Muuseum sai kosmilised mõõtmed

Tekst: Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht
Fotod: Kuukulgur Film OÜ

Pärast viimast sõda levisid laste hulgas hirmu ja õuduse jutud sellest, kuidas mingites puruks pommitatud keldrites tegutsevad röövitud lapsi toorainena tarvitavad seebi- ja vorstivabrikud. Hiljem, kui nõukogude tegelikkus aastakümnetega end me argipäevas kinnistas, asendusid tooraine poolel lapsed rottidega. Igal juhul oli tegu lugudega sarjast „kuidas tegelikult on“, mistõttu, nagu rahvasuu kinnitab, arstid ei söövat tabelette ja lihatöösturid vorsti.

Tanja Mihhailova lendabTanja Mihhailova.

Küsimus, kas rääkida enda kohta kõik ausalt ära või hoopis oma olemust tundmatuseni ilustada seisab iga isiku ja organisatsiooni ees, kes endast avalikkusele teada anda tahab. Pigem kaldub moodsa ja avatud ühiskonna struktuuride hoiak sinnapoole, et iga töö köögipool on oluline. Ennast tahavad avada nii valitsus kui ka ettevõtted. Ega me tegelikult ei tea, kas televiisoris Jamie Oliveri valmisatud road ka süüa kõlbavad (hõigaku ta pealegi iga asja juurde „Delicious!“), aga lahe on seda vaadata ja püüda ise samamoodi söögiga möllata.

Henrik Kalmet ja grimmHenrik Kalmetile tehakse grimmi.

Uuenev Eesti Rahva Muuseumgi seisis sama küsimuse ees: kas ja kuidas tutvustada muuseumi uut köögipoolt avalikkusele nii, et iga valgustatud kodanik tunneks 2016. aasta sügisel avaneva uue maja ja selle näituste ning muude kultuuriliste atraktsioonide külastamist sisemise sunni, vältimatu vajaduse, lausa narkootilise tõmbena. Paarkümmend sekundit helesinist ja magusat reklaami õhtuste seebiooperite vahele? See olnuks umbes sama tõhus kui igale Eesti kodanikule muuseumi põhimääruse väljatrüki saatmine. Tahtsime midagi muud, tahtsime kunsti. Ja sellist kunsti, mis on sündinud kunstnike vaba loominguna, mitte tellija ebaprofessionaalse tahte tuima realiseerimisena. Mõistagi on igal kirikuõpetajal Kölerilt altarimaali tellides kiusatus lasta Kristusele oma nägu külge joonistada, aga alati saab tulemus parem, kui kunstnik vabalt oma modelli, oma kurja kutsari leiab.

Andres Maimik ja Henrik KalmetAndres Maimik ja Henrik Kalmet.

Nõnda langes otsus saada ERMi uue tulemise tutvustamiseks lühifilm Kuukulguri filmistuudiolt, mille ülesandeks oli dokumenteerida realistlikult muuseumi veel valmimata kööki, vändata arhitektuurifilm majast, mida pole veel ehitatud ning portreteerida miljonit museaali, mida operaatorile kunagi ei näidata. Lisatingimus oli, et filmis ei tohi figureerida ei sõnas ega pildis ükski muuseumi palgasaaja. Lihtne ju. Peale selle oli tellija soov, et filmi oleks kuhjatud vähemalt sama palju staare kui Hollywoodi „Palgasõdurites“, et puudutatud oleksid kõik seni puudutamata sihtrühmad, imikud ja raugad, akadeemikud ja kirjaoskamatud, rikkad ja vaesed jne. Film pidi saama korraga õudne ja armas, selge ning samas kujutlusvõimele piire mitte seadev. Kõike kokku võttes polegi ime, et lahendus, milleni Kuukulguris jõuti, oli ainuvõimalik – midagi James Bondi ja Monty Pythoni vahepealset. See tähendab realistlikku üldskeemi ning mõningast annust irooniat, sest ka muuseumielu pole lõpuni tõsine ja sisaldab ootamatusi.

T_Ąnu MikiverTõnu Mikiver.

Selle kohani jõudes on lugeja isu Eesti rahva Muuseumi saladusi avavat filmi näha juba piirituks muutunud. Kuidas ja kus, küsib ta. Esialgu, kuni teistsuguse reegli kehtestamiseni kehtib kord, nagu okupatsiooni ajal NLKP liikmetele ajakirjanduse tellimisel. Et tahad Sirpi, pead tellima ka Pravda. See tähendab, et filmi näitab muuseum esialgu ainult koos kohustusliku lektoriga, kes filmi ette ja taha lisainfot peagi avatava muuseumi kohta levitab. Terviklik, kokku tunnine tutvustuspakett on vaid ühe telefonikõne või e-kirja kaugusel. Helistada ja kirjutada võib igale muuseumi töötajale, kellele teie soov on puhas rõõm ja kohtu seadus.

Film „Eesti Rahva Muuseumi verdtarretav saladus“
Tootja: Kuukulgur Film OÜ
Animatsioonid: Birds of Paradise OÜ
Produtsent: Alvar Reinumägi
Režissöör: Rain Tolk
Stsenaarium: Andres Maimik ja Rain Tolk
Operaator: Mihkel Soe
3D ja animatsioon: Mikk Mägi ja Jaagup Metsalu
Muusika ja helindus: Sten Sheripov
Kunstnik: Kristina Lõuk
Kostüüm: Helina Risti
Osades:
Superagent, Skaipmän ja Siga – Hendrik Kalmet
Femme Fatale – Tanja Mihhailova
ERMi psühhoanalüütik – Koit Toome
ERMi valvur, paeluss – Andres Maimik
Pahade planeet alias Vormsi Ennu pea – Jaan Tedder
Pahade tegevjuht – Hans Kaldoja
Planeet Tartu alias Jakob Hurt – Raul Saaremets
ERMi tikutoosimees – Tõnu Mikiver
Kalevipoeg – Ott Kiivikas
Muuseumi laul: sõnade ja muusika autor Sten Sheripov; esitavad Sten Sheripov, Koit Toome ja Tanja Mihhailova – https://www.youtube.com/watch?v=o1lThs49pjg

One thought on “Muuseum sai kosmilised mõõtmed

  1. reklaamfilmi zhanris, ikka väga hea film, tunnusmeloodia osas – kui nüüd valida antaks, kas Tanja või Elina lauluhääl laulaks muuseumi tunnuslaulu, siis ei teagi….

Leave a Reply