põnevaid lahendusi, näiteks silindrikujulised ümberringi vaadeldavad vitriinid (vt foto 1). Kuna aga vitriinidesse asetatavad esemed on ERMi museaalide seast välja valitud „superstaarid“, tuleb jälgida, et kõik nende erisoovid ja vajadused oleksid rahuldatud (ja seda 15 aastaks!).

vitriin

Foto 1: Silindrikujulise vitriini kavand uuteks püsinäitusteks.

Oluline on hoida esemetele sobivat võimalikult stabiilset temperatuuri ja õhuniiskust, valida sobiv valguskogus ning tagada vitriinisisene puhas õhk. Viimase all pean silmas seda, et suletud mikrokeskkonda ei tohi aja jooksul koguneda museaale kahjustavaid ühendeid. Kahjulikke ühendeid võivad eritada mitmed materjalid. Näiteks ei tohi ekspositsioonisaalides kasutada põrandate katmiseks villaseid vaipu, kuna villast eralduvad lenduvad väävliühendid, mis kahjustavad hõbedat, vaske ja plastikuid. Puit ning puitu sisaldavad plaadid eritavad aga orgaanilisi happeid, mis korrodeerivad samuti metalle ja kahjustavad veel näiteks siidi, paberit ja keraamikat. Seega tuleb vitriinide valmistamiseks kasutatavad materjalid valida väga hoolikalt, et need pikka aega suletud keskkonnas viibivaid tundlikke eksponaate kahjustama ei hakkaks.
Muuseumi konservaatori ülesanne on tagada museaalide võimalikult pikaaegne säilimine. Uute püsinäituste vitriinide valmistamiseks planeeritud materjalidega tutvumine käivitas aga ohtu kuulutava alarmi. Mullpolüstüreen (EPS), alküüdvärvid, SM-polümeere sisaldavad hermeetikud, MDF-plaadid, vineer – kõik nimetatud materjalid eritavad kahjulikke ühendeid. Selleks, et meie hoiatavad laused omaksid tugevamat mõju kui pelgalt sõnajõud, oli tarvis teha katseid, mis tõestaksid nimetatud materjalide kahjulikkust. Sobivaks meetodiks osutus Oddy test. Kokkuvõtvalt öelduna näitab see tundlike metallkupongide korrodeeruvust testmaterjalide kiirendatud vanandamise käigus tekkivate erinevate laguühendite mõjul, peegeldades antud juhul neist materjalidest vitriinide ohtlikkust või ohutust eksponaatidele.

Oddy testist lähemalt

Oddy testiks nimetatakse katset, mille töötas 1973. aastal välja Briti Muuseumi konserveerimisteadlane Andrew Oddy. Aja jooksul erinevate konserveerimisteadlaste poolt pisut täiustatuna on see test Briti Muuseumis kasutusel tänaseni. Oddy testi puhul kasutatakse kahjulike ühendite tuvastamiseks puhtaid, kõrge metallisisaldusega vase-, hõbeda- ja pliikuponge, mille korrodeerumine viitab erinevatele vanandamiskatsel tekkivatele ühenditele. Vase korrosioon viitab kloriididele, oksiididele, väävliühenditele, hõbeda korrosioon väävliühenditele ja plii kahjustumine hapetele (sh orgaanilistele) ning aldehüüdidele.

1280px-Oddy-test-color

Joonis 1: Joonisel on kujutatud Oddy katset klaaspurgis. Tegemist on 3-in-1 süsteemiga, kuid testi võib teha ka metallilehti eraldi kasutades. Samuti võib anumaks kasutada katseklaasi, mis suletakse silikoonpunniga. Oluline on, et anum oleks suletud õhutihedalt. Selleks, et luua väga kõrge õhuniiskusega keskkond, lisatakse anumasse destilleeritud vett. (Foto: https://en.wikipedia.org/wiki/Oddy_test)

Oddy kasutas algselt metallilehti eraldi anumates eri katsete tegemisel. Alates 2003. aastast kasutatakse Briti Muuseumis n-ö 3-in-1 meetodit, kus õhukindlalt suletavasse katseanumasse paigutatakse ühes testitava materjali ning väikese koguse veega kõik kolm metallkupongi. Anum asetatakse kuivatuskappi 60°C juurde 28 päevaks. Pärast katse lõppu jäädvustatakse metallkupongidele tekkinud korrosioonikiht, määratakse selle ulatus ning selle järgi hinnatakse testitav materjal kas kasutamiseks sobivaks, ajutiseks kasutamiseks sobivaks (kuni kuus kuud) või kasutamiseks mittesobivaks. Kuigi Oddy test ei anna täpset vastust, missuguseid ühendeid ja mis koguses konkreetselt eraldub, annab see siiski aimu, kas testitav materjal eritab kahjulikke ühendeid või mitte.

ERMi esimene Oddy

Ma ei ole kindel, kas keegi varem Eestis Oddy testi teinud on, kuid võin julgelt väita, et ERMis pole seda varem toimunud. Katse läbiviimiseks ajasime Briti Muuseumi välja antud metoodikas näpuga järge. Esmapilgul väga detailse juhendi põhjal praktiseerimine vajas siiski mõningast omapoolset modifitseerimist. Näiteks metallrest, millega katseklaasid kuivatuskappi asetada, tuli meil endil käepärastest vahenditest monteerida (vt foto 2). Ka materjalide ja vahendite tellimine välismaalt kujunes küllalt keeruliseks, eriti pliilehe, kuna tegemist on mürgise metalliga (vt foto 3).

ak0011

Foto 2: Küpsetusplaadist, pesukorvist ja silikoonist šokolaadivormist monteeritud rest. (foto A. Karm)

ak0111

Foto 3: Katseks ettevalmistatud metallkupongid – ees plii, taamal hõbe ja vask. (foto A. Karm)

Testimiseks kogusime proovid uue püsinäituse seinavitriinide näidise konstruktsiooniks kasutatud MDF-plaadist, selle kattevärvist, EPS-plaadist ja selle kattematerjalidest (hermeetik, kruntvärv, kattevärv). Katsed viisime läbi ka n-ö alternatiivmaterjalidega, mida võiks kasutada juhul kui planeeritud materjalid tõepoolest sobimatuteks osutuvad. Sellisteks materjalideks valisime klaasfiiberplaadi (EPO-vaik), vesialuselise seinavärvi ja vesialuselise hermeetiku (vt foto 4).

SAM_2704

Foto 4: Kogutud proovid katsete tarbeks.

Kaks nädalat pärast katse algust võis juba mitmete proovide puhul märgata metallkupongide korrosiooni. Eriti silmatorkav oli see MDF-plaadi proovi puhul, kus pliileht oli kattunud paksu korrosioonikihiga. Katse lõppedes oli korrosioonikiht mitmel metall-kupongil ulatuslik, mis tähendas, et neid testitavaid materjale ei tohi vitriinide valmistamiseks kasutada (vt foto 7 ja foto 8).

SAM_2717

Foto 5: Kasutasime katse puhul 50 ml katseklaase, mille sulgesime silikoonpunniga. Viimase sisse lõigatud piludesse paigutasime puhastatud metallkupongid. Igas klaasis oli väike 1 ml katseklaas, mis sisaldas destilleeritud vett. Pildil on kujutatud MDF-plaadi proovi kolme paralleelkatset enne kuivatuskappi asetamist.

ak0033

Foto 6: MDF-plaadi testi tulemused. Vase-, plii- ja hõbedalehed: üleval negatiivse katse tulemus, keskel testitud materjali tulemus, all positiivse katse tulemus. Selgelt on näha plii korrosiooni, mis tõestab, et testitud materjalist eraldus ohtralt kahjulikke happelisi ühendeid. Ka vask on kergelt korrodeerunud. (foto A. Karm)

ak0041

Foto 7: EPSi peale kantud kruntvärvi (alküüdvärv) testi tulemused. Pliileht on tugevalt korrodeerunud. Samuti on vask märgatavalt reageerinud. (foto A. Karm)

ak0039

Foto 8: Alternatiivina väljapakutud vesialuselise akrüülvärvi testi tulemused. Näha on vaid väga kerget plii reageerimist, mis tähendab, et testitud värv sobib vitriinipindade katmiseks. (foto A. Karm)

Seega võib meie esimese Oddy testi lugeda õnnestunuks – aimdused said tõestuse. Oleme järgmisteks Oddy testideks valmis!
Täname väga Tartu Ülikooli keemia instituuti, kus saime katse läbi viia. Järgmisel korral oleme tõenäoliselt juba oma uues laboris.

SAM_2720_

Foto 9: Ülle Vahar (vasakul) ja Karoliine Korol.

One thought on “Oddy test – materjalide keemilise ohutuse indikaator

  1. Viide: Konservaatori roll rahvarõivanäituse valmimisel | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply