Tekst: Mariliis Vaks ja Janika Turu

Fotod: Tatjana Enok, Kristiina Piirisild, Karl-Erik Hiiemaa

Juunikuu teisel nädalal käisime terve ERMi konserveerimisosakonnaga Londonis, et külastada erinevate muuseumide konserveerimistöökodasid, tutvuda kollektsioonidega ning sõlmida kontakte, mis võiksid tulevikus meie omavahelist koostööd soosida. Nende päevade jooksul võtsid meid vastu The British Museum, The Wallace Collection, Geffrye Museum of the Home, William Morris Gallery, V&A Museum of Childhood ja Tate Britain. Järgnev postitus keskendub neist kolmele esimesele, ülejäänud kolmest kirjutame juba septembris.

Eesti Rahva Muuseumi konserveerimisosakond täiskoosseisus Briti muuseumi treppidel.

Briti muuseum: ajalooline fassaad koos hilisemate uuendustega. Foto: ideafortravel.com

1753. aastal asutatud Briti muuseum (The British Museum) on Suurbritannia peamine kultuuriloo-, arheoloogia- ja etnograafiamuuseum. Ühtlasi asub seal üks maailma suurimaid ning vanimaid konserveerimisosakondi (Conservation and Scientific Research Department), mille külastamine oligi meie reisi üks põhieesmärk. Eriti põnevaks tegi külastuse asjaolu, et aasta tagasi kolis osakond muuseumi kõige uuemasse hoonesse, mida nimetatakse World Conservation and Exhibitions Centre´ks (WCEC).

Arhitektuurihuvilistele teadmiseks, et selle hoone autoriteks on Rogers Stirk Harbour + Partners (RSHP), kelle tööde hulka kuuluvad nt Pompidou Centre Pariisis, Lloyd´s building ja Millennium Dome Londonis, Wales´i parlamendihoone Senedd Cardiffis ja Euroopa inimõiguste kohtu hoone Strasbourgis. Briti muuseum on ka varem suurejooneliste arhitektuuriliste projektidega silma paistnud – 2000. aastal pühitses kuninganna Elisabeth II sisse omanimelise sisehoovi, mille projekteeris Foster & Partners ning mida kattev hiiglaslik klaaskuppel on Euroopa suurim klaasiga kaetud ruum.

Briti muuseumi laiendused: ülemises vasakpoolses tiivas on WCEC, sinine klaasist ala on sisehoovi kattev klaaskuppel. Foto: www.britishmuseum.org

Konserveerimisosakond võtab enda alla uue hoone üheksast korrusest kolm. Veel asuvad samas majas kogude ja näituste osakond ning digitaalmeedia ja toimetus. Kolmele keldrikorrusele on mahutatud 2500 hoidlat. Pärast sissejuhatavat küsimuste-vastuste ringi osakonnajuhataja dr Anna E. Bülow’ga, tegime ringkäigu konserveerimise stuudiotes.

Briti muuseumi metalli, keraamika ja klaasi konserveerimise stuudio.

Praegusel hetkel töötab konserveerimisosakonnas 85 inimest, kellest 20 on teadlased ja 4 tükki administratiivtöötajad. Ülejäänud on konservaatorid, kes jagunevad materjalipõhiselt töökodade vahel: a) keraamika, klaas, metall; b) orgaanika (muumiad, inimosad, etnograafilised kogud, plastikud, puit, korvid, punutised, nahk); c) paber; d) ennetav konserveerimine.

Briti muuseumi paberi konserveerimise labor. Meie ees on Albrecht Dürer´i hiigelgravüür “Triumfikaar”.

Üks konservaator on keskendunud vaid kahjuritõrjele. Soetatud gaasi-, kuumutus- ja külmutuskambrid on hangitud plaaniga müüa teenust tulevikus ka teistele muuseumidele. Eraisikutele muuseum põhimõtteliselt konserveerimisteenust ei paku ning põhjendab seda võimalike huvide konfliktiga. Koostöö teiste muuseumidega on aga tihe üle kogu maailma. Briti muuseumi hüüdlause ongi: Museum of the world, museum for the world!

Põhimõtteliselt on Briti muuseumil oma kogude jaoks vajalik spetsialiteet olemas, neil ei ole vaid eraldi maali- ja veest leitud arheoloogilise puidu konservaatoreid, kuna selliseid töid on mõistlikum sisse tellida.

Briti muuseumi orgaanika konserveerimise stuudio.

Briti muuseumi konservaatorid on väga rahvusvahelise taustaga. Enamikul on magistrikraad University of London´st. Konservaatorid kuuluvad ka ühingutesse ICON ja AIC. Muuseum paneb suurt rõhku professionaliseerumisele ning edasi õppimisele ja toetab seda. Osakonnas töötavad konservaatorite kõrval ka praktikandid, kelle praktikaaeg kestab kolm kuud või kauem.

Muuseas, Briti muuseumil on ka blogi, kus muude tegemiste kõrval kajastatakse ka konserveerimistöid. Heida pilk peale: http://www.britishmuseum.org/blog.aspx.

 

The Wallace Collection. Foto: www.artfund.com

Suure ja võimsa Briti muuseumi uute laborite kõrval tundusid The Wallace Collection´i ärklikorrusele sisseseatud pisikesed tööruumid äärmiselt kodused. Meie võõrustajad Jürgen Huber ja osakonnajuhataja David Edge rääkisid meile maja ajaloost, kollektsiooni saatusest, muuseumi tänapäevast ning viisid läbi pika ja põhjaliku ekskursiooni muuseumi 3 töötoas ning 25 galeriis, nii et märkamatult oli hommikust saanud pärastlõuna.

Wallace´s võõrustasid meid vanemkonservaator Jürgen Huber ja osakonnajuhataja David Edge.

The Wallace Collection on eriline just oma mööbli, portselani ja relvakogu poolest. Sir Richardi lesk, Leedi Wallace pärandas 1897. a hinnalise kollektsiooni Briti inimestele. Muuseumina avati The Wallace collection 1900. a. Sellesse majja on kogutud the cream of the cream ehk parim osa Wallece´te pärandist. Kuigi testament paneb muuseumile ette teatavad piirid – näiteks on The Wallace Collection suletud kogu, st midagi ei laenutata välja ega tooda juurde – on maja juures siiski viidud läbi mõningaid ümberkorraldusi. Neist kõige silmapaistvam oli muuseumi sajanda sünnipäeva projekt, mille käigus loodi näiteks maa-alused hoidlad ja taassisustati mitmed galeriid.

The Wallace Collection´i raamitöökoda

The Wallace Collection´s töötab 5 konservaatorit, töökodasid on 3 – puidu, metalli ja raamitöökoda. Ruumipuudusest tingituna ei mahugi nendes ruumides töötama rohkem kui 5 inimest ning seetõttu ei ole neil ka maalikonservaatorit. Küll käib neil palju praktikante, kelle miinimum tööaeg on kolm kuud. Konserveerimisteenust reeglina välja ei müüda, kuna neil on oma kollektsioonigagi piisavalt tööd – mööbel ja relvakogu vajavad pidevat hooldust.

Osakonnajuhataja David Edge töötab muuseumis 1970ndatest aastatest. Enne teda tegutsesid muuseumis restauraatorid, kelle töödest pole säilinud ühtegi restaureerimispassi ega muud märget. Küll aga töötas II ms päevil kollektsiooni kallal üks restauraator, kes enda käe alt läbi käinud esemeid signeeris (sic!).

Üks The Wallace Collection´i 25 galeriist.

Muuseumi kõige tasuvam, kuid samas ka radikaalsem viis omatulu teenimiseks on ürituste korraldamine ajaloolistes interjöörides. Hinnad on kõrged ja luksusliku keskkonna eest üheks õhtuks tuleb välja käia mitukümmend tuhat naela. Samas ei pruugi see korvata ohtu, mida üks selline pillerkaaritamine võib põhjustada hinnalistele kunstiesemetele. Selleks, et vastuvõtul voolav šampanja ei sulataks prantsuse poleerile inetuid rõngaid või suurema sagimise korral esemed terveks jääksid, käivad konservaatorid üritusi turvamas.

London City´st pisut eemale jääv Geffrye muuseumi nišiks on Londoni ajaloolised interjöörid ja nende muutumise kujutamine ajas. Etteruttavalt võib öelda, et neil ei ole konservaatorit palgal. Vajadusel kasutavad nad vabakutseliste restauraatorite teenust ja eelistavad neid, kellega neil on pikaaegsed suhted. Põnev on see muuseum aga just oma rikkaliku mööbli- ja tarbekunstikogu poolest, mida meie võõrustaja Emma Hardy ka tutvustas.

Geffrye Museum of the Home.

Geffrye muuseum asub 1714. a ehitatud vaestemajas, mille rajas Ironmongers´ Company Sir Robert Geffrye pärandusena. Kahe sajandi jooksul on need korterid pakkunud kodu umbes 50 puudust kannatanud pensionärile. Nüüd on need ajaloolise tähtsusega muinsuskaitse all olevad hooned.

Meie võõrustaja Emma Hardy näitab meile muuseumi hoidlaid

Hoone põhiosas on ajasturuumid 1630. aastast kuni 2000. alguseni välja. Muuseumil on olemas ka virtuaalnäitus, mille abil võib väljapanekutega tutvuda arvutiekraani eest lahkumata: http://www.geffrye-museum.org.uk/explore-the-geffrye/360-view/.

Tutvume muuseumi kogudega

Muinsuskaitse all olev ajalooline hoone jääb aga paratamatult ühe pidevalt areneva muuseumi jaoks väikeseks, nii loodetakse 2019. a valmis saada laiendusega, mis annaks juurde nii näituste kui hoidlate pinda.

Praegused hoidlad on osaliselt väga madalates ja raskesti ligipääsetavates ruumides maja keldrikorrusel.