Luu-uisud

Siret Saar, koguhoidja

 

Hommikul, kui jõudsime Vincennes’i stuudiosse, ütles Louis Gasnier mulle:

“Leidsime toreda süžee. Vincennes’i järv on jääs. Sa saad algaja uisutaja osa.”

“Kulla mees, ma ei oska ju uisutada!”

“Seda naljakam tuleb,” kinnitas tema.

Ja mulle pandigi uisud alla. Mind tõugati jääle, enne kui jõudsin ülikonda vahetada. Võimatu öelda, mida ma täpselt tegin. Püüdsin end püsti hoida, kuid mu kübar kukkus maha. Tahtsin selle üles tõsta, kaotasin tasakaalu ja prantsatasin kübara otsa. Neljakäpukil ronisin tagasi kaldale.

Ütlesin Gasnier’le: ”Teen kõik, mida tahad, aga uisutama ma enam ei hakka.”

Tema vastas: “Rohkem pole vajagi, me juba filmisime. Nalja kui palju!”

(Veste Paas, Kui tummfilm naeris…, Tallinn: Eesti Raamat, 1973)

Uisutamiskunst on iidvana oskus. Mina uisutada ei oska, rõõm on lugeda, et paljud teised ka mitte. Aga uisud on toredad ning seda aupaklikum ma olen.

Uiskude esmane kasutuselevõtt on selgeks tegemata küsimus. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et jääl sõitmise probleem lahendati juba paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Esimesel aastatuhandel e.m.a olid luust uisud tuntud Skandinaavias, Hollandis, Põhja-Saksamaal, Baieris, Böömimaal, Šveitsis ja Inglismaal.

Andmeid uisutamise kohta on teada erinevatest paikadest ja perioodidest. Uisutamisel on olnud väga erinevaid funktsioone, üks läbivamaid on kindlasti meelelahutuslik.

Henry II valitsemise perioodist (1154–1189) on teada, et tollal kasutati uiskudena puuklotsi külge kinnitatud konte. Uisutamisest pidas lugu ka kuninglik õukond. Moorfieldi soo jääväljadel võis nii mõnigi kord näha kõrgeid võimukandjaid, kellele teenrid kinnitasid jalgade külge uisud ja istmikule kullaga tikitud padja ning teenri saatel, kes jooksis isanda kõrval, võis alustada liuglemist.

Eestis on säilinud luu-uiske nii arheoloogilise leiumaterjalina kui ka etnograafiliste esemetena. Enne 20. sajandit kasutasid eestlased uiske ikka asja pärast, mitte lõbuks. Vanimad uisud olid tehtud hobuse või veise sääreluust, neil liueldi teravaotsalise kepiga jalgade vahelt tõugates. Veel 20. sajandi algul kasutasid Hiiumaa ja Loode-Eesti ranniku lapsed luu-uiske.

ERM A 492:59//ab luu-uisud Pühalepa khk.

Eesti muuseumides väga palju materjali luust uiskude kohta ei leidu, seda väärtuslikumad on Eesti Rahva Muuseumi eksemplarid. ERMis on luu-uiske esemetena, fotodel kahjuks luu-uisutajaid pole, vähe informatsiooni leiab ka arhiivimaterjalidest – tegemist on lihtsalt niivõrd vana nähtusega, pigem saab korrespondentide vastustest teavet vikatiterast ja puuklotsist valmistatud uiskudest. Luu-uiskudest pajatatakse stiilis „üks vana mees kunagi rääkis …“

 Kõige vanemad uisud on olnud suured looma sääreluud. Nende üks külg oli viilitud sirgeks. (Uisutamiseks) sõitmiseks võeti saapad jalast ja astuti sokkidega sääreluu peale. Sokkidega sellepärast, et püsiks luude peal. Edasi lükati tuuraga jalgade vahelt. Nii rääkis mulle üks vana mees, kui ma olin veel laps. (ERM KV 895 KL 199)

ERMi kogudes säilitatavad uisud pärinevad Loode-Eesti saartelt (Suur-Pakrilt ja Osmussaarelt) ning Hiiumaalt. Nende valmistamiseks on enamasti kasutatud hobuseluid.

Luu-uisud on lihtsad esemed, nende valmistamine ei nõudnud erilisi oskusi ega tööriistu. Neid meisterdati koduses majapidamises ise, selle tööga said hakkama ka lapsed.

Ferdinand Leinbocki korjandusest on üles tähendatud ka uiskude valmistamisõpetus: Tapetud hobuse säär maetakse maasse ja võetakse u 1 a pärast välja, kui liha ümbert ära mädanenud. Siis käiatakse alumine külg siledaks, puuritakse augud läbi, aetakse aukudesse nöörid ja ongi valmis. Nööride köitmine: taha köidetakse eritükist “sõltus” (“backsmälte”), nii suur, et jalg ühes pastlaga sellest läbi mahub. Eesaukudest pistetakse ninanöör (“framsnöre”) läbi. See nöör lüüakse ette poolde sõlme, viiakse siis tagant ringi, tõmmatakse teine ots teiselt poolt jalga sõltusest läbi, tõmmatakse pingule ja mässitakse ümber jala nii kuidas ulatub. Jalas on uisutamisel pastlad. Hoogu antakse tuuraga, mis pistetakse jalgade vahele. Ilma selleta ei libise. Tarvitusel tänini vaesematel poistel, kes rauduiske ei jõua osta.

ERM A 333:2/ab luu-uisud Suur-Pakrilt.

Järgmisel korral puu-uiskudest.

 

Leave a Reply