Tuuli Kaalep, vastutav toimetaja

„Vanavara kogumisretkedelt 11. Kara Wilberg“. Koostaja Piret Õunapuu

1939. aastal sai ERMi noor töötaja – kunstiajalugu ja etnograafiat tudeerinud Cara (Kara) Wilberg (Vilberg) ülesande sõita Virumaa mõisatesse Eestist lahkuvate saksa soost kodanikkude kunstivarade, arhivaalide ja raamatukogude kontrollimiseks ning võimaluse korral Eesti Rahva Muuseumisse või Eesti Riigi Keskarhiivi toimetamiseks (lk 21). „Vanavara kogumisretkede“ sarja 11. raamat on selle käigu aruanne.

ERMi kultuuriloolise osakonna töötuba. Prl Kara Wilberg kirjutamas magistritööd „Eesti talupoeg kunstis“, 1942. ERM Fk 1000:130

Kes oli Cara Wilberg? Raamatu sissejuhatuses annab Piret Õunapuu tema elukäigust põgusa ülevaate, tõdedes, et Wilbergist on vähe teada ning nii tema elu kui tööga seonduv vajaks edasist uurimist. Wilberg töötas ERMis 1939–1944, aastail 1939–1941 vahendasid tema ja Ferdinand Linnus ERMi suure hulga baltisaksa mõisnike varasid (raamatud, arhiivmaterjalid, kunstiteosed, esemed). 1941. aastal, kui Tartu põles, kaotas Cara oma kodu, tules hävis ka pooleliolev magistritöö, mille ta aga 1942. aasta juuliks taastas ning kaitses magistrikraadi kunstiajaloos.

Ka oli Cara üks vapratest naistest, kes saadeti 1944. aasta kevadel Väätsale, kuhu olid sõja eest varjule viidud nii ERMi, Tartu Kunstimuuseumi, Riigi Keskarhiivi, Tartu Linnaarhiivi ja Paide Koduloomuuseumi ning väike osa Tartu Ülikooli Kunstikabineti kogudest. Hoiukohaks oli Väätsa 6-klassilise kooli (endise mõisahoone) kelder. Varasid hooldama saadetud naistel tuli kanda hoolt esemete säilimiseks sobiva temperatuuri ja niiskustaseme eest, tuulutada ning kütta, kusjuures ka küttematerjal tuli ise muretseda. Sama  aasta hilissügisel siirdus Wilberg tööle Tallinna Kunstimuuseumisse ning 1946. aastal Ajaloomuuseumisse ning sooritas eksamid, et vormistada magistrikraad ümber nõukogude teaduste kandidaadi kraadiks. Samal perioodil ta ka abiellus, kuid elu ei andnud siingi hõlpu: 1949. aastal suri pisitütar Kai. Wilbergi edasisest elukäigust on teada vaid niipalju, et raske depressiooni tõttu tuli tal erialasest tööst alatiseks loobuda.

Väätsa mõisa härrastemaja, 1938. ERM Fk 887:978

Aruandes kajastatud käik Virumaa mõisatesse kestis 18.–22. oktoobrini. Niisiis viis päeva ja kümned mõisad. Oli nii suuri õnnestumisi kui ka mitmeid tühikäike suletud uste taha ja tõdemist, et tuldi liiga hilja – arhiivid on hävitatud, raamatud laiali jagatud vms. Töö oli mitmekesine ja nii vaimselt kui füüsiliselt raske: Wilbergi ülesandeks oli muu hulgas ka ERMi tulevate esemete pakkimise ja transpordi korraldamine: Hilisel pealelõunal siirdusin sobiva veoauto ja tööliste otsingule. … osa masinaid (millised olid ära tarvitanud oma bensiininormi kaardi järele) olid sõiduvõimetud (lk 46). Samuti oli tema õlul tööliste leidmine, palkamine ning juhendamine.

Vinni mõisa raamatukogu. ERM Fk 887:7  “Kõnelusest mõisa majapidajannaga selgus, et Vinnilt peaaegu kindlasti mingit soovitud materjali ei saa, kuna mõis ammugi enam polevat eraomand, vaid seal töötanud Saksa Kodumajanduse Kool” (lk 23).

Muuga mõisa kunstivaradega seoses oli tehtud otsus, et maalid jäävad kohapeale ning neist kujundatakse kohalik muuseum, mida külastama pääseb rentniku loal. Ühtlasi küsis hr. Neff minult, kas oleks võimalik, et keegi Haridusministeeriumi või Muinsuskaitse Nõukogu poolt määratud isik külastaks  Muuga mõisat teatud ajavahemikkude järel, et veenduda, kas maale ja üldse sisustuse seda osa, mis siia jääb, hästi säilitatakse. Ütlesin hr. Neffile, et niisugune võimalus kindlasti on (lk 30, 32).

Muuga mõisa interjöör. ERM Fk 887:692

Äntu mõisa interjöör. ERM Fk 887:442 “Äntu mõisa omanik hr. Harpe oli ära sõitnud. Veel kohalolev sugulane hr. Frese arvas, et Äntu mõisas midagi soovitud materjalist ei leidu. Lubas siiski hr. Harpele Tallinnas teatada minu külastusest ja soovidest” (lk 38).

Teistsugused probleemid seisid Wilbergi ees Vihula mõisas, kus pr Schuberti lahkel kaasabil asusime kohe raamatukogu kataloogide järele kastidesse pakkima. Töö läks alul õige aeglaselt, kuna kaasatoodud töölised olid pakkimise alal asjatundmatud. Raamatud mahutasime kaheksasse kasti. Järgnevalt pakkisime ERMi Raadile deponeeritavad skulptuurid (2 marmorit ja 2 pronksi) nende jaoks valmistatud kastidesse  (lk 50).

Põlula mõisa härrastemaja. ERM Fk 887:785 

Aruande kokkuvõttes ütleb Wilberg: Kahjuks oli aeg jäänud liiga sakslaste lahkumisetähtpäevade lähedale. Esiteks kohati, kuigi harva, tuli taluda lahkumismeeleolust tingitud ebasõbralikkusi ja puudulikult antud teateid. Teiseks olid mõnelpool arhiivmaterjalid kolimisõhinas mõtlematult hävitatud. Kolmandaks jäid hilise aja tõttu sõidukavas ettenähtud mõisadest külastamata Saka, Kalvi, Erra mõisad, kuna omanikud olid juba lahkunud. Kindlasti oleksin jõudnud enne omanikkude ärasõitu külastada veel ka neid ja muidki mõisaid, kui vene vägede läbimarssimisest tingitud liiklussulg ei oleks mind 2 päeva hoidnud Rakvere linnas (lk 59).

Baltisaksa mõisnikelt kogutud kunstiteosed, raamatud, esemed ja arhiivmaterjalid ei jäänud ERMi, vaid viidi ENSVTeaduste Akadeemia Presiidiumi otsusega üle ajaloomuuseumi ja kunstimuuseumi kogudesse.

Raamat on müügil ERMi muuseumipoes ja e-poes: http://www.erm.ee/et/pood/avaleht/vanavara-kogumisretkedelt-11-kara-wilberg