Eesti Rahva Muuseumi näituse ”Karu, Õ ja Joškin Kot” 05.05.2015 külastuse retsensioon

Tekst: Patrick O’ Rourke, TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse üliõpilane

Fotod: Arp Karm

Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas algas 17.10.2014 soome-ugri brändinäitus „Karu, Õ ja Joškin Kot”, mis tutvustab tänapäeva soome-ugri rahvaid ja nende kultuuriidentiteeti kaubamärgistamise kaudu. Näituse esemed on kogutud välitööde käigus peamiselt Marimaalt, Komimaalt, Karjalast ja Udmurtiast, aga eksponaate on laenatud ka Tartus elavate Venemaalt pärit soomeugrilaste ja soome-ugri huviliste erakogudest. Näituse kuraatorid on Piret Koosa ja Svetlana Karm ning see kestab kuni 31.05.2015.

58_ak0039Seinamaalingute autoriks on Maaria Treima.

Välitööd, millel näitus põhineb, on korraldatud uue Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja jaoks, seega on brändinäituse eksponaadid pigem välitööde kõrvaltulemus. Siiski on nad hea näide nüüdisaegsetest soome-ugri kultuuridest, kuna kohanikega suheldes kohtuvad etnograafid ka brändidega, mida kasutatakse kohaliku kultuuri edendamiseks. Sellepärast on lisaks ersa- või marikeelse tekstiga autodele mõnikord ka ambivalentseid näiteid soome-ugri kaubamärkidest nagu Udmurtiast pärit Kalašnikov-viinapudel. Samamoodi on näituse pealkirjas esinev nimi Joškin Kot (kass Joškin) kaasa toodud: see tähendab sõimusõna, millel on samasugune alatoon nagu sõnal kurat eesti keeles. Nimi on kasutusel Marimaal, mille pealinn on Joškar-Ola – nii et nimi on sõnamäng, kuigi Joškar-Ola tähendab „punast linna“ mari keeles. See eksponaat olevatki saanud kriitikat sellepärast, et ei peegelda maride enda kultuuri. Samas on see saanud populaarseks punases linnas, kus on sellenimeline kuju, vodkabränd ning kohvik. Näitus ongi minu arust õnnestunud, näidates soome-ugri rahvaste kohta käivaid kaubamärke olenemata sellest, kust see on pärit. Heaks võrdluseks võiks olla saamitrummi mustritega suveniiride müümine Lapimaal, mille vastu saamid ise jõuliselt on, kuna nende meelest on see lugupidamatu saamide kultuuri suhtes.

48_ak0022Maalingutena on näitusel koha leidnud nii põhjapõdrakasvatajad, mansi poksija kui ka prantsuse näitleja.

Näitus on ruumiliselt kolmes osas, mis on omavahel eraldatud laest rippuvate riietega. Tutvustatakse nii traditsiooniliste mustritega esemeid, rahvarõivastest inspireeritud moodi kui ka soome-ugri suveniire ning mõnel seinal on Maaria Treima värvitud kujud. Esimeses ruumiosas on esitletud soome-ugri brände ja seda, kus neid näha on (nt Buranovo memmed või pelmeenid). Teises on näiteid soome-ugri moest ning kolmandas aktuaalseid teemasid ja inimesi, kes on tutvustanud soome-ugri kultuuri, nagu Ruslan Provodnikov („Siberi Rocky”) või Gerard Depardieu. Kuna tegemist on Eesti muuseumiga, on ka sellel näitusel sihtrühmaks eestlased, kuid põhirõhk on Venemaa soome-ugri brändidel. Kuratoorite järgi ongi eksponaatide valiku eesmärk see, et eesti publik saaks neid võrrelda oma kogemustega ja leida traditsioonide kasutamisest kaubamärkides näiteid ka Eestist.
Traditsioonilisuse mõiste kasutamine näitusel viitab kuni 20. sajandi keskpaigani levinud arvamusele, et traditsiooniline kultuur on säilinud talurahva kultuuris. Nagu Marleen Nõmmela kirjutab, põhines sellel ka Eesti Rahva Muuseumi rajamine: eesti identiteeti ja muinasajalugu otsiti maarahva kultuurist, mille tõttu koguti maalt esemeid ja rahvarõivaid. Sellel oli kaks eesmärki: kinnitada eesti identiteeti, aga ka näidata, et see ajalugu on säilinud, teisisõnu, näidata kultuurilist jätkuvust. Tänapäeval on traditsiooni mõistet hakatud kasutama pigem nii, et see tähendab teatud kultuuriliste nähtuste tõlgendamist tänapäeval kultuurilise jätkuvuse nimel. Oluline muutus on see, et traditsioon iseenesest ei tähenda ajaloolist jätkuvust, vaid selle tõlgendamist ja tähtsate elementide edasiandmist teatud inimrühmas. Art Leete kirjutab Sirbis komide majakaunistamise näitel sellest, kuidas traditsioon ja selle mõiste sõltuvadki inimestest, kes peavad mingit kultuurinähtust oluliseks ja tahavad seda jätkata. Isegi kui katuseid ja verandasid ei kaunistata enam nikerduste, vaid värvidega, saab seda ikka pidada traditsiooniliseks selle ajalise kestvuse mõttes. Üksikute mustrite kasutamine ülekantud funktsioonis ehk tänapäeva etnilise identiteedi näitamine kaubamärkides on samas mõttes traditsiooni jätkamine. Oluline on see, kas mingit nähtust seletatakse nii, et see põhineb minevikul, mille puhul saab öelda, et tegemist on traditsiooniga.

ak0082Vaade näitusele. Esiplaanil seelik ja kleit mari päritolu disaineri Natalja Lille loomingu hulgast.

Küsimus, mida võiks minu arust ka näitusel arutada, on etnilise identiteedi roll üleilmastuvas maailmas. Traditsioonilisi mustreid, värve ja sümboleid kasutatakse tänapäevases kontekstis, aga vanasti olid needsamad sümbolid jms etnilise identiteedi markerid. Mustritel, värvidel ja sümbolitel oli eesmärk ja funktsioon näiteks kaitsta inimest kurja silma eest – ilu oli tagajärg. Tänapäevane traditsioonidel põhinev mood kasutab samu vahendeid oma kultuuri tutvustamiseks. Erinevalt varasemast tekib praegu aga küsimus, kelle jaoks etnilisust tutvustatakse. Kas maridest ja udmurdidest moedisainerid teevad oma rõivaid enda rahva esindajate jaoks või globaliseerunud maailma kodanikule, keda huvitab etniline mood? Kas tänapäeval on tegemist etnilise kultuuriidentiteediga, kuna vanad etnilised markerid on tehtud väliseks brändiks, näiteks nagu kuuma raua märk kariloomal?
ERMi soome-ugri brändinäitus ongi minu arust hea vaatepunkt nendele teemadele, mis on olulised väikeste rahvaste jaoks interneti, rahvusvahelisuse ja tarbimise ühiskonnas.
Brändinäitus on värske lähenemine traditsiooni mõistele. Vanade etniliste tunnuste kasutamine uues kontekstis on tähtis nii rahva kui ka selle tunnuste säilimiseks. Nii nagu Eestis on levinud etnomood näiteks telefonikottidel ja vihmavarjudel, toimub sama ka teistel soome-ugri rahvastel. Vanu sümboleid kasutatakse praegusaja esemete juues ning vanadele esemetele antakse uus elu uues tähenduses. Selline paindlik suhtumine traditsiooni aitab soome-ugri rahvastel säilitada oma traditsioone ka väljaspool muuseume, ka siis, kui seda näidatakse muuseumi näitusel.
Kirjandus:
Kuutma, Kristin 2005–2006. Traditsioon. – Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: http://argikultuur.ut.ee
Leete, Art 2014. Soome-ugri esteetika. – Sirp, 17.10. (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/soome-ugri-esteetika/. 05.05.2015).
Nõmmela, Marleen 2011. Ühe mälukoha loomisest: esimene eesti rahvakultuuri püsinäitus Eesti Rahva Muuseumis. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. 14–37.

 

 

 

One thought on “Eesti Rahva Muuseumi näituse ”Karu, Õ ja Joškin Kot” 05.05.2015 külastuse retsensioon

  1. väga õnnestunud fotoset on artikli juures 🙂 ja näitusel on käinud nii etnoloogiatudengid kui moetudengid, see teeb eriti rõõmsaks

Leave a Reply